Sõnale lill leiti 960 luuletust
Suveromantika
Suveromantika on lõpmata palavais päevis,
suveromantika on valgetes lühikstes öödes.
Suveromantika on see, mida südames kannan,
suveromantika on rõõm, mida teisega jagan.
Suveromantika on vihmas, mis mõnikord kallab,
suveromantika on hommik, kaste ja hallad.
Suveromantika on pilvitu, sinine taevas,
suveromantika on lilled, mis õitsevad aasal.
Suveromantikat olen alati tunda ma tahtnud,
suveromantikat, mis külma talve ei mahtund.
Suveromantika on mu hinges ja heliseb nüüd,
suveromantikat on täis kõik päevad ja ööd.
Emadepäeval
Emadepäeval õitsema lööb sirel,
valge, roosa, lilla õieiluga.
Imeilusal sirelil laulma hakkab ööbik,
ööbiku laul ema südant rõõmustab.
Emadepäeva lilled on kõik kaunid,
iga ema hing igatseb.
Ema süda on kallimatest kallim,
ema süda on soe ja armastav.
Emadepäeval päike kiirgavam on taevas,
kogu päev on kuldseid päikesekiiri täis.
Ema mured, vaevad rõõmudeks saavad,
ema keelel ja meelel on alati.
pojengi pillav ilu
tee ääres kasel
lehed hiirekõrvul
õie õhtuks avas nartsiss
lume asemel näo teeb märjaks
teel koju nüüd vihmapiisk
taeva all kui kevad
heleroheline meil tulla
laseb õitsemisse
hea on tunda üleni hele
on see minek voolab
meisse nii võilille vihma eest
sulgumine kui üle peenra
serva pojengi
pillav ilu maiõhtu vilus
Kaunimad õied
Kaunimad õied kingin ma Sulle,
oled ju isegi nagu kaunis lilleõis.
Su ilus süda on avatud mulle,
selle üle rohket rõõmu tunda võin.
Hinges on Sul linnulaulu, valu õrna südames.
Valu, mida tundnud oled,
kui mõelnud kodumaa peale. õhates.
Truud on Sul hing ja süda,
armastan Sindki sügavalt.
Ühe ilusa kevadpäeva kingin Sulle täna,
kaunite lilleõitega Su meeli hellitan.
Kevad looduse keskel
Üha soojemalt näitab ennast päike,
iga päikesekiir annab loodusele oma läike ,
pajupõsal tibukesed väiksed,
pungad puul lehtivad vaikselt.
sini-sinine on taevas,
niidud, aasad rohelust on täis,
liblikate lend on nii õrn ja nii armas,
lilled kevadtuules noogutavad päid.
Linnulaulust kogu loodus kajab,
pesas linnupojukene ema vajab,
ojakene singa-vonga oma teed rajab,
iga süda vaikust, rahu vajab.
Üht lillekest...
Üht lillekest ma jälgisin
ja ootasin õie avanemist.
Ootasin päeva, ootasin kaks,
aga mul ei katkenud jaks.
Üks kaunis päev mul õnne tõi,
nägin, kuidas puhkema lõi õis.
Kastetilk helkis õienupu sees,
minul õnnest olid silmad vees.
Päikesekiir puges lillenupu sisse,
soojus tuli südamesse.
Õis see avanes taevani,
mul hinges rahu on siiani.
ma lahus pole enam
jah veri lahus pole enam
sellest heledast puhtevalgusest
eha malbest loojangust
päikse jõena päeva
voolamisest
sinilillede avanemisest
pärast jahedat hommikut
kaskede lehtimisest
öösel sirelite une võtvast
hõõgumisest kurku tulnud
rõõmust võim taeva all
üleni nüüd kevade käes
päev asjata pole olnud
kui oled õhtuni metsvindi
särava vint-vint laulu sees
tuppa minnes
tänada saab meel
rüütsi selle eest
21.04.2023
Rüüts rahvapärane vindi nimetus
miljardeid aastaid
loodusel selleks
on kulunud
krookused õhtul
rohus hääletult
sulguksid
jahedal hommikul
sinilillede õied
aralt avaneksid
*
mida teed sa siis
kui oled jõudnud
tähenduste ookeanini
tõeni et jõgi on jõgi
lill lill põld põld
mets mets hiir hiir
mägi mägi
lased neil olla oma
olemises kulgeda
nagu nad seda teinud on
miljoneid aastaid
ja mida teeb nüüd inimene
pilguga paitab kõiki
oma teelisi lihtsalt ootab
ja vaatab
Emale
Sa emale võid rahus viia lilli
igal ajal, kui Sul vaid on soov
kallistada, teha väikse kingi
või iseennast hoopis kingiks too.
Sa emale võid ikka teha kalli,
on ema kaisus turvaline, soe,
ta rõõmsamaks teeb argipäevad hallid,
kui Sa talle ikka kaissu poed.
Sa ikka mõtle oma ema peale,
kes hoolitses ja oli olemas,
kui olid väike, haaval puhus peale,
ja suurena Sind oli toetamas.
Sa hoia ema, ära unusta
ka siis, kui elu viib Sind ära siit,
ta Sinu jaoks on ikka olemas
nii kaua kuni katkeb elu niit.
- Tarmo Selter -
2023
Kevade süda
Juba rohetavad aasad,
põllud vabanenud lumekoorma alt,
ojad vulisevad kaasa
linnulaulule, mis pilvis üleval.
Sooja vihma kallab,
päike naeratab,
mesimumm kannuga tõttab,
lilleõis magusalt lõhnab.
Liblikas kollases kleidis,
õhus õrnas lepadriinu kõrtmööda ennast,
ülesse venitab.
Puudeladvus tuul mängib kannelt,
pungad puudel puhkevad,
kasepuu tasakesi mahla
endast välja nõristab.
Lehti väristavad haavapuud,
neil suur on rõõm kevadkuust,
paranevad ka kõik südame haavad,
lehtima löövad soovide puud.
Küll see kevad on imeline!
Kogu mets on täna siginat ja saginat täis,
puudel võistu pungade puhkemine käib.
Liblikas on leidnud omal lilleõie kaunima,
mesimumm hakkab õiemett koguma.
Linnukene noka taeva poole upitab,
siristab ja hõiskab,
et uut kodu looma hakkab.
Päikeseketas hoos on
ja jagab soojust ilma,
keegi ei tohi jääda sellest rõõmust ilma.
Kevadhetked need on kaunid,
äratavad elule,
loodus tasapisi tõuseb
Ikka ja jälle jalule.
Krookoste õitsemist vaadates
nüüd õitseda õitseda
tõusta õunapuu alt
aina päikese poole
end usaldada üleni
vaid kevade hoolde
kuis õhkad sinagi
pärani õiena seda mu hing
kuigi tead pole õitsev
näsiniin sinilill
mitte sulle pole üksi
sinitaevas päiksekiirte
helde pild
Metsateel
Tipa, tapa jalad käivad,
la-la, la-la suuke laulab.
Metsateel on rõõmus meel,
linnud siristavad taga ja ees.
Väike Pille korjab lille,
soojalt vaatab päikene,
heatahtlikult siis saadab,
kuldse kiire Pillele.
Liblikate tants on ilus,
õrn liuglemine lillele.
Pillel kollane kleit on ilus,
meeldib mesimummile.
Tipa, tapa jalad käivad,
Pillel rõõm on südames.
Ära eksinud ta juba,
kauni looduse rüppesse.
Hommikusel metsarajal
Hommikusel metsarajal käin
ja aina vilistan,
sekka linnukeste vidin,
mis nõnda õrn ja ülendav.
Päike varje heidab teele,
taevalaotus sinetab,
kasest elumahla voolab,
kogu loodus nõretab.
Samblikus on seeneniidid,
kukeseened ärkavad,
maasikad ja mustikad veel
oma aega ootavad.
Alati, kui paistab päike
ja õhk on meelitavalt soe,
teen ma metsarajal käike
ja rõõmsa tuju koju toon.