Ja tuligi kevad mu õuele, taas õitsele lõi lilleke, siristama linnuke, päeva soojust jagama päikene.
kui eha valgus märjal asfaldil kumas kaua mus Su hing Su peos olin nii tuulest murtud lill kui värisev lind kuis tahtsin eal teistsugusena poleks enam mind
BSH tegi auh.... auh.... auh uudiskünnis demolished
Too tagasi, see pole ju sinu. Hõbedane pastapliiats- näituse tumm tunnistaja, nahkkaantes märkmiku paarimees, emotsioonitu emotsioonide vahendaja, too tagasi... tri:nu
Päike paistis otse lillenupu peale, õis tasa avanes, rõõmupisar tilkus lillenupu sisse, süda õrnalt väreles.
Ma elamusi vajan nagu õhku, et tõsta oma sumbund vererõhku. Sai võrdlus Elisaga äge, kuid minus pole seda väge. Ma ise ilutegija ja oma rõõmu nägija. tri:nu
Talvine tardumus taandus Uuralite taha, iga keharakk kisendab elamuste järele. OK, liha on veel veidi nõder, aga küll ta kosub ja traavib vaimuga kaasa, paras paarisrakend. tri:nu
Tulgu lumi rudisedes, külmakraadid krõbisedes, kuid ei miski muuta saa, et juba õitseb Eestimaa!!! -Tarmo Selter - 2024
Kristallselge allikavesi- Mõtted selged ja puhtad- Üleni allikavette end lasin- Ülenisti sain puhtaks-
Друзья - это под предлогом, Счастье, делимое пополам, Одиночество - счастье соло, Никому без спроса не отдам!
Köök on nende mängumaa, päike ja igavene suvi. Saiad, pirukad, koogid hullamas kuldsel rannaliival, kuskile ei pea sõitma, puhkus on siin ja praegu. tri:nu
Emakesel ikka pai ma teen, lohutan, kui kurb on meel. Emakest ma ikka külastan, lilli kingin ja kallistan.
Tullakse kokku, üle Eesti ja kaugemaltki. Mina istun paigal, ajalugu liigub mu eest mööda mälestuste näitemänguna. tri:nu
ärgata toas üles kus linn supleb üleni päikeses õitseb aias sidrun sinitaevas kõrgub iga tänava ja maja kohal see igatsus enne ei lähe üle kui istud Lissabonil ükskord süles
Kaunil lilleõiel kollane liblikas- ei tõusnud sealt lendu, ta tiivad olid längu-, tundsin külma hõngu...
võngume nõelana aja vinüülil hõõgub ahjus gigantide pärand kestas lämbume oma parfüümis keset müra ja kiplaste kära
Kullerkupust puudust tunnen, nagu päikesestki Hing ihkab kollast sära, et ei kustuks südamelt ära.
tuul kaldapealselt veeretab jõkke kuivanud lehti lõplikult Emajõe põhja vajub möödunud suvi
Sinine esmaspäev, aga mitte ainult, üldse on hea, kui törts sinist sisse viskab, on kohe selline ilus värv. tri:nu
