Sõnale lestus leiti 472 luuletust
Tõmmake pistik seinast
Mälestused, mis jääb selja taha
kuis ta ootab surma haiglavoodis
me ei taha vanavanemale paha
arst ravi lootis;
aga me perepea kuuleb juttu pealt
ilma, et me seda teaks
mõtteid ja sõnu ootab sealt
mida suu tagant väljuda saaks;
see pole julm, kui saaks lõpuks puhata
"tõmmake pistik seinast"
tahaks meile praegu kosta
"parem on lahkuda sellest maailmast";
pole masin mingi tegija
kui patsient surma ootab
pole arst mingi ütleja
las patsient enda üle otsustab;
need päevad haiglas mööduvad nagu aastad
parem on minna valudest tuttu
ja kui elu .....
Põletavad näpud
Vaatan aknast tänavat
võõraga pilke ma jagavat
seal seisab mees, kes jässakas
ja on nii kiilakas;
astub kõrvale vaateväljast
et siseneda väravast
õde kilkas, et ukse taga lõhkumas
selleks mees on murdvaras;
jooksime koridori ette ja tirisime
ust kinni hoidsime
mahtus käsi pilust sisse
õde viskas kingi ja susse;
siis joosta kööki oli vaja
et saada kätte gaasisüütaja
mul lapse jõud lõppemas
mil onu käega upitamas;
mind natuke pigistas
nüüd õde nupule vajutamas
murdvaqras valust käratas
süütajaga näppe põletamas;
pole kunagi seda võõrale .....
Unustuses
Võta minu tunded
ja proovi neid Sa kanda.
Siis minulgi on kergem
ja suudan rohkem anda.
Mind vabastaksid piinast,
mis peitub minu sees.
Või muidu kaoksid viimaks
mu ainsad viidad teel.
Ma jääksin kurvi taha -
veel olen mälestustes.
Ja lõpuks kukun maha -
siis oleks unustuses.
Hing puhkab
Ei, ta ei lahku Su juurest,
Ta on Sinuga koos
Sinu mälestustes, mõttes,
Sinu eluloos...
Sa ära unusta teda,
tuleta meelde
need hetked nii kenad
Teie ühisel teel veel...
Hing puhkab vaid veidi,
olles Sinuga hetkes,
kuni lahkuma peabki
uude ellu ja retke.
- Tarmo Selter -
2022
Slava Ukraina
Varastel on pikad näpud
pikad ahnitsevad käed
varastel on tuumanupud
jõhkrad relvad suured väed
Läksid varastama taevast
võtma tükki jõest ja merest
tankist lennukist ja laevast
kostiks lennutasid terast
Läksid vargad silmad näljas
mõtteis juba jagamas
näpud kuldses viljaväljas
väiteis rahu tagamas
See turulkäik- kui poodisõit
justkui telliks väikse viina
justkui kergendanuks põit
kuid kõlab: "Slava Ukraina"
Metalli verd ja laipu kuhjub
tulgu aina- juurde mahub
iga uuem rünnak luhtub
kallilt saabub lõpuks rahu
Miks sa sõdid vene .....
Mälestuseks
Inglitiivul on lendamas ära
vaikides langenud hinged,
saatmas neid relvade kära,
hinges veel kurbuse pinge.
Ei pisarad neid enam päästa
ning palved neid tagasi too,
nad igavesti on saatmas
mahajääjaid nende eluloos.
Kas kuskil on olemas piir,
millest enam ei edasi minda,
kõigi südames olete siin
ka siis, kui aeg edasi lendab.
- Tarmo Selter -
2022
Ood sõdurile
Ei tea kas homset päeva veel näen,
kuid Sinu eest ma surma läen,
sest Sinust olen ma võetud
ja kaitsma pean Isamaad
Sammub siin reas mehi nii palju
ja kindlad võiduhõisked on valjud,
kuid ütles Isamaa vaikselt: "Sa mu eest unne vaju,
igaüks jõuab unistustes koju"
Nüüd istun üksi siin puul
istun üksi siin aasal
ainsana mu hääl siin veel kaigub
ning lõpetama jääb vaikus
Kuid mäletage meid te võiduka lõpuni
ja elu kaitskem elu hinnaga.
Lahkumine
Tundub nagu eile,
kui loopisime kive-
sina kokku korjasid,
koos üle viskasime.
Kui päästsid mu naha,
kodus hiljem luiskasime.
Ema otsis taga,
õues oli juba pime.
Nii uskumatu, kui sind pole
aga tean, et ime
enam mind ei aita,
käes on lahkumine.
Ma unustada tahan,
kuid teadsin sul on minek.
Hingasid veel viimast-
lasen minna, mine
Olen leppinud, jah aiman,
“elu ongi kibe”.
Tean vaatad naeratades alla,
kui palvetan su nime.
Hüvastijätt
Hüvastijätt
Lahkuda võimatu näis
tõustes silma eest mustaks läks
iial lõppu ei leidnud me tee
lahku jäimegi me
Joostes lehvivad me juuksed
meie mälestustes suurtes
ujusime teisele poole kallast
välja ei teinud suurest iha näljast
Need mälestused minuga jäävad
ned mõtted mind kurvaks teevad
kas taas ristuvad me teed?
mis sa küll praegu teed?
Me võiks proovida uuesti
südant se kõrvetab valusasti
Hinges on siiski üks lootusekiir,
me hinged nii suured, et neil puudub piir.
Kokku ehk veel lähme
jätan segased tunded endale
iha küll nii su .....
...Saan hakkama...
...Ma istun yksinda rodul - on varane hommikutund,joon kohvi-päev algamas uus aga mul pole enam und Mul motted on uues päevas ...kes teab mis koik veel ees ,kuid mälestused möödunud ajast...ei anna mul enam und...Mida koike kyll elus on olnud-sellest romaani kirjutada voiks.Ime läbi veel olen elus nii saatus vist määratud on...Ma arvasin ennast norgaks-vastupidi-ma hakkama saan...ykski mure pole enam kui kivi, mida mina kanda ei jaksa-tulen veest ja valust läbi...kui valikut muud ei ole.Elu olen nyt niipalju näinud,et voin teistelegi nou anda..ainult tulge kysima...Siiski parem .....
— ElisabethVares
Vares nokitab jäisel kõnniteel,
varbad laiali,
küüneotsad jääs kinni.
Nokitab liiva,mis teedele pandud,
minust ei tee väljagi.
Lähen teistpool teed ma,
kukun potsti maha.
Vares teistpool teed,
liivakivi noka vahel, ei ta ehmu.
Minust väljagi ei tee,-olen kohkund!
Upitan end siiski püsti
ja hakkan liikuma.
Ei meelest unu mul see vares,
kes liiva nokitas.
Vana mees istub pingil
Vana mees istub pingil
pühib silmist pisaraid
Ei tuule süü ole see,
et silm nõnda vesine
Südames ta nutab
nuuksugi ei tee
Hingest laseb lahti
kõik, mis haiget teeb
Võtab põuest foto
väriseval käel
Juba käes on õhtu
Samme seab uus päev
Pink on rohtu kasvand
koos mälestustega
Rohus mõned lilled
veel tuules õõtsuvad
Kakaost sõltuvuses
Poisist saati mäletan
kuidas oli kakao kohvi eest mulle
ning vaevalt oletan
et vahetaks ära uuele maitsele;
see soojus ja mekk
kodus tassi tõstan
katab meeli nagu tekk
või seda tanklast ostan;
ja isegi, kui seal kallis
on piparmündiga lemmik
meel igas hinnas sallis
õdus õhtu ja värske hommik;
iga kord, kui sain šokolaadi
olen kakaost sõltuvuses
iga kiiks enda laadi
on kohta parimas mälestuses
Lapsepõlve mälestused
Mäletan, kui väike olin
äratas mind tuulekohin
kiisunurr mu põski paitas
kukelaul mind üles aitas
Köögilaual pudru maitsev
tassikene piima ka-
tassikesel täpid peal
Tükikene sooja saia
Olin päris üksinda
Ise koristasin tuba
läksin õue kiikuma
Aasal olla oli kena
seal mängida sain kiisuga
Allikas mul juua andis
kasemahl mind kosutas
õunapuu, nii suur ja lahke
õuntega mind kostitas
Õhtuke, kui kätte jõudis
sängis soojas olin ma
Emake mul laulu laulis
õrnalt põske silitas
Üles kasvasin ma rahus
ühes ema armuga
Tühjus
Tühjus vaikselt õhus ringleb,
kohtamata ainsat hinge.
Aeg, mil keegi ringi sammus,
on siin ununenud ammu.
Tuul siit kõik on ära uhtund,
mälestusedki on tuhmund.
Sulen silmad, seisan hetke,
püüdes ette võtta retke.
Sinna sügavikulisse aega,
Proovin kasvõi viivuks kaeda.
Seal, kus üle mitme maja,
kostus juhusliku naeru kaja.
Seal, kus justkui võluväel,
õnn end ilmutas su käel.
Tundes tuule kalki raevu,
Mõistan, olen siin ja praegu.
Avan silmad, taipan õudu,
tagasi mul minna pole jõudu.
Kõik, mis jäänud sellest ajast,
Mälestused naeru kajas .....