Sõnale lilled leiti 348 luuletust
Kui jää sulas ja suits hajus
Ahh, et see et teised on sellised õigustab kõike?
Mulle tehtud; teen tagasi koguaeg võrdlen?
Uhkus on see mis ajab uppi; neela see alla;
Me kõik peame sööma oma keedetud suppi;
Ja kaotaja on see kes kavatseb alla anda;
Kui lähed mine; kui tuled tule; Su otsuseid ei austata;
Kui su meelekindlus kõigub tuules; Alalõputult:
"Mis oleks parem, mis mõjuks; mis oleks kavalam."- Ta juurdles.
Suhted pole mäng; läheb viimnegi nõnda su juurest;
kedagi ei huvita; sest sind ei huvita; kuidas keegi ennast tunneb.
Paistab, et ei kasvanudki kunagi suureks.
Kogu see suhete .....
depressiooni org
seljakotis rõhub raskust depressioon
südames kasvav tunnete segune äng
kattev udu - on üksildusest visioon
unest tühjaks jäänud keha ja säng.
Ees ootamas mind taas kannatuste org
tundmatuses mu ees rajad mida ei tea
verist naeru karjub õõvastavalt ronk
surmapilk silmis - lendas ta üle pea.
korraks peatusin vuliseva jõe ees
küsis kella nahata ja lihata skelett
mustast mürgist auras hingetu mees
maitse mu pisaratest koosnevat vett.
liblikas säras siinses ilmas värvi
ehk ei unustata maailmas milles päev ülal
tullakse otsingutel laevaga järgi
enne kui lase .....
kallis sulle
See imeline naeratus mille hommikuti põhjustad
Soe kaisutus, kui hea on leida Sind oma kõrvalt
Päev – kui ühtisid me elud, kas mäletad?
Kinkisid me pilkudesse päikese –
Sellest, hetkest lubasin Sind hoida õrnalt.
Hilisõhtused jalutused käsikäes pargis
Südames joovastav õnnetunne, kuulda Su häält
Hiilida Su selja taha, üllatada lilledega vargsi
Halvemaid päevi leidub ka neidki
Kuid kuniks veeta Sinuga need –
Tundub iga sekund imelisem aeg.
Kallis pea seda meeles, ainus mida vajan ma –
On Su olemasolu, ole südames alatiseks lähedal
Kuigi kõik ei .....
uus
uus öö, uus päev, uus hingetōmme palav
uus värske piimakohvi kann
pilk piilub pilte kardinate tagant
on muutund igapäeva samm
jupp julgust tōusta päevaunest luudel
ja seada sammud sammaldunud teel
tass kohvi veel, veel sigarett suul sureb
ma lilledele joodan värskendavat vett
ma sirgu silun uhke linnu suled
mu silmi sihib uudne siluett
on august kuum ja valmis tummad tuuled
et teha kōrge kaarega mu eluretk.
puts.®
EMALE
Mida mul, ema, on kinkida Sulle -
kõik minus on osake Sinust?
Mälestused, mis peidetud küünlatulle
ja see ainuke lilleke pihus.
Ees on päikesekevad, on lilledepõim,
ees on tuhandeid tundeid ja soove.
Kingin Sulle kõik helge,
kuid sellegi sain Sinu armastusest ja hoolest.
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanik .....
Kaotatud
Tuul sasib puude lehti,
kaotatud maailmas.
Jahe tuul puhub aknast sisse,
Aga ta ei tunne seda.
Ta viibib kuskil eemal
Iga päevaga aina kaugemal.
Kaugemal reaalsesest ja oma armastatust,
Kaugemal valust.
Keeris tormid ja kreemi koogid
Kaunid lilled ning närbunud inimesed.
Nii üksikud ja eksinud,
Kuid nad ju ei hooligi.
Ma pole selline...
Ma pole selline kui teised...
Mu hinges lapsemeelsus pesa teind,
Ma pole selline kui teised...
Mind paelub pilvelaeva lend.
Ka rohututt ja lilled
Ja jäätund mere ajaseis.
Veel raputavad tuuled
Ja lumehelbed neis.
Ma pole selline kui teised...
Sest unistan ja plaane pean.
Ma pole selline kui teised...
See ka ei loe,et vaevu jalgu taga vean.
Ma pole selline kui teised...
Mul hingeviiul viise loob.
Ma pole selline kui teised...
Sest ikka hing on sees nii noor.
Ma pole selline kui teised...
Seal, kus oli eile!
Kevadlilli korjasin sul mõttes sületäie
püüdsin mahutada suurde värviküllasesse vaasi!
Kogu mu hetke mälu episood raamist-raamini
sai pilgeni täis…
isegi siis, kui päris elus, sind vaatamas ei käind!
Isegi siis, Sa tundsid nende lõhna ja hurma
Hinge mälus kingitud lilled, ei koge iial surma.
Nii nagu Sinagi, elades minu südames igavesti seal, kus oli eile!
04.04.2016
Surnute valss
Vaikselt, läbi kauguse
justkui haua põhjast kostub helin...
Tasane viis, surnute valss.
Ma tantsin koos nendega,
kätest kinni ringis.
Hauaplaatide vahel keerutades
tallume kalmudel-trambime lilledes.
Meid on palju, külmunud kondised käed
üksteise pihus.
Keerleme kui keeristorm,
peale keskööd surnuaial.
Ainukordne on elatud elu...
Ainukordne on elatud elu,
iga samm, iga saatuse pööre,
su hinge ja südame ilu,
mis heiastab sinu loome.
Mõtted, teosed, maalitud pildid -
vaimne pärand su elu pärast...
Nagu kaunid õitsevad lilled,
mis sünnivad vaid hinge maailmast.
/16. veebruar 2016/
Miks ometi?
Ma olen väsinud
Väsinud kõigest, mis röövinud hinge
Hinge, mida on korduvalt piitsutatud
Piitsutatud välja minu vastupidavuse
Vastupidavuse, mis kattis sünget kurjust
Kurjust, millest ma ei leia enam pääsu
Miks ometi?
Kas leian ma kunagi veel rahu?
Rahu, mis sõbrunes päikesega
Päike, tänu millele õitsesid lilled mõttemaailmas
Mõttemaailmas, kus õhtut kunagi ei eksisteerinud
Eksisteerisid vaid laululinnud ja rõõm
Rõõm, mis sütitas õnne
Õnne, mil tundsin end vabalt
Vaba purunenud hingest, kurbusest
Miks ma ei või enam seda headust tunda?
Miks ometi .....
Unistused
Ma soovin käia hommikukastes,
kui värsket jahedust õhkub nii järvest.
Soovin nautida hetki, tajudes loodust…
et säraksid silmad… et täidaks mu ootus.
Ma soovin istuda, unistades vaikuses,
uidata puude all… varjukas aias
imetleda linde, kes tiiblevad taevas
luuletada loodusest kodumaapaigas.
Soovin lentsida metsas… tee mööda ringi…
haista lõhna, mis õhkavad ilusad lilled…
soovin kuulda, kui laulavad hommikulinnud…
korjata maasikaid… juba täis on mu pihud.
Soovin supelda järves kuuvalguse ribas…
sel ajal on vaikus, pole ainustki hinge ...
.....
Ma ei jää
Lihtsaid sõnu ei tule,
Nad on lahkunud unne
Nagu tallutud rada,
mis on mattunud lumme.
Olen tuhmunud kangas
keset pimedat lakka.
Mõra teekruusi sangas,
pime tee, mis viib rappa.
Nii sa ootad ja palud
Et ma kostaksin sulle -
Oli rõõm oli valu
Jäänud jäälilled mulle.
Ära too, ära tari -
see on tühine vaev.
Ees on süsimust vari,
Silmis purjega laev..
Elavad hauad
Sügaval merede põhjas
On märjad ja jääkülmad hauad
Seal meelespealilled ei lõhna
Ei istu seal rättides prouad
Praamid sõidavad edasi tagasi
Haudadest üle ja läbi
Vaid pimedas öös kui muu jääb vagusi
Ja sõna saab lainete vägi
Siis igal on rääkida lugu
Ja soovida viimane soov
Hommiku jahedas udus
Laine lugusid kaldale toob
Valges vahus on natuke kurbust
Ta kurbuses palju on ilu
Sünnib ingel siis igast vees surnust
Kes kannavad edasi elu
Merelaines on tuntavat jõudu
Tema väes leidub mõndagi püha
Musta mulla all tundmata õudu
Hauad merevees elavad üha
-Tiina Nuum-