Sõnale liblikas leiti 68 luuletust
Üht lillekest...
Üht lillekest nopin emale,
emale armsale.
Lilleõiel liblikas kollane,
milline täius küll see!
Kallid ja musid veel emale,
emale armsale.
Ema on kinkinud minule
oma armastava südame.
Liblikana lilleõielt kõrgele
tahaksin lennata,
hüüda maailmale laiale,
kuidas emakest armastan ma.
Kevade süda
Juba rohetavad aasad,
põllud vabanenud lumekoorma alt,
ojad vulisevad kaasa
linnulaulule, mis pilvis üleval.
Sooja vihma kallab,
päike naeratab,
mesimumm kannuga tõttab,
lilleõis magusalt lõhnab.
Liblikas kollases kleidis,
õhus õrnas lepadriinu kõrtmööda ennast,
ülesse venitab.
Puudeladvus tuul mängib kannelt,
pungad puudel puhkevad,
kasepuu tasakesi mahla
endast välja nõristab.
Lehti väristavad haavapuud,
neil suur on rõõm kevadkuust,
paranevad ka kõik südame haavad,
lehtima löövad soovide puud.
Küll see kevad on imeline!
Kogu mets on täna siginat ja saginat täis,
puudel võistu pungade puhkemine käib.
Liblikas on leidnud omal lilleõie kaunima,
mesimumm hakkab õiemett koguma.
Linnukene noka taeva poole upitab,
siristab ja hõiskab,
et uut kodu looma hakkab.
Päikeseketas hoos on
ja jagab soojust ilma,
keegi ei tohi jääda sellest rõõmust ilma.
Kevadhetked need on kaunid,
äratavad elule,
loodus tasapisi tõuseb
Ikka ja jälle jalule.
Hoogu täis on kevade
Pajupõõsa tagant paistab sinitaevas
selge,
ilus kevadhommik on nii
helge,
kastepisar rohututil
helgib,
liblikas oma kollase kleidiga
kelgib.
Kuldse päikese soe süda
armastust kiirgab kõikjale,
turgutab loodust õitsele,
kuumaks kütab rannad ja mereveed.
Õrn õhk kannab linnukeste laulu,
mahe tuul linnupesa hällitab.
Mõnda lindu pole näinud ammu,
nüüd ta oma lauluga mind tervitab.
Küll see kevade on ilus,
köidab meeli rahuga!
Pajupõõsas pajutibud,
jäävad südant paitama.
Restart
ma teen oma elule restarti
suhtlen ainult nendega,
kellega tõeliselt vaja
kes on lähedal minuga
nii ihus kui hinges
nii elavalt kui surmakastis
harjumuseks on kaotada rännuteel
olevaid kontakte,
sest kui üks asi lõppeb,
vaevalt ta enam teistpidi mulle
kuskil sõpruselisti kaudu ette jääb
milleks tuhandeid sõpru,
kui need on lihtsalt nagu klaasid vitriinkapis:
sind igapäevaselt vaatamas
üksinda olles
unenäd muutuvad erksamaks
sa oled selle voo sees
ja siis ei igatse inimesi
kuigi oleks planetaarne seis teine
võiksin ma olla ka sotsiaalne liblikas
aeg endale .....
Teine eksimus
Siis kui kõik on hukas
lootusetult
sa oled lõplikult läinud
siis selgub minu ja jumala suurim vahe
Mina ei suuda sind
kõhklematult hävitada
sind- minu armastatut
olgu et enese loodut
See teeb minust inimese
see et ma ikka veel hoolin
nõnda et lasen sul minna
et sa ei pea kuuluma
ega kuuletuma
et sa pole mu oma
Ja ma lasen sul minna
ilma veeuputuseta
ilma rändrohutirtsude parvedeta
katku ja koolerata
Mine ja lenda
minu lind ja liblikas
tunne end vabalt
armasta ennast
hoia end
Mina hoian sind südames
aegade lõpuni
ehk pool tundi kauemgi
The Grateful Dead - Box of Rain
Vaata igast aknast välja
Igal hommikul, igal õhtul, igal päeval
Võib-olla paistab päike
Linnud tiivutavad
Või tumedast taevast sajab alla vihma
Mida sa tahad, et ma teeksin
Midagi, mis sind aitaks
Sest see kõik on unistus
Mida me unistasime
Ühel pärastlõunal, ammu-ammu
Välju igast uksest
Tunneta enda teed, tunneta enda teed
Nagu eile
Ehk leiad suuna
Mingi nurga taga
Kus see on ootanud kohtumist sinuga
Mida sa tahad, et ma teeksin
Et sind magades valvata?
Siis palun ära imesta
Kui leiad mind samuti unistamas
Vaata igasse silma, mida näed
Näed selgelt .....
SHOPIN SPRING WALTZ kuulates
Su sõrmede all
klaveril klahvid loobunud on
nootidest paberil
linnuparvena mere ääres
nüüd tõusevad lendu
üleval õhus kokku saavad
päikese kuldseks vihmaks
lillel lahti läks üleni õis
nukust liblikas sündinud
kuivatab tiibu
mets hakkas lehtima
mina vist jäängi
päevade lõpuni püüdma
helide aukudes võrku üksnes
aja käes külmetavaid sõnu
Mõte
Suured varblased,
rasvunud tihased,
kaneelivärvi pirakad hundid
ning nende enda loomastunud orgunnid
Ma patran niisama,
ajutorm,
sõnad,
mis lihtsalt tulevad pähe
Gangreeni vaetud vana liblikas,
võrgendkoi sööb ära mu tuhkpuu heki,
ei saa midagi teha,
elu kui selline
Pehme kangas katab sinu näo,
sööd konservkilu,
roosa ja kange kollane -
need on ülimad, kui sellised
Ahvipärdik tuleb kahel jalal,
ütleb, "Uhuu",
vaatab,
taevas noorkuu
Ja sedasi,
hüppab üle heki,
nagu puhtalt,
ei jää üldse kinni,
seejärel teeb naljakat häält
ning as .....
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
pisut veel kevadest, olgugi et mu mõtted on kogu aeg Ukrainaga..
ah kui hea
kui saab panna sinu sülle
õhtul pea helde juuli
tunda ninas põsel
jasmiini valget lõhna
kuidas see mu meeli
puhtaks mõseb
et suvi veel me juures
oled tema süles suures
*
lapsuliblikas
talvest üles ärganud
lausub rõõmsalt meel
nähes liblika päikse
käes lendu selle kergust
*
Kosmos
mida teeks seal sina
kus puudub tuuleõhk
ja lille lõhn sõnadel kaja
inimese mõõde ajal
*
taas päike kilgendab veres
päev pilgeni sellest ere
rõõm igas su lausutud teres
*
kuulma oled hakanud
kuidas päev hommikul
sügavalt si .....
Näljane hundikari
Hundid sisse piiranud on kopliaia,
nad aia taga lõrisevad
ja näljased on kilatsevad silmad.
Koplis rohi haljendab
ja lilled õitsvad seal.
Üks liblikaski lendu tõusis
lilletuti pealt.
Koplis vissikari muub,
ega tunne ohtu,
vaikuses ja mõnuga,
mäletsevad mahlast rohtu.
Huntidel silmad kilavad
ja näljavalu närib kõhtu,
kuid suud puhtaks pühkima peab,
sest karjakoppel on kaitstud.
Nüüd saba sorgus minema peab tagasi metsa-
Metsa, kuhu hundid kuuluvad...
Õrn kevade
Õhk virvendab
ja päike särab
õrn tuulehoog paitab
lillede päid
Kirju liblikas
virvenduse taga
õhkõrn temagi
nii mulle näib
Kasteses heinas
rohukõrre peal
üks lepatriinu kiigub
Näe! Mesimummgi seal!
Pilvetupsud õrnad
tasa sõuavad
ja siis silmapiirilt
vaikselt hajuvad
Puulehel õrnal
kastetilk on peal
päiksekiir tas helgib
pärliks tilka pean
Kevad ligi hiilib
pilgul kavalal!
Mõttelend
Õrn udu
kastene maas
liblikas rohukõrre peal
virvendus õhus
läbitungiv päikesekiir
soojus südame peal.
Pilved vatiselt pehmed
rändlinnud varakult teel
mõtteis neil järele hüüan
Head teed! Head teed! Head teed!
Loksumas sinine meri
üksik kajakas vahuharja peal
istub seal üksinda seni
kuni lainetus uhub ta sealt.
Rannaliival ei ühtegi jälge
jalajälge kaks
maha jätan seal
merekarbid haigutavad liival
neis kohina äratama pean.
depressiooni org
seljakotis rõhub raskust depressioon
südames kasvav tunnete segune äng
kattev udu - on üksildusest visioon
unest tühjaks jäänud keha ja säng.
Ees ootamas mind taas kannatuste org
tundmatuses mu ees rajad mida ei tea
verist naeru karjub õõvastavalt ronk
surmapilk silmis - lendas ta üle pea.
korraks peatusin vuliseva jõe ees
küsis kella nahata ja lihata skelett
mustast mürgist auras hingetu mees
maitse mu pisaratest koosnevat vett.
liblikas säras siinses ilmas värvi
ehk ei unustata maailmas milles päev ülal
tullakse otsingutel laevaga järgi
enne kui lase .....