Sõnale liiv leiti 240 luuletust
Ehast Koiduni
Kui päike viimaks tõuseb
üle mere ning liiva särab
Kui hommik jälle koidab
valgus su meeli toidab
Siis ela kuis viimane oleks
nagu homset enam poleks
Siis eile meelest unusta
täna uuesti otsast alusta
Mis kallis seda armasta
oma unistusi ehita
Mis valus see unusta
head halvast erista
Ja soovid sel päeval täituksid
sinu käed tähteteni ulatuksid
Ja hinges oleks lusti ning rõõmu
süda täis armastust ja sooja
Et naerataks kui käes on aeg
mil möödas koit ja eha
Et ei nutaks mis tegemata jäi
mil sinuga koos lõpeb see päev
Viimaks taevas jälle tä .....
Kõik on üksi-vähemalt pole selles ma üksi
Lõputu potentsiaal; lõhutud kildudeks vaas; kokku korjan kõik killud maast;
Öelge teie mulle üks kordki; mis nüüd saab; mootorit kokku jooksutand;
üksik rahvast täis inimväli ulatumas nii kaugele kui taeva kaar; näeb silma paar;
raisatud aastad; ilma ühegi viljata; hoian sõnu lihtsana; päevani mil talt kirja saan;
kingin talle potensiaali-portselani-et uuesti ebakindlana võiks mind maha pillata;
õnneks pole see miskit uut; kaksteist aastat hoides nägu naeratamas- õnnetult;
lohutus sõbra suust; paistab, et see mis mind vastu kaljusid lainetega paiskab:
On lõputu; e .....
Kuldne Aerosool
Könn, mis vibutad rusikat seal?
Isukalt need värsid sean;pead mul nea;
Eks me kõik tea, kes teeb esimese vea;
Lööb Kuvaldaga Tuttu selle röhitseva Sea;
Küla vanem; Sülgan aadet; Rasva Löön Sarved;
Assstma; Hood saad mu vara salvest;Kasssva;
Kuid tea, et pikkimat naela tabab haamer;
kauua sa ikka laamendad; Papa ees põlvili loe Palvet Ja;
Seda aju mis sul on millekski muuks rakenda;
Ülvo ära ülba; Ülo seemet ära külva; kamaluga;
vana jura; samma mutta; pole mõtet kurta;
kui enesega pead sõda ja nagu Viilup Ootad vaid surma;
K6-K6-K6: Tasuvus; lagunevate müüride .....
Maskeraad
Su emotsioon nõnda kaunis;
Ma sellest alati knock outis;
Mu ego loom kui ergonoom
Oliiv rohelises audis:tõega;
Peletan vampiir-ekonomiste;
Kes mu võhiklikkust naudib;
Laenake maski või kinkige siiras;
Kuigi kõik mis sees: peegeldub pinnal;
Olgu neetud see kõike nägev silm;
Kuratlikult sind igaviku põrgu põhjas;
Su kantsis kepiksin;olgu neetud need;
Vallutajate tavad; tapsid esivanemad;
Ja lapsed panid kartma: nukitsamees;
Rohima igavesti tagasi kasvavat maltsa;
Et nuumata sigu; soovite kõik muutust;
Kuid nõnda töödates villid vaid pihus:
Villin su kindlust pudelis .....
Veiniklaasi kallutan
mandund olen kole
on mu kaldund elu
edu kadund
tunnen vaid karusselli tiire
oma elu piire aga mitte
siin kiirteel piidlen vaid mööduvaid miile
ise liigun aga mitte
viiv veel
siis teen liivteest siidtee
liuglen pilvedega rinda pistes
viies endaga su kollasesse hiide
sind liites endaga
ma liuglen pilvedega võidu
nii iseennast kaasa kistes
inimkogum
ühel juhuslikul hommikul see juhtus
lagunesin spirituaalselt täiesti koost
südames oli momentaalselt elutuli kustund
säilitamata endast ainsatki iseloomujoont -
maailmaga võidu... põlevana ajaliiva joost.
pilkudes peegeldumas eksisteerimine sisutühi
monotoonseid igapäeva liigutusi tegev väliskest
segadusttekitavate tunnete ajendil ajulühis
medikamentide abistavas vangistuses mõtetest
vabanemiseks... et neist saaks möödaniku süsi.
----------------------------------------------
kuidas.. kuidas see juhtus... korrutades küsid
kliinilises sisemises koomas masinat .....
Uhhaa
Täna oli vesi vaikne
lausa peegelsile
Kuid tormile eelneb tihti vaikus
Tormi küll ei saabunud
küll aga paberlaevuke
pealt vaadates süütu
ja kahtlustäratavalt usaldusväärne
võttes endaga luurele vastsündinud laine
kes üllatusmomenti osavalt ära kasutades
mu tasakaalu paigast lõi
Ning nii ma kukkusin
kui Alice imedemaal
põhjatusse jäneseauku
Kuid seal puudus pind
millelt end üles tõugata
ja võlujoogid et seinapiludest välja roomata
Õhus lendasid purpursed röövkalad
kelle soomused mu selga vagusid kündsid
Ärgates lebasin rannal
Pooleldi mooto .....
mõttemaailm piiritu
Mõttemaailm piiritu .. seina müüritud enese piinades
neli seina, väikene aken tühine lootus üksilduses
loe mu samme.. kuniks tuhmuvad Su jäljed liival
vajun sügavalt .. vajun valusalt läbi unistuste.
Kulda väärt hetki ... mille tähendus ajapikku kaob
tagant järele mõeldes.. valgub laiali nende ilu
kui süsimust masenduses maalitud vesivärv
ning südamest mis lubasid -
jäänud vaid roiskunud valede aroom.
meenub mul veel
Meenub mul see õhtu veel
seistes sinu südame ukse ees
kauneid tundeid sai öeldud
unistusi ühiseid ja ilusaid mõeldud.
Nähes langevat tähte olen soovinud sind
võiksid ometigi korra märgata mind
sest minu jaoks oled kõik ja rohkem veel
ristuda võiksid meie eluteed ja -
Sind võiksid soojendada minu käed.
Sinu ilusad silmad ja Sinu lummav naer
särad veel eredamalt kui suvine päike
ainsa suudlusega peatuda juba võiks aeg
ainsa naeratusega kaob ka mure väike.
Ref : Viibides Sinu juures Siin
Päikeseloojang ja rannaliiv
Paludes Su armastust enda .....
keeran ümber liivakella
keeran ümber liivakella
paberile kirjutan tühised
mõtted et saada tühjaks
ülemäärasest koormast.
pliiats puudutab hellalt
sisemuses poognaid ühiseid
mis mõistuse, südame ja
hinge kokku vaikides seob
mind kogumikuks üheks ja ainsaks
nõnda pole lakanud ma soovimast
paremaks olemist proovimast.
uus ajastu
ja kord hääbub maailmas naer
pole enam kellas teratki liiva
saab ümber igaveseks inimkonna aeg
kasvab meile kõigile inglitiivad.
millel nimeks oli meie kodu
saab nüüd vaid ajaloo tolmuks
hetkega inimeste olemasolu
mälestusi mida loonud aastasadu.
meist sai maailma algus
meist sai lõpp ja kadu
kutsub eredalt valgus
koostama uusi radu
tähtedena alla hingede sadu
oleme uude ajastusse kandnud
edasi oma meenutuste ladu.
teine reaalsus
teine maailm
taasünni hingus
avaneb silm
universumi eluloo film.
metsamajake
põgeneme eemale nädalavahetuseks linnakärast
kaugele vihmastest ja sombustest sügisilmadest
pakime kohvrid... sõidame kaugele siit ära
pimeduses helkimas vaid autotulede silmad.
pool tunnikest jäänud kui tuleb keerata
tuttav on see liivast auklik teerajake
rohtu kasvanud läbi metsa looklev rada
üle künka.. juba paistab armas majake.
avades ukse tungib ninna hubane lõhn
nurgas seisab väikene kollane pliit
soojaks muutub seda küttes toas õhk
prõksub südantliigutavalt elus tuli.
valmistad tassi aurava piparmünditee
voodisse kerra teki alla poed pärast
ka .....
meega tee
teen kesköise jalutuskäigu randa
tuul on mängimas tasa lainte vahus
jahedad liivaterad kõdistamas kanda
vilkuv virvatuluke soovimas öös rahu.
südame teejuhiks sul joonistan
ees on ju kaugustes piiritu piir
punaseks asukoha siis toonitan
värvimiseks murtud päiksekiir
mille armastuse värvipotti pistan.
hakkab aeglaselt siin jahe
kiiremad sammud tagasi teen
soojus tekib ainiti kahe vahel
teepadjake ning vesi mis keeb
omavahel segunedes muutume me
meega termoses auravaks teeks.
bussi oodates
ma ootasin peatuses bussi kuid
seda ei paistvat tulevat veel
möödus päevi, nädalaid ja kuid
lumiseks tolmuks härmatusid teed.
viimaks mingi tuli numbrit polnud
porises et on elu - surma ekspress
kuid nii kiiret mul ka ei olnud
saatsin temaga ära paki milles stress.
aega päikesekell osadena jaotas
kuniks kiirtest joonistus linnaliin
enda sisse mind tühjuseks kaotas
jäljed sulamas asfaldiga üheks siin...
hing kruusast... süda savisest liivast.
liivakell
elu teerajad olematuks kulutanud kingad
edasise jäänud aja pead läbima paljajalu
eilne saanud tolmuks mida sisse hingad
väikesed kivid põhjustavad hirmsat valu
kui astud puruks neid oma talla all.
tilgatumaks joodud allikaveest lähker
räbalaiks kantud hinge ümbritsevad riided
unetult lahtise tähistaeva all vähkred
pingete põhjustatud vaimse vaesuse käes piinled.
ainsa küsimusena peas tüütu kärbsena tiirleb
kas olen oma varjust üle hüpates siis parem
pilk igatsevalt möödanikus igatsust piidleb
lootes kogeda veel õnne olemasolu nagu varem.
elu teeraj .....
kesköised laevad
veereb päike õhtul pilvede taha peitu
kostub õuest veel maanteel autode sumin
tänavavalgustite kumal pimeduses ei heitu
naaberkorterist unejutuks ühtlane häälekõmin.
puud aknast sisse varjudega poevad
okstega joonistades seintele maailma
sekundid seal päevadeks nad loevad
vajub uneliiva raskus kiiresti silma
veavad meid reisijatena teise ilma
kesköised laste veavad kaubalaevad.
hommikul ärgates kas enam mäletad
kaadreid mis sai mõtetena nähtud
mustvalgena - värvilisena hääleta
emotsioonidele kogetule öös lähtud.
kas on midagi veel enamat
kas on midagi veel enamat
kui täita tühjusega taskut
kas on midagi veel kenamat
kui õhtul söögilaual pläsku.
kuhu joosta võiksin lõpuni välja
enne viimase liivatera langemist
kuhu võiksin kustutada oma nälja
enne viimase energiavaru kangemist.
seal ootamas kuldne medal meid
suurte tähtsate saavutuste eest
seal ei huvita elatud elu neid
kõik olnu õhku haihtub siis seest.
varjud
Pikaldased moonutatud
mustad varjud mu ees
jalgealuse on neelanud
vajuv liiv...
Keel on sõlmes
tundmatud rajad
valu vaid hinges -
tasa mu hinges kajab.
Rebitud vanad haavad lahti
seisan alasti valehäbis
oma enese pattude kambris
lõikav külm keha läbib.
Karjeid ei kostu
ruum on summutatud
süda kasvanud rohtu
tunnetest ammendatud
olen sattunud mineviku
meenutuste vangistuse ohtu.
Pikaldased moonutatud
mustad varjud külla
mu juurde leidnud tee
end olen korduvalt
nende eest peitnud
olen oma unelmatesse.