Sõnale lind leiti 397 luuletust
Upita mind räästa alla tagasi
Sa aita mind, ma palun Sind,
olen kui pesast kukkunud lind.
Upita mind räästa alla tagasi,
oma pesakeses tahan olla edasi.
Olen jäänud püksata,
tunnen end palja porgandina.
Elu rebib mind lahti koost,
kuigi olen meessoost.
Aga mu hing on õrnem,
kui on mõnel naisel.
Kurjad on need ajad, kurjad,
poleks kunagi ette arvand.
Elu oma korrektuure teeb
ja niidab vikatina julmalt, käidud teed.
Mida küll valesti olen teinud ma,
või olen lihtsalt nii õrna hingega...?
Upita mind räästa alla tagasi,
oma pesakeses tahan olla edasi.
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
3 on varesetõrje seadus
Öeldakse, et vares tark lind
mõnel liigil mõistus nagu 7 aastasel
aga inimese kõrval elades on hind
kui pole neil pääsu autoratastel;
3 tükki oli vareseid
jäi 1 alla, lendas teine abile
ei hoia loodus kinni maanteid
tuli surm ka uuele linnule;
2/3 selili ja jalad püsti
kõva kolks on timuka hääl
saatus nuhtleb lolle kurjasti
uue autoga ka kolmas vedeleb sääl;
ja midagi ei saanud parata teel tööle
Rändetee itta
Suitsupääsukesed lendavad talviti
alati lõunamaale
aga ükskord suviti
läksid mõned Siberimaale;
see päev kalendris
märgib musta lindi
olid need linnud plindris
kui itta rongides neid viidi;
tahtnud nad muuta kurssi
aga tiivad olid kinni seotud
ning kiirus ei ületa püssi
mis tornis kuuli saab tulistatud;
ei selles kauges kohas
pesa saa punuda
uus kodu pole puhas
ja kus vabalt võid laulda;
mis Ukrainas praegu toimub
on oodatav igasugu kuritegu
seal punane kultuur lõimub
ka küüditamine on praegu;
kes võõrale maale võetud
saavad platsil tagasi kuts .....
Ole tubli ja hoia ennast
Sa oled liiga õrn Lind minu jaoks,
sellepärast ma peletasin sinu eemale,
ma loodan, et mõistad,
sest me ei sobiks
Oled liiga hea inimene,
liiga õrn, et minusugusega olla
Ma vabandan Sinu ees
Ma hoian sulle pöialt,
et sa leiad kellegi,
kes sind samamoodi armastab,
sulle naeratab
ja sind kallistab,
sest Sa väärid seda
Sinu teosed on väga südamlikud
ning ilusad, kirjuta neid ikka edasi
elust enesest
sokke kraanikausis pesen
vaarikavärvi loojanguga aknas
kõik su ümber
nii lihtne ja ehe
et muud midagi
polegi tarvis tahta
õhtu tuleb
valge lumi kinni katab
mida meel ei talu
enda alla matab
ilma pärast valu
*
ao valges
ootab mind Sõna
mu ukseta puuri lind
noka vahel oks haljas
et sellele toetuksin
päeva minnes
seni pea kohal teeb ringe
kuni teele
ma minema pole hakanud
öö endas katki kaksanud
Räästas siutsub linnuke
Räästas siutsub linnuke,
vihmast märg tal suleke,
tiivad rasked vihmaveest,
päikest näha pole veel.
Pea käib vilksti siia-sinna,
kuidas talle appi minna?
Emalindu pole näha,
kössitab seal linnupoja.
Mul on seljas vihmakeep,
kaitstud olen vihma eest.
Siiski kisun seljast selle,
lasen vihma enda peale.
Vihm on mõnus, pehme, soe,
linnupoju mõtteid loen.
Pilvist piilub päiksekiir,
linnupoju lendu viib.
Kaunis suvi
Kogu ilm on siutsu ja säutsu täis,
lindudel vilgas pesa ehitamine käib,
vilksti siia, vilksti sinna,
pesake teeb rõõmsaks rinna.
Võilill oma ilu näitab,
meeldib, kui päike teda vaatab
ta kollast juuksetutti paitab,
ja tal särada aitab.
Liblikate lend on kerge,
nad ei lenda väga kõrgel,
püüda ennast lasevad,
liblikavõrgul osaval.
Mesilastel tühjad kannud,
mett ei ole korjanud ammu,
aga ristikheina peal,
magus mesi ootab seal.
Pärnaõied meelitavad,
nurmenukud kutsuvad,
keelele ja meelele,
terviserüübet pakuvad.
Küll on suvi ikka ilus,
haljen .....
veebruar
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt
kui öelda saaks endale
mingu
kes enam sult küsib
kui pime saab otsa
ronka raoga kohtad
millal peame valguse pühi
kui hoiduda oskaks
nüüd minemast raagu
eksides mure otsa
taluda ta naabrust
*
hingki on lind
mis lendleb aja kohal
ta tõusmisest
laskumisest
kaeblemisest
hõiskamisest
vahel veres on kohin
salasosin
*
hing ära end kui lööb
vastu sõnade vahedaid servi
pageb pimedusse rõõm
hetkete hõõg
kõrvetab valusalt sõrmi
vastu kohisevat elu
toeta .....
Põrgu maa peal
Pole olemas päikesetõusu
ilma selle valguseta
ja lind oma noote ei lausu
ilma maikuu roheluseta;
kõik mis veel tuhast õuseb
pärast tuld ja tõrva
mille põrgut kahur uuesti laseb
varjujale tungib surm kõrva;
see rahvas suleb oma silmad
ning endiselt ei kao see kuni
muutuvad vaenlase sõnad, mis külmad
siis ehk lõppeb ka sitt uni;
kuntslik põrgu maa peal
on hullem, kui mis all ootab
sõjal pole vahet kurjal ja heal
kui oma keerisesse kõiki võtab;
isegi surm on süütum, kui kurjus
mis loomulik inimese hinges
ja kui mõni koosolek jälle nurjus
on suhe ikka .....
Tule tagasi mu kodulind!
Tule tagasi mu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Nii valus on ilma Sinuta,
ei ole siin ilu ilma eluta!
Tule tagasi mu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Valus on olla ilma Sinuta,
kurbus tapab, süda tahab lõhkeda.
Tule tagasi minu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Ei ole päikest selget säramas
ja sünged pilved taevas sõuavad.
Kus oled Sa mu kodulind!
Nii raskelt hingab Su kodumaa pind!
Sõnum (The Message)
mõnikord on see nagu džungel
see paneb mind mõtlema
kuidas ma mulla alla ei satu
klaasikillud igal pool
Inimesed pissivad trepil
neid lihtsalt ei huvita
ma ei talu haisu
ei talu seda müra
ning mul pole raha
et välja kolida
rotid eesruumis
prussakad taga
narkarid alleel
pesapallikurikaga
üritasin põgeneda
kuid ei jõudnud kaugele
puksiir võttis mu auto
nüüd pole minna kusagile
ära suru mind
sest ma olen ääre lähedal
püüan mitte enda pead kaotada
aknast väljas
vaatan kuidas autod mööduvad
hull daam
kes elab kotis
sööb prügikastidest
oli v .....
Oled Sa
Oled Sa kunagi vaadanud päikest,
silitanud looduse rohelust,
nautinud pilvedes välkuvat äikest,
merevee lainelist värelust?
Oled Sa vaikinud metsade vahel,
kuulanud lindude laulu,
märganud, kuidas on looduse tahe
peale jäänd' tormide kaudu?
Oled Sa hoidnud oma südame pesas
kõike, mis Sinule antud,
proovinud jagada kõigile seda,
mis hinges on Sinuni kantud?
Ole ja hoia, endaga kanna
kõike, mis Sinuga olnud,
ühe käega võta, teisega anna
kõike, mis Sinuni tulnud.
- Tarmo Selter -
2022
mõtted Elisabethi Pausi lugemise järel
vaid jätkuks elu ime
kord valge oleks
siis jälle pime
kord juuli leitsak
sügishall kordamööda
kevad suvi sügis talv
taeva all
alles oleks kala vees
õhus lind rohus lill
kõrvus heldelt emakeel
täis elujanu me kummaliselt
nõtke meel tänus kaua veel