Sõnale lill leiti 961 luuletust
Keda ma nüüd kaisutan
Keda ma nüüd kaisutan,
või mida elult ootan?
Mu armastus läks teistpool teed,
ma leinas tagasi vaatan.
Nii tühi tunne südames
ja kurbus närib põues.
Mul tunne sees on selline,
nagu müristaks seal kõue.
Olen tundnud palju valu,
palju hingepiina.
Kuid kõige suurem valu see,
kui lilli hauale viin ma.
Kevadteed
Mu jalg veel tallab kevadisi radu,
käia teid, neid on sadu.
Teeveerelt lilli korjan kokku,
lugematul arvul linnuviise kostub.
Mõni tee on sirge, pikk
ja lõppu pole näha,
mõni aga keeruline,
singa-vongatega.
Kevadteid ma tallan.
mulle meeldib see.
Teepervelt lilli korjan,
heliseb viisike.
Kraavivesi päikses sirab,
lilled janused-.
Kastan lilled kraavivette,
süda lööb õitsele.
Nii palju ilu ja rõõmu
on pakkuda kevadel.
Nii palju kauneid mälestusi
on kevadradadel.
Korjan mälestusi kokku,
igal kevadteel,
sest iial ei või teada,
mil ta viimane.
.....
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
viib kevadesse uude
13.05.2022
kui okstel paisumas on pungad
pargis sinetavad sinililled
meel taeva sinast
enam pole lahus
see armsaks muutub
kui hommikuti aknal ruutu
mu laupa puutub
õhtul hiljem toas süütan tuled
ööseks enam ust ei sule
pilgeni mind rõõm nüüd täidab
et teede ääres
kullendavad võililled
lehtind metsa kägu tuleb
see rahutuks teeb une
viib kevadesse
õrnrohelisse suurde
ilma imelisse uude
Kevad on nii ilus kuu
Kevad on nii ilus kuu,
laulab linnukese suu.
Lehti sahistab kasepuu,
tal mahlane on koorest kuub.
Päike lilleõiel peatab,
pilvekannud täis on vett.
Mesimummid tantsu löövad,
tervitavad kevadet.
Kevad kõikjalt hääli püüab,
ilmamööda laiali pillab.
Ilu õitseb kevadel,
rõõm, see rõkkab südamel!
Tänases päevas
Tasakesi pilv, see nutta tihub,
terve taevas on nuttu täis.
Hall on ilm ja kust nüüd tuju võtta?
Mul märg on juba silm.
Võtan selle päeva kurvastada,
kallist halli sügist meenutada.
Lahkunud hingi südames mälestada
suuri pisaraid põsel veeretada.
Vihmal on ka oma osa,
ega päikegi naerata kogu aja.
Lilledki puhkevad kaunilt õide,
ajapikku kõik närtsivad.
Las ma täna kurbust tunnen,
kurbust koos ilmaga.
Süda juhib kõiki tundeid,
juhib alalõpmata.
Tunnen, homne tuleb selgem.
Nii hea on tundeid avada!
K. K.
Tean sind alates sellest ajast,
kui olid põlvest saati.
Kui kandsid ees põlle
ja otsisid võililli.
Punusid neist pärgasid
ning kutsusid mindki.
Sinine oli taevas
ning päike säras.
Mängisime keksu
ning Sa võitsid alati.
Sedasi ma leidsin lille umbrohu seast!
Kui läksid kooli,
sattusime kokku,
ütlesid "tsau"
ja läksime viimast korda lahku.
Nägin sind läbi aastate
ja kuidas Sa kasvasid suureks.
Ma Sind kogu selle aja armastasin,
kuid kui olin Sulle lähedal,
siis liiga kiiresti lõi mu süda -
ma ei julgenud Sind kuidagi välja kutsuda.
.....
Elukevade
On torm väljas ja minu sees,
puulehes ja südames.
Kevadtormide mäslevas tuules võitleb sinilill koha eest kevades.
Pole halvemat hirmust ja sõjast.
Kõik raksub ja ragiseb, praksub ja käriseb,
muutuste metsikus tormis.
Minu sees on jõetu võitlus
Ilma relvata, ilma sõnaga.
Võitlen ka mina oma koha eest kevades.
Kevades on elu.
Kõik sünnib ja tärkab ja õitseb.
Pole võimsamat elukevadest.
Kuid tänases kevades pole elu ja seepärast ta ei tule.
mõtted Elisabethi Pausi lugemise järel
vaid jätkuks elu ime
kord valge oleks
siis jälle pime
kord juuli leitsak
sügishall kordamööda
kevad suvi sügis talv
taeva all
alles oleks kala vees
õhus lind rohus lill
kõrvus heldelt emakeel
täis elujanu me kummaliselt
nõtke meel tänus kaua veel
Lilleõis ja mesilane
Lilleõiel mesilane askeldab,
lilleõis magus, mesilane rahul.
Õrn lilleõis mesilast kostitab,
õrnal lilleõiel süda on magus.
Mesilane lendu tõuseb õie pealt,
teab, kus on mesitaru.
Minulgi sahvris on meepurgid reas,
olema peab ikka varu.
Ma mõtlen mesilase peal',
Ikka lendab mesipuu poole...
Veel üks Sofia emadepäev
Küll on see pere asjatu vaev
eriti, kui on emadepäev
sest eile pidanud lilli tooma
ja viima välja kohvi jooma;
ning loll see abikaasa on
kellel ees on tüütu koon
koos poegadega voodi serval
annavad kinke alles esmaspäeval;
ja Sofia seda ei hinda
pigem pistab oma jao rinda
kinni seotud pojad ära sõidutas
teel kooli autoga nad jõkke uputas;
ADHD on poistel omapära
nii sai tädi tunda sära
sest ema tiitlist lahti sai
oma mehele valmistas vai;
tuleb abikaasale külla
aga kes lubas tal tulla?
vaia otsa abikaasa lõi
võttis munad maha ja need ära sõi;
joo .....
punased purjed
palju kordi lastele
õhtuti joonistasin
punaste purjedega
rannale lähenevat laeva
sinimerd selle kohale
kummuli taevast
endal nii kinni võtsin
poisiea kaelast
ema põlle paelast
kui lilleõide
ronisin ta sülle
millest ilma kaeda
laev hommikul
ankru hiivas
kui kaste oli maas
ma kaldal kaua
seista olin saand
Relvastatud tiibadega
Piisab ainult ühest päevast
kuidas särab tera naise silmas
ja me teame mis vägi tuleb igas emast
noorest, vananast ja teises ilmas;
sest kui sul kodu ja pere
oled emana see, kes kõigele pühendub
on terasest naise hing ja kere
oma keskkonnale perenaine keskendub
kes see perepea poleks
keda mees õrnaks peab?
aga isegi püssi kätte ema võtaks
et päästa seda mida ta hoiab;
see on suur au olla relvastatub tiibadega
mida iga laps oma vanemas näeb
lehvivad need kaitse ja armastusega
need tütart või poega katavad ja säeb;
mindki ema instinkt suleb
keeldudes oma .....