Sõnale liblikas leiti 68 luuletust (pop)
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Räämas suvelind
Hiline sügis mu tahtejõudu kildudeks taob.
Tean, see aeg pole minu jaoks.
Sulen oma hägused silmad ja viivuks siit kaon.
Tajun transformatsiooni, öö muutub aoks.
Tahan edasi minna, mind takistab aeg.
Olen liblikas ja mu tiibadel puudub puuder.
Pakane himuralt naerdes mu tundraid saeb
ja vaid mina oma piinlevaid haavu suudlen.
Ei oska enam naerda, ei nutta, ei tunda,
kui sõõrmeisse jõuab laibakoristajate hais.
Olen räämas suvelind siin tumedas tundras,
kel otsas kõik, mind päästaks vaid mai.
Eva Pärnits
Segased tunded mu sees
Ehkki ma ei tea seda tunnet enda sees,
tundub, et miski pole läbi - kõik on veel ees.
Mu kõhus ei lenda ükski liblikas ei draakon,
ei iial tea - ehk ka see tunne praak on.
Uh, kuis tahaks väljendada nii kuis on.
Leiaks ka selliseid sõnu, kurat küll!
Eks ole imelik, kui enda tundeid sa
ise enda käest teada saa.
Ei saa küsida ka kelleltki muult,
su tundeid ei saa lugeda kellegi teise suult!
Evagret
Ükskord ennemuiste
üks lill kasvas
suvisel aasal
üks leht langes
sügisel puult
üks naine kõndis
ja möödusid aastad
ning kellegi suu
ei puutund ta huult
üks kivi seisnud
on paartuhat aastat
ning liblikas liuelnud
päeva või paar
üks mees kõndis
tassides taaka
mis raske kui raud
ning suur nagu saar
ükskord tuleb päev
mil kokku nad saavad
ükskord tuleb hetk
mis kokku nad seob
ükskord neid märkan ma
tantsimas aasal
ükskord, tean täpselt,
saavad mõtetest teod.
Laululind
Veereb pisar naerusuine – laulab.
Lendab liblik lapikuine – laulab.
Paistab päike piksepalgne – laulab.
Keerleb karussellikujur – laulab.
Meil ei ole mõõtu majas – laulu,
raamatutes võõraid sõnu – laulu!
Laulge, minu käed ja jalad – laulu,
minu silmad, kõrvad, meeled – laulu!
Meil ei muudki ole vaja – laulu…
Laululindu, laulikut, ta laulu.
/Mari*Uri/
Salaja siin nutan
See vist on esimene kord,
jah, arvatavalt ongi
Ma magan väljas üksi,
kuid homme on meil jõulud.
See vist on esimene kord,
jah, arvatavalt ongi
Kui igatsen ma teid,
kes kõrval muidu olnud.
See vist on esimene kord,
jah, arvatavalt ongi
Salaja siin nutan,
kuid küll ma läbi murran.
Liblikas mul maandus põsel,
jah neid on siin ju palju
aga siiski, jõulu õhtul,
sellest õnne loota kaldun
See vist on esimene kord,
jah, arvatavalt ongi
Kuid enam ma ei ole kurb,-
liblikas mul andis tuld.
Liblikas trellidel ...
Tahaks rõõmust valju hõisata,
väike - liblikas olla , kevadest.
Tuulel soojal kanda end lasta,
üle metsadest , jõgede veest.
Vaid lennul tunned end vaba,
maine piir tõkked kõik kaoks.
Hõljuks voore ja niitude taha,
kuhu päikene loojakul vajuks.
Tõuseks kõrgele , taevani üles,
näeks igatsus õnnemaa randa.
Üle mere kui tiib jõuaks kanda,
lootus kustumas lainete süles.
Hansi!!!
Liblika ilu
Taevas pilved liblika rahulikest kehajoontest,
silmad valusad päikse kiire nooltest.
Otsin kujundeid, lootes, et sest taevast
äkki leian veel midagi ilusamat, kuid vaevalt.
Kui liblikas, kelle kujutlevat ilu ma näen,
puhkaks kas või korra oma tiibu siin mäel,
siis kogu maailma suur kadeduse mõõk
ta hetkega seal samas tiivutuks lööks.
Haldjalikult lapsik
Näha kauneid,
punavaid põski.
Imelise naeratuse
läbi udutava loori.
Purunenud mustad,
müürid silme ees.
Halvad patud,
mis põrgulikult keelatud.
Üle siniste silmade,
leekiv tuli sätendav,
madaldab kaunimagi,
rohelise heinakõrre.
Valge kahvatu piha,
mis nii lumi valge.
Paljastab iga detaili,
sel sametisel ööl.
Lumekad juuksed,
lendlevad läbi tuule.
Päike soojendab lume,
andes pruunika jume.
Madal hääletoon,
nii kaunilt õrn.
Tasa vaikselt püüdes,
mõnuleda pilve pehmuses.
Lind nii magusalt,
laulab läbi taeva sina.
Vaikses metsasalus,
lendl .....
Lehkav igatsus
Ma hingan sisse su magusat viha
ja neelan su armastust.
Kui vaid oskaks sõnadesse panna
oma pisaraid ja kannatust.
Sosistades kuulama sind sunnin
Vaata- mul on valus!
Andesta mu nõrkused.
Andesta, et armastan.
Ma enam ei plaanigi end peita-
su ette seisan,
tahaks end kui paberkirju
Su südamesse köita
Murra mind kui haiget teen,
ja halasta kui murdun.
Ma kui liblikas,
minevikust põgenen.
Unustada soovin sind-
vaata kuidas lagunen!
Mu read on tühised
täis igatsuse lehka.
Ma proovin edastada sõnumit,
millest väljagi ei tehta.
see
ei räägi me sellest
ei vaiki
mis õhus on
risti ja
põiki
see teipinud
tehtavaks teod
kõhus keeranud
higiseks peod
see selleks -
see muutuski
selleks
kui puutusid
midagi
kelleks
ei suuda end mõeldagi -
milleks
jään liblikaist lõhnavaks
lilleks
ja see-eest
hoiatan kõiki
Sanya
Liblikas
Liblikas lendas õiele,
kollase kleidiga,
samale õiele laskus ka,
liblikas kirju kleidiga.
Kirev ja kirju elu vist,
sel kirjul liblikal,
kurvem elu vist,
sel kollasel liblikal.
Tiivad neil mõlemil laiali,
õielehe peal,
õieke ilus ja habras,
sugu tehti seal.
Kirju liblikas
kirju ja edeva eluga,
kollane liblikas
kurvema eluga--koos lendasid minema, kerge lennuga..