Sõnale liha leiti 184 luuletust
Kisma Isa
Mäster Kuus; iial lahti ei lasnud päästikust,
Häälik suust; otse kõntsa närve tabanult,
Murdes hüppikutel jala luud: kui nad karanud,
Sama saamatud; kui ilu kirjanduslikud raamatud,
Lõputud meistri loovuslikud valangud, arusaamatult,
Mind vaadatud; kui ütlen..ma siia tapma ei tulnd,
Kasvatus; saamatuks,aru saad või kardad tuld?
Salvav tund; saab sust muld; iganev ja nägu kahvatub,
Pask ja kuld, mind sa ei võrrelnud, õrrel põleb sulg,
Mõtetu mõõde mida mõõdad..endiselt mõtled ust,
Eksrement talla all; kargad kargad; üle aiia..
Uitad metsas..kuid oled lamba tall .....
Retsept Uuno
Tere!Räh! Uku lendab puldis ja Kuus andmas tundi,ära nussi kruti nüüd volüümi ja sikuta lähemale siia oma tutti,aeg teha haigelt raju mussi, taju mu aju kui Uku keedab selle suppi, taust on vajalik, ilma temata;taeva mannat ei sajaks siit; teemad ulmelisemad kui üheski telekanalis: mu hääle paelad avasid, su südame takti tabasid: nüüd mõistad me pagasit; mõistad, et enamik ikka magasid; kui me sillutame nad kihutavad mööda meie radasi, kuradi keldri kasvandik, pole mingi parasiit, perfektne vabastiil, tunneta nüüd kuulekalt sulle oma müüdi maha müün, seljast ebaausal .....
— Maarjo Kdepressiooni org
seljakotis rõhub raskust depressioon
südames kasvav tunnete segune äng
kattev udu - on üksildusest visioon
unest tühjaks jäänud keha ja säng.
Ees ootamas mind taas kannatuste org
tundmatuses mu ees rajad mida ei tea
verist naeru karjub õõvastavalt ronk
surmapilk silmis - lendas ta üle pea.
korraks peatusin vuliseva jõe ees
küsis kella nahata ja lihata skelett
mustast mürgist auras hingetu mees
maitse mu pisaratest koosnevat vett.
liblikas säras siinses ilmas värvi
ehk ei unustata maailmas milles päev ülal
tullakse otsingutel laevaga järgi
enne kui lase .....
aga mis saab
Aga mis saab siis kui
kõik teed läbi käind
lõppusid lõpmatuseni näind
mälestuste salved silmini täis.
Kas ootamas on ees igavene tühjus
ning me lihtsalt laguneme koost
olles olnud vaid lihast ja luust
ilma hingeta eksisteeriv isiksus.
Või siiski veel
meenutatakse meid
igatsuse keel
kutsub teid
kui inimestena
meenutate meid
siiski veel.
Vere karje
Veri mu sees keeb
Mu nahk on diktaator
ja alluvad vereks
Ori tahab välja,
ta tahab vabaks
Mu keha aga plahvatada
(muidu läheb pahaks)
Ära haihtuda,
kosmosesse paiskuda,
linnuteele uhtuda,
killustuda
tükiks
sajaks
Teravik, mu päästeingel,
liha vaostab, keha pingel
Viha vinge valla päästab,
keha lõtv, diktaator kaotab
Kuid depressioonipisikud
nüüd haava ümber tiirlevad,
vargsi sisse hiilivad,
diktaatori mineerivad
- portaal on jäänd ju avatuks,
turvamehed saamatuks
Kuid karje nõudis vabadust!
Kõnnin agooniaväljadele
mälukaarte järgide .....
Trip to space
Peaks plaanipäraselt poindi paika panema,
et kust saab, kuhu pageda.
Ai käes, aeg on ära kaduda.
Nüüd sain suuna uue uhke
Loon ma sillad külluste tiiki
Rõõmuhõiskeid, naerukaja täis triiki
Mustrid-võnged-vibratsioon,
värvid.
Varjudemere vibelevad kaaselukad.
Siin maailmas kõik on edukas.
Ruumi täidab luidläbistav lainemassiiv.
Yeess
Eksleme siin urus hommikuni kuni jätkub rammu.
Muudkui sammu ja sammu.
Anna lihastele valu, allu
korraldu enda käsklustele ja anna minna.
Anna minna.
Ebaselge siht veel ees
kuid koobastes teed ei kaota me.
Keha ahenedes täidab .....
Silm mustast
Kui karmiinpunasest, tukslevast elulihasest rebitud tükike.
Paljastatud hingepeeglid
maailmaavarustele.
Oo, väike jupike.
Tere Jaana.
Kõik tulge külla mulle.
Üksteiste peeglid üksteisele
Omaenda peeglid iseendale
Jäetud vaatama muutust neis
Kuidas kuju selles vormub
näiteks, ta kena reis ;-) ☆,
taust ta ümber väiksed detailijupid eluosad.
Mõtted ta peas,
naeratus näol
juuksed, kah peas.
Arusaam endast võibolla
ka arusaam temast
või üldse täitsa udune,
ununend.
Ehk äkki ka hing ja selle kompassitaldrik.
↓
.....
Kohtumine
Otsin ööst mõtet,
rõdu all kiljatamas lapsekari
kes õhtuhämaruses emasi ootavad.
¿Tule, Pekka, hüppame lompi.
Püherdame nagu põrsad,
aeleme nagu alligaatorid,
sipleme nagu sipelgad,
mürame nagu maod,
trambime kui tarakanid.
Viskame teineteist mudaga silma
ja naerame kahekesi.
Tume pilvemassiiv peade kohal äkitselt helendub,
UFO maabub.
Taevast triljon tuld peegeldub.
Uduloorist ilmub hattussilmadega ema,
nuttes taga aegu
mil anaalsondeerimisest miskit teadnud.
JUMAL AUTA !!
Maa-alt kargab mullapilves välja sinine ninasarvik.
Seljas ratsutamas roheline .....
Mulle ei meeldi et pean oma luuletusi nimetama
Kas ma iial näen valgust?
Kas ma iial kuulen tött?
Kas ma iial saan aru kus,
On minule loodud koht?
Kas ma iial veel ärkan?
Kas sa iial saad aru?
Kas sina iial üldse märkad?
Et valu pöhjustad kui püssi toru
Palun jätta mind.
Ma ei suuda su tahtmist täita,
Ma ei suuda enam usaldada sind,
Vöi enda tundeid maha laita
See suhe tappab mind
Lihast tühjaks jäämas minu rind
Vihast täitumas see pind
Sest iial ei taha näha enam sind
Reaalsus mu loovuses
On kui öhtune promill mu joovuses
On säilind tunded siin soolsuses
Ei tea kus viib rada siin teel
Kas iial ärkan .....
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
Sõdalase tee
Taevased kommid, mis langevad sajus
Maapeale kukkudes saab neist pommide raju.
Vikerkaare värvilised lindid nunnude lipsudena ümber
Sügavas lehtris lihatükike liiva sees kümbleb.
On saabunud aeg surra ja surmata
järjepideva lollusega elevat kurnata
No andke mulle ka üks bazuukake väike,
millega päikeseküllases kõrbes saaks liivale sodida
musta skorpioni käike.
Võtaks osa sellest meeletust hullusest
pimesi järgneksin juhil-kuni viimaks
Mõni sõbralik kuul, mu teadvuse Alg Ollu juhib...
Nüüd olen teises ilmas kangelane suur
postuumselt mulle selga aeti kolone .....
Naistepäevaks!
Kaunis aed, kus pattu langemise pärast
Sai armsate trullakate inglite poolt avatud värav
Ja nelja tuule poole läkitati teele - üks paar
Kes tiba hiljem hääletas end reele.
Reel kiskus jutuserva üles kaunis kutsar
Kel nimeks Petsebul ja ta ei olnud tuttav
Nii paar, kes polnud päris ühte verd ja soodu
See tuhmem pool oli kõik võimsa näo järgi loodu.
Kuid teine oli jumalikult kaunis, veetlev, maine
Teda hellitavalt hüüti- esimene Naine!
Aga veel ei olnud päeva ega ööd
Ja mees ei teadnud, mis on üldse tema töö…
Kutsar armas, ülikonnas kallis
peletas kà .....
Elu Tänapäeval.
Tänavatel vastu
vaatab viletsus,
iga mööduja silmis
helgib haletsus.
Maailm täis viha
ja salvamist,
tahavad raha
ja halvamist.
Ihates kogu võimu
andes tagasi vaid sõimu.
Kadedus hinges,
silmnähtav muutus nii kole,
raha kui jumal,
maailma selleta pole?
Tänapäeva naisi ja mehi,
vaadates ehmun,
kui palju teesklevaid kehi,
kellele nüüd liiga tehtud?
Kas tõesti tahavad inimesed
elada maailmas,
kus pole rahu?
Kõike võib ju mõelda,
kuid valu,
seda ükski inimene kaua
ei talu,
siiski nii palju on öelda.
Me ei ole ju asjad,
vaid lihtsad inimesed, .....
Ma pole
Ma pole …
Iial visanud küpsisepakendit teeperve kraavi
Manustand tundmatut valget ja pulberjast kraami
Jäätunud lompides lapsikult tallund
Massipsühhoosile vähegi allund
Kellegi kõrgema jõu poole pöördund
Kinga seest avastand jalga, mis hõõrdund
Närimiskummi lauaplaadile toppind
Tolmuseid vaipu isegi kloppind
Purjuspäi kukkunud valusaid sinikaid
Kõhus jai` tea-veel-kus kogenud liblikaid
Haavanud noaga end nimetissõrme
Söönud grillliha, mis veidike kõrbend
Andestust palumast loobunud uhkelt
Kellegi ees nutma lohutult puhkend
Kaup .....
Talvesaisoon-hibernatsioon
See on aeg, mil päike tõuseb hilja
ja juba varsti jälle looja läeb
on oma urus karu, iga putukas ning siil ja
valgest soojast suvepäevast und vaid näeb
Â
Ka meile meeldiks jääda kauem sooja teki alla
ja pehmes voodis külge pöörata
kui tuiskab lund või vihma taevast nagu kraanist kallab
ei lasta meil päev otsa põõnata
Â
Tasa tahenevad maapind, lombi-järveveed
aeg on kanda talvekäpikuid
tabad taas end tahtmast ühte tassi taimeteed
tagataskust taskurätikuid
Â
Talvel tahaks tahedamat: tangu, tatart, liha
pekki akna taga nosivad ka tihased
niikuinii siis mant .....
Odüsseia aastad
Vist enam pole paslik öelda „ma ju nõnna nuur“
Ma juba kümme aastat olen olnud täitsa suur
täiskasvamiseks ikka pole valmis
Ma elu mõtet näinud ühes, kolmandas ja muus
refrään ehk jäänud samaks, aga salm on aina uus
Suur hulk kaasautoreid neid aastaid salmis
Jah, see on meie põlvkond
tal veri vemmeldab
kes ise ka ei tea
kas tasub nõnda tõmmelda
Jah, tal kortsus ülikond
globaalselt pendeldab
ja lugupeetud hallpea
hulguseks ta tembeldab
Nojah, me tahaks kunagi
Ka kõrgel lennelda
Ja näha koidupunagi
Kuid enne me ei saa .....
Teater
Elu
nagu sõnadeta maal
poolkaares amfiteater
milles pole ühtki rida
vaid lava
ümber piirab rõkkav saal
sel ootad
valmistud ja ootad
ei-tea-mida
Leib söödud
vist jäi määrimata või
uni pakub kooke-jooke paremaid
käeulatusse veeretada võib
küll võimeid varemaid
kuid narriks teeb
ja kuningaks
jah paljalt kuningaks
ka see
Naer naljaks
sees keeb katel vihasem
triipkoodidest pead lugema
su saatust
tagasi pugema, kus koib
maitseb lihasem
et jätkuda saaks
tõotatud
kolm vaatust
Jälg jäetud
kera keerand uue pale
valgus haarab fookusesse teised
suur va .....
Ootamine
Tule tulest või jääst
kodus on liha ja leib
must ja mure
Iha ja lein
Tule unedest
purjus ja peatuna
silmad peos jäetuna
tule
Kallis
su juustes on halli ja jääd
Vist oli külm
vist kaua
Vein käärinud äädikaks
Istud - siis jääd
Süda väriseb laual