Sõnale libahunt leiti 3 luuletust
Libahunt
Ma tean,
et omalooming on kuld
või hõbe,
ma eelistan hõbe,
minu nimi tähendab hõbe
Rahvajuttudes on hõbe see,
mis tapab vampiire,
deemoneid,
tapab libahunte,
peletab kurje vaime
Kuid mina,
mina ei ole midagi muud,
kui lihtsalt minu nimi,
seda ma tean
Kaugel ei ole aeg,
kui pean tapma libahundi,
siin,
minu sees
Kes kuuvalguses muutub koletiseks,
kes ulub kuu poole,
see on kas osa minust,
ma ei tea,
kas pean selle tapma -
see hirmutab inimesi
Kuu
Paiste valgus
Külmetab hinge
Köige algus
Viinud körgustesse pinge
Algab sost elu
Kui ka surm
Oh seda melu
Mis pimeduse hurm
So paistes
Ergastub libahunt
So kaitses
See Vana-Tont
Kandes inimnahka...
Projeksioon mis kole
Oh... Vere ihka
Hirm mis tore
Viirastub vari
Koletuslik see
Sarviliste kari
Sinna leidnud ons tee
Sinavas valguses
Summutab meeli
Pimeduse hölmuses
Kölamas nöiakeeli
Raagustunud puud
Laulavad kooris
Ragisevad luud
Mustavas udulooris
Taas naeratab to
Irvega röugeil löustal
Ilmutuslik koljuluu
Tumeneva lootuse taustal!
Gung Ho
Taevas ere nagu päikesetõus
inimtekkeline valgus müskudega
on veel enamat selles šõus
vahendeid jätkub paukudega;
vaenlase kõmmutamine kasti
ja võitlus käest kätte
piirid minema lasti
võidud on läbi karmima võtte;
elusalt ära süüakse
tunda õhus surma õitsengut
sõjakisa välja hüüakse
püssipauk tähistab lahingut;
leek puhastab kaevikuid
ja teeb õhku müüri hall gaas
praetakse elusalt õnnetuid
ning mõni kõhib kopse välja taas;
nobedus ja aeg on võtmetegur
kõri peale minek teras ära pureb
võit on osapoolte kulgur
ning vahet pole, kes su .....