Sõnale like leiti 213 luuletust
Aprillikelluke
Aprillikelluke till, till,
süda on nii hell, nii hell.
Kevadkiiri päike taevast kallab,
kogu ilm on kevadele valla.
Aprillikelluke till, till,
linnusiutsu kõla hell.
Pilve pehme padjake,
rändab üle sinivee.
Aprillikelluke till, till,
samblasülest ärkab lill.
Rohutirtsu viiul õrnalt kajab,
hingepill on tundlik kogu aja.
Aprillikelluke till, till, till...
Täna kevad on nii ilus!
Täna kevad on nii ilus,
päike paistab puude vilus,
teerada valib ojake,
niriseb samblasülesse.
Lilled tärganud on juba,
õitsemiseks antud luba,
puudel pungad punnitavad,
hiirekõrvul kikitavad.
Lindudel on nokas vilin,
kuulda kellukese tilin,
rohutirts veel viiulikeeli nühib,
aeglane tigu,maja seljas, rühib.
Täna kevad on nii ilus,
sõnadest tuleb puudustki!
Äkki on kevad
tärganud ka Sinus,
jõudnud hingesopini!
,
Karjakoppel
Karja,karja
Maasu, Musti!
Aeg on tõusta
Lemmi, Täpi!
Karjakoplis rohi värske
pilvi paitab ere päike
Kopli poole kari sammub
koplis ootab rohi rammus
Karjamuri muudkui klähvib
soe on hommik
äikest sähvib
Päev on veerend õhtusse
lehmakari heina mäletseb
Lauta,lauta
Maasu, Musti!
Lemmi, Täpi
aeg nüüd alustada lüpsi!
Sirr, sorr, sirr, sorr
lehmal nisa raske on!
Lüpsitädi Maalike
appi tõttab lehmale
Sirr,sorr, sirr, sorr
Soe piim nii maitsev on!
Sirr, sorr, sirr, sorr
lüpsik laulab elust
rõõmudest ja valust
In the nights
in the bottom of all nights
almost without any lights
i can see you but no clear
i definitely like i swear
i like your body outline shades
if i only find that trades
i wish more - i think its tough
i dont feel you close enough
eager voice without the fake
said "cant wait- dont think just take"
then we laid just with no clothes
with no meaning- with no proud
in the middle of next day
we have bearly something say
in the other hand i know
darkness brings us other show
midnight means us simple wishes
simple you and me and flight
just a body heat and kisses
jus .....
Muinasjutuhõnguline
Muinasjutuhõnguline on mu muinasjutt
Piparkoogimehikene plaadilt tõusis just
Kuuseokstel sädelevad
kuldsed karrad peal
Käbikuningatel uhked lumekroonid peas
Päkapikud nalja heitsid
Valjult kaikus hääl
Jõuluvana kuu peal kõikus
Helendas Põhjanael
Pimedale ööle kaela pandud
valged pärlikeed
Elule kingitud on päevad
Muinasjutulised teed
Love is something...
love is something that cant grow
like a tree or some else slow
almost always start explode
later long times coals would glow
love is something could hard die
like your kiss if said good bye
its possible not throw away
inside-mirror still wear name
only thing i want to cry
please still stay oh please dont go
or might it better sudden die
please dont wait and better go
Tantsi!
Kuiv ja laastav on su himu kui samuum,
mille kihinasse kaikub koolukell.
Käärib katk su veres lämmatav ja kuum.
Oled klirisev kui vana karusell,
vana karusell, mil' käia viimne ring.
Tuhaks puistab kõik su punalakist king.
Ah, su pantripilgust luurab kihk ja turm,
lõikab lihha mul' su kullat kiskjaküüs.
Täna hullame veel, homme tulgu surm,
tulgu hullumaja, kaak või paralüüs.
Tantsi, tantsi, kallike mu kuum ja kõhn,
veel on põletav su hiuste mürkjas lõhn!
Ja ta tantsib mulle. Rinnalt kukub sõlg,
sulab tango takti nõtke piht ja puus.
Peagi siidist vabaneb ta .....
SENTIMENTAALNE LAULUKE
Kord elas üks kuningatütar seal Sooria-Mooria maal. Ta kandis kuldseid kingi ja liblikatiibadest rüüd.
Ja kui ta seal tantsis ja tiirutas, täht tilisev otsa ees, nii ilus ta oli, et peegelgi ta pilgu all kumama lõi.
Oh peeglike, peeglike seinal,
kas tohib sind uskuda? Oma ainuarmsama silmi ma siiski pean uskuma.
See õnnelik kuningatütar seal Sooria-Mooria maal oma kuldsetes sinistes saalides aina hõljus ja uneles.
Oh peeglike, peeglike seinal, küll oled sa tolmu täis! Ja kuldse käisega hakkas ta peeglit nühkima.
Oh peeglike, peeglike seinal, mis on sinuga juhtun .....
LAUL ÜHE JALAGA HÄRJAST
1
Jahile läks Jaanikene, marssis metsa kui see marssal. Püssi võttis ta pihusse, röövliraua rinna alla, riksia-raksid rihma otsa.
õhtust saati ju asutas, poole koiduni kobistas, enne kui hakkas astumaie, laane poole liikumaie.
Küll tema kiitles ja valetas, et toob koju suure sõnni, patta panna põdrapulli, laua peale laiakäppa: tuli tuppa — ei tuhkagi.
2
Mina aga Manni maani tarka, kabu kontseni kavala, võtsin kätte korvikese, näppu põlle nurgakese.
Tõstsin talla trepi peale, kinganina künnisele. Uks ei paukund, koer ei haukund, tasa saingi nii tulema.
3
.....
KEVAD
Vaevalt sellel teemal uut ja paremat saab öelda kui ju ammu enne öeldud: ,.Välja, välja vainudele!"
Lapsed karjas, noored paaris, paarisrahvas paljukesi päikselistel pargiteedel, üksiklasel koer on seltsiks.
Jah, meid kõiki tõmbab päike, maa kuid kinni hoiab jalust. Pingul me kui pillikeeled päikese ja mulla vahel.
Pillikeeled, millelt kaigub õilsaid juubeldavaid hümne, ülevaid, heroilisi saagasid, triumfilaule.
Kõrgustesse pürgivad pilgud, püüded, igatsused. Kuid ka maad, me jalgealust, silmist kaotada ei maksa.
Suuri asju sünnib siin — teadagi, ent tà .....
KEVADISED KOPLID
Päike küliti mäel, taevas silmili järves. Kaks värvi - lahustund valguses: sinine voolamas rohelisse,
haljus imbumas sinasse.
Keskhommikul, kui karjalauda uksed avati ja kandilisse kiviraami ilmus kevade õrn niiske akvarell, läks lahti üks sõrgade, sabade, sarvede möll. Muu ja möö! Vabadus ja küllus!
Vanad väärikad lehmad - nemadki saand kõhu alla sada paari jalgu ja udar, raske taak, on äkki tühiasi kahele poole pallina pillutada. Uhtsuhkadi-kõpskingadi! Elagu hetke rõõm!
Valitsus valgeis kitleis, pannud kõrvale läikivad lüpsimasinad, puhkab.
Ka eakas r .....
Varakevad
1.
On surnuks pistnud talve kevadine ürgus,
Sest veretavad pajustikus piigid
Ja võidulippu lehvib päiksekiirte kirgus.
Veel mõned paatjad lehed nagu kuivand viigid
On kõlkvel okste hahas õreduses,
Kust tuul nad alla tuhritseb, kus tiigid
Kui suured silmad pisarnõretuses,
Kui vastu paenutab neil kase nõtkus
Lakeerit pungi põõsa võretuses.
Kõik veed ja ojad mägestiku põtkus
On lahti oheldanud omad kired –
Muist jalg ja kabi juba mulda sõtkus.
Ent hullununa sööstvad teised nired,
Ja kõikjalt läbi lõikvad nende noad,
Et haavadena helendavad vired,
E .....
Summer Memory
The door ajar, I stood at point of day,
Tiptoe for you and with awakened eyes.
The suns gold slipper trod the gravelled way,
The grasses spilled their dews in glad surprise-
And then you came out of a mist of flowers
That clung and swayed like knots of butterflies!
When afterwards we two, in softened hours,
Walked through the fields of rye all red for reaping,
I felt as if my heart obeyed new powers:
The old in me seemed either dead or sleeping,
And as I glimpsed the poppies fluttering fire,
An eager pleasure set my pulses leaping.
And you, these sang, could give me my desire.
Denunciation
I cry aloud with all my people's mouths,
our land is smitten by a plague of fear and lead,
our land is shadowed by the gallows tree
our land a common graveyard, huge with dead.
Who'll come to help? Right here, at present, now!
Because the patient's weak, has lost his hold.
But, like the call of birds, my shouting fades
in emptiness: the world is arrogant and cold.
The sighing of the old, the baby's cry --
do they all run to sand, illusion, fail?
Men, women groan like wounded deer
to those in power all this is just a fairy-tale.
Dark is the world's eye, its ear is deaf,
the powerful lost i .....
Christmas Greetings 1941
I walk the silent, Christmas-snowy path,
that goes across the homeland in its suffering.
At each doorstep I would like to bend my knee:
there is no house without mourning.
The spark of anger flickers in sorrow's ashes,
the mind is hard with anger, with pain tender:
there is no way of being pure as Christmas
on this white, pure-as-Christmas path.
Alas, to have to live such stony instants,
to carry on one's heart a coffin lid!
Not even tears will come any more -
that gift of mercy has run out as well.
I'm like someone rowing backwards:
eyes permanently set on past -
backwards, yes - yet reach .....
Tähekerjus
Ma kordan, aiva kordan nagu narr:
sind armastan, sind armastan, sind ar...
Kui hangund sõrmed riivavad su meeli
(neid Häälestaja kaua seada pusis),
mu hinge uuristad sa inglikeeli
ja kurtund kuurmeid luiteõnarusis.
Kui soontest voolab külma ajuliiva
mu öhetavaid varbaid jahutama,
uus tõdemus elvseisu uhkab kiiva:
jääkülm ja tulikuum on üksseesama.
Kui õhtu varjud muudab violetseks,
vee kiiskav meere murdub silmapõhjal
ja pilved lõukas suigatavad hetkeks,
ma aiva kordan ammuteadu põhjal:
sind armastan, sind armastan, sind ar...
VIII
Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt
lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse,
männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru,
kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju
ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa),
selle muusikat ja hingematva lühiduse imet.
Needsamad vokaalharmooniad viisid mu hiljem
soome labürintlikesse järvisse,
kus peegelduvad samasugused hingetähtkujud
ning ainult lüümus eristab
taevast ja maad, lõhi hüppab
otse läbi su südame, ja sa tead pea,
kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks.
Jäätükk ütleb seda, ja häilitud klaas,
kuid üksnes Karjala kaljune .....
V
Sing me a song of a lad that is gone,
say, could that lad be I?
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et .....
Blasfeemiline ballaad
Pastiche ? la Villon.
Nikolai Triigile pühendet.
Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
su kitsas redel viipab otse taeva!
Et kiita kõigile sind pillitorust,
mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
Puupakust porsunust sind voolind höövel,
paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
või metsakratt, kel karukriimud reitel.
Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
murdvaras tumm, k .....
