Sõnale lilled leiti 345 luuletust
Jäälilled
Jäälilled aknal.
Külm valitseb südame peal.
Kaminas tulekeel praksub,
Sinu soojusest puudu on seal.
Tule ja soojenda mu hinge
ja südant, mis kui jäälill mu sees.
Soojenda nii, et aknal jäälilled sulaks,
jõuaks soojus minu hinge-ja südameni.
Siin tulekeeled üksi ei aita,
liig jäine on süda mul sees.
Oma hingesoojusega mind paita,
lase südamelt sulama jää.
Isadepäev
Sügis piilub puude vilus,
küll see isadepäv tuleb ilus!
Linnuke oksal oma rüüd silub,
lauluhääl tal pehme ja mõnus.
Kõrged noodid lendlevad õhus,
tuul neid kannab isadepäeva võlus.
Sügislilled õitsevad nii õrnalt,
isadepäeval ootavad neid härrad.
Päike oma süles kuldseid kiiri hoiab
kingib siis, kui isadepäev koidab.
Palju rõõmu isad teile,
rohkem veel kui oli eile!
endaga ent mitte inimene
päevagi ei möödu
kui kurgus poleks
tõe ja ilu janu
rinnus elu pärast valu
see ei lõpeks endale
palud suu
hääletult vahel anub
mis oleks inimene
ilma nendeta
kirik ilma kellata jõgi
ilma kraavi oja veeta
lilled oma õitsemisega
ise saavad hakkama
järv kalade hoidmisega
tuul pilvede vihmaga
ent mitte endaga inimene
kellelt küsida kui kaua veel
lillede õitsemisest
lillede õitsemisest
jäämas juba oled ilma
puudel lehtede kahinast
valgetest rünkpilvedest
mida otsida unustavad
peagi silmad justnagu
polekski neid enam ilmas
mida on mul peale hakata
aina varasemaks päeva
tuleva hämarusega
hea et maja taga alles on
mändide igihaljas käharus
sügavas talves lumiste
okste ehmatav vähratus
ka siis
ka siis kui oma arutusest
enam maa peal pole inimest
on alles vihm ja tuul päikene
metsade lehtimine
lillede õitsemine
mägede kulumine
jõgede voolamine
elu igavene sünni ime
maa peal kord valge
on siis jälle pime
alles kärbse lend
läbi asfalti orashein
päikse kätte tõukab end
meilid
mida teed
aknas täiskuu
seda vaatan
nii minagi
Sina seal
mina siin
me vahel
täiskuust
hele silmapiir
*
nüüd sügis koob jälle
halladest võrku kuhu kinni
jääb suve hääbumise
nukker hurm
vahtrate leekimine
lillede kortsumine
nende aeglane surm
jah hingele näha
on julm nende hukku
kui veres ei tärkaks
kevade ootust puudel
helerohelisi lehti
näha poleks lootust metsas
kus kõrvu kostab käo
vali kukku iga põõsa
alt kadunud lume puhtus
Lillebukett
Lillede sekka kirjusid sügislehti,
nii ilusat lillebuketti tehti.
Lapsed, kes lasteaias vee,
oma kasvatajale kingivad need.
Lapsed kuldseid sügislehti
korjasid vaiksel metsateel,
siis kui päike säras kõrgel
ja imeline oli päev.
Lapsed killukest sügist lasteaeda viisid,
seda uutmoodi viisil.
Et kasvatajal oleks alati silmis sära
ja et päikene paistaks südames kogu aja.
Oli tore koolipäev
Küll oli tore täna olla,
lillede, sõprade ja õpside keskel!
Rõõmu aitas ülal hoida päike,
mis säras kogu koolitee.
1.september jääb kauaks meelde,
jääb aastakümneteks.
Koolimaja nii armas on mulle
et ei tahakski sealt lahkuda veel.
Pere-ja koolipere,
minu jaoks nii võrdsed on need.
hüvasti august
siis kui ilm läheb hulluks
lill torka laual
veega täidetud vaasi
see küll ei vähenda
päevas julmust aitab sul
hoiduda ehk minemast hulluks
taeva all lillede õitsemist nähes
läbi vihmast nirelise aknaklaasi
möödunud suve eest iga
ilmakaare poole siis
tänus kummardu maani
pikaks talveks hetk see
pane seinal pildiraami
Kes kuldsel kuul on sündinud
Kes kuldsel kuul on sündinud,
see õnnelik olla võib.
Sügis talle naerusuu on kinkinud,
et murel puuduks võim.
Kirjud sügislehed teel,
pilved hõbehallid,
päike särab õnneteel,
vihm see tukub hällis.
Sügislilled, sügisannid
meele rõõmsaks muudavad,
kaskede mahlakannid
mõnusat rüübet pakuvad.
Kuldne kuu ja kuldne sügis...
Elu lõpuni meeles püsib.
Iseseisvus juba maast madalast
Tahan olla juba täna
iseseisev ma,
ise hakkama saada
oma eluga.
Pusin kingapaelu ise,
viksin kingad ka,
löön läikima.
Minu kikilipsule pole sõlme vaja,
aga isa lipsusõlm on ülikõva-saab hakkama.
Hommikul ma tõusen üles
esimese kukelauluga,
pesas munad loen kõik üle,
iseseisev olen ma.
Vahest lähen lilled süles,
ema lihtsalt rõõmustan.
Ema silmist paistab rõõmu,
kuid sellest aru ma ei saa,
miks tal silmad märjaks lähevad.
Varsti 1.september,
minust koolijüts on saand.
Juba täna iseseisev olen,
saan kodu-ja kooliteelgi hakkama.
Ema ütleb ik .....
Pahna täis
pea täis pahna käid ringi nagu lõvi-lõrr
kes ootamas uut laadungit
oma mõtete vaost
milleks, milleks,
milleks tänada lillede ja kompvekkide eest
milleks tänada?
kas ülemõtlemine võiks viia tee irreaalsusesse?
milleks mina?
kas üldse?
aga teised ei tee ju nii, ei käitu ju nii,
kas see tähendab, et uutmoodi on valideeritud
või mitte?
kas ma saan rohelise või kollase kaardi,
eemaldatakse mängust
ja istun pimikus
tehes leivast justkui liimi
ja ajades juhtmeid, et saavutada valgust
mis valgustaks mu kambrituba
milleks selline sentimentaalsus
milleks sell .....
üks helde suvepäev
meel hele ja kerge
et käsi saab joota
aias astrite januseid suid
laduda kuuri talveks
õues kuivanuid puid
sinitaevas kõrgel
tagasi on valged pilved
nii ööl kui päeval
Eestimaal nüüd
õitsevad lilled
hing sellest õnnest
nutta tihub vargsi kiljub
sellest ise oled justkui
puhtam õrnem pehmemad
kallistusteks päevitund sõrmed
Küll on tore
Küll on tore,
et suvi veel kestab,
sellest iga loodusemärk vestab.
Päike suvesooja kallab,
ööd on valged, sumedad,
linde pole näinud veel
lõuna poole minemas.
Lilled iluga edvistavad aasal,
meelitavad liblikaid õiele.
Meelde tuleb mul suveõhtu,
kus palusid mind Sa tantsule.
Terve öö me keerlesime
suvesoojas öös
ja taevatähti lugesime,
me polnudki võõrad ses öös.
Küll on tore,
et suvi veel kestab,
sellest iga loodusemärk vestab
