Sõnale lilled puud leiti 43 luuletust
Hommikusel metsarajal
Hommikusel metsarajal käin
ja aina vilistan,
sekka linnukeste vidin,
mis nõnda õrn ja ülendav.
Päike varje heidab teele,
taevalaotus sinetab,
kasest elumahla voolab,
kogu loodus nõretab.
Samblikus on seeneniidid,
kukeseened ärkavad,
maasikad ja mustikad veel
oma aega ootavad.
Alati, kui paistab päike
ja õhk on meelitavalt soe,
teen ma metsarajal käike
ja rõõmsa tuju koju toon.
Uni-Magus-Elu
Unes täna ette nägin,
kuis maikuu hakkas tulema,
end sättima ja ettevalmistama,
et luua elu säravam.
Toomingas õide puhkenud oli,
seal õrnalt ööbik laksutas,
lõoke kesal pesa tegi,
liiri- lõõri, lõõritas.
Ilus oli olla unes,
puudel rohetasid lehed,
kasepuu mahla nõristas,
kullerkupp päikest meenutas.
Kaunid liblikad lendlesid kui baleriinid aasal,
mesimummid lilleõitel tantsu lõid.
Elu nii ilusat ja magusat, mida pakkus uni,
pole mul veel olnud seni.
Igal kevadel
Igal kevadel ma lähen
sinililli otsima,
metsaserval on neid vähem-,
hing on metsal' ligemal.
Päike kiirgab puude vahel,
tuul linnupesi kiigutab,
uduvihm, mis pilvist tuleb,
õrnalt õhku niisutab.
Tasa nopin sinililli,
rahu on koos minuga-,
olen sõber juba ammu,
vaikse metsamühaga.
Emadepäeva rõõmud
Järjest rõõme lähemale tuleb
emadele südame
Järjest puudel tärkavad kõik lehed
linnukene oksal siristab
Järjest lillenupud avanevad
õisi imelisi ilm on täis
Järjest emadepäev hingele tuleb
ema süda rahu tunda võib
Järjest armastus poeb sügavale sisse
mu emakene kullapai
Järjest kallimaks on saanud mulle
emadepäev- õiteilus mai
Varakevadel
Kevad puudeladvus piilub,
mahe tuul teda meelitab.
Varakevadele tuulesilma pilgutab,
õrnusi huulilt sosistab.
Jääpurikatel nüüd põli on läbi,
suureks paisuda räästa all.
Lumememm,kes õuel veeretatud,
oi,kui palav hakkab tal!
Kevad lumehange noolib,
peitu poeb ta rüppesse.
Vähehaaval päästab valla,
kevadised suurveed.
Kevade sõber päikene,
tõttab appi temale.
Oma soojad päiksekiired
pillutab üle kogu maa.
Orus,aasal,metsas laias,
pidu võib nüüd alata.
Ülased ja sinililled,
kuulutagu kevadet!
Rändelt tulnud linnukesed,
peatugu nad ikka si .....
Ära veel tule
Iga kord kukkudes kasvatan tiivale
veel ühe sule.
Iga kord tõustes kirjutan liivale:
Ära veel tule!
Ära veel lasku, sest päike on pesas
ja pikutab koit.
Ära veel valgu, sest linnud magavad kesas,
seemneis valmimas toit.
On pooleli puudeta pargid, lahtised katuste kivid
ja värvitud villad,
viltu teeristide piirete rivid, lilletud veerede peenrad
ja lõputa samblased sillad.
Veel on hingeta uksed, ilma raamita avata aknad
ja peeglite pildid,
kuldvõtmeta lukud, suure alguse täheta
nimede südamesildid.
Ära veel tule, sest salaja seotuna keegi vabalt
ei lenda, ei .....
mesilanna
oskan vaikust
oskan
maha-pilku püüda
oskan kallistada
ilma
kaela vajumata
oskan sosistades
nimesidki hüüda
valdan täppis-
teadmist
punkte tajumata
palun - istuta mu ümber
õlelilled
need ei närtsi
ega longu-koltu-kao
sulle kingin enda
vaimustuse mille
sisse puhun
koitusid
ja ao
Sanya
Varuda mida...?
Varusin vaistu ja
varusin vett,
läksin rändama metsadest läbi.
Korjasin kastet ja
lillede mett,
pihku poetasin õnnekäbi.
Nii tundsin ma teed
ja eksisin vähe,
puud olid sõprade sõbrad...
Lehtede sõnumeid
lugesid need,
tõe jälgedel hoidsid põdrad.
Varusin vaistu,
kandsin pärgasid peas…
Nüüd olengi metsadest läbi.
Aga varuda mida
inimloomade seas -
...kui ettegi juba on häbi?
/Mari*Uri/
Kevad
Tali on läbi - kevade kord,
talve sõpradel on jälle nägu morn.
Taevas nüüd taas on sinine-hall,
õue peal lendab laste käes pall.
Maa taas rohetama hakkab,
kevadine rõõm kõigile ju nakkab.
Puudele pungad tekivad,
pajule tibude kerkivad.
Õhk õues on värske ja soe,
suve ootus vaikselt põue poeb.
Lilled nüüd jälle õitsevad,
kõik oma ilu poolest võistlevad.
Kuigi kevadväsimus on päris suur,
on inimestel ikka naerul suu.
Kõik on rõõmsad, armastavad, head,
unuvad talvel tehtud vead.
meilid
mida teed
aknas täiskuu
seda vaatan
nii minagi
Sina seal
mina siin
me vahel
täiskuust
hele silmapiir
*
nüüd sügis koob jälle
halladest võrku kuhu kinni
jääb suve hääbumise
nukker hurm
vahtrate leekimine
lillede kortsumine
nende aeglane surm
jah hingele näha
on julm nende hukku
kui veres ei tärkaks
kevade ootust puudel
helerohelisi lehti
näha poleks lootust metsas
kus kõrvu kostab käo
vali kukku iga põõsa
alt kadunud lume puhtus
Kes kuldsel kuul on sündinud
Kes kuldsel kuul on sündinud,
see õnnelik olla võib.
Sügis talle naerusuu on kinkinud,
et murel puuduks võim.
Kirjud sügislehed teel,
pilved hõbehallid,
päike särab õnneteel,
vihm see tukub hällis.
Sügislilled, sügisannid
meele rõõmsaks muudavad,
kaskede mahlakannid
mõnusat rüübet pakuvad.
Kuldne kuu ja kuldne sügis...
Elu lõpuni meeles püsib.
august maal
ärgata hommikul
sellega üles
kõik lehed on puudel
alles astritel õied aias
ma kindel pole
nad midagi tea talvest
kus akna taga lumi maas
pelargoon verandal
üksi vaid potis õitele
harva päikest saab
koos oleme olnud lehtede
suureks saamisega puudel
sumisevate mesilastega
lillede suudel
kui suves kogu maailm
liblikana hing justkui
hetkest hetkele lendas
meil mõlemal sellest
lennust ei narmenda
veel kirendav tiivapaar
igas päevas alles suve
otsatu embus suus krudiseb
esimene puu alt korjatud klaar
*
Eilne augusti tanka
päevapaa .....
Vaasi nukker olemus poolikus olekus
Tühi vaas, mis vajab täitmist,
jah ka minus puhub puudus.
Ma tunnen üks pool vajab leidmist,
üksindus nõuab ju suudlust.
Tühi vaas ma olen,
mitte eriti tore ega kole,
kuid üksi siiski üsna hale.
Täidaks keegi mu hingenõu.
Ja lilled väljas õitsevad nii vabalt,
ent mina määratud olema koos.
Nii õel kättesaamatu sümbioos,
et üksi pean närtsima ja vagalt.
Ega mina ei küsind, et oleksin vaas,
ka mina oleksin võinud olla nende seas,
kes saatusest kasvavad nii eraldi, prii,
kes kunagi ei tahaks, et neid elustaks vesi,
mida vaevu on puudutand elugi.
.....
Ärkamine uuele elule
Vaata kuis loodus taas puhkend õitsele,
kui kamaluga värskust haarata sai endasse.
Lilled täies õiteilus löönud hiilgama,
puudel pungad uuesti puhkema.
Päike salamisi kulda korjas juurde,
soojad naeratused pilvist välja tõi.
Vahest ärkamegi ellu uude,
sest loovust tuleb aina juurde.
Jahedus
Tulbid ja võililled juba lahti
see on maikuu tunnus
aga ega taimed pea vahti
et kevadega tuleb suur miinus;
nimelt temperatuuris ja sajus
taevas hall ja see kole
ülistamine meil nüüd vajus
tagasi sinna, kus rahul Eestiga pole;
eile sadas rahet mere veerel
kus ma tööd tegin
üllatusi ilmal on järel
terasi tundsin, püüdsin ja nägin;
lörtsi tuleb järgmine nädal
see vastutasuks soojuse pärast
põdrad omadega hädal
et pole ilu saada lõunanaabrist;
kusagil ju oli 20 C juba
ja mitte see aprilli kohta sobinud
pole küsitut sellele absurdile luba
nüüd suve .....
Ses kevades on muinasjuttu
Nii ilus on täna olla,
sest kevadpäike paitab silma
ja laste rõõmukilked on linnulauluga läbisegi,
soe kevadtuul paigi tegi.
Kaunid metsalilled õitega eputavad,
liblikad kui
baleriinid,
tiivad helendavad,
kastetilgad lehispuudelt
tasa langevad.
Õhk on mitmevärviline
vikerkaare all,
kevad on muinasjutuline,
mõtteil ilusail.
Särasilmne kevad
Tõesti kevadel on tegu ja nägu
on võlu ja võim.
Metsaserval kukub kägu,
tuul puudeladvus lulli lööb.
Pajutibud ammulisui haigutavad,
puukoore alt putukad piiluvad,
lepadriinud mustatäpilised,
liblikaid tantsule paluvad.
Lilled aasal, metsasalus,
üles virguvad,
linnupojad oma pesas,
üles sirguvad.
Päike kõrgel taevavõlvil
kuumalt naeratab,
särasilmselt meid ta kõiki,
oma embusesse meelitab.
