Sõnale lind leiti 401 luuletust
Surmav ja soe süda
Kelle süda see on? Ma arvan, et tean.
Selle omanik on aga üsna vihane.
Ta oli risti nagu tume kartul.
Jälgin tema tempot. Ma nutan tere.
Ta väristab oma südant
ja karjub, et olen teinud halva vea.
Ainus teine heli on katkestus,
kaugetest lainetest ja ärkvel olevatest lindudest.
Süda on tappev, soe ja sügav,
Aga tal on lubadusi täita,
Õudusunenägudest piinatuna ei maga ta kunagi.
Kättemaks on lubadus, mida tüdruk peaks täitma.
Ta tõuseb oma neetud voodist,
vägivallamõtted peas,
raevu sähvatus ja ta näeb punast.
Ilma pausita pöördusin ja põgenes .....
Istikutel on silmad
Mu essal töökohal
müügiplats avatud kõigile
tigusid, linde ja kliente seal
kuid miski sai üllatuseks seal;
sest elupuu istikute vahele
on rästiku poeg pugenud
vastupidi töötaja tahtele
aga ma roomajat kaitsnud;
küllap tulnud mullahunnikust
mis maikuu päikese all mõnus
ja nüüd tahtnud ta seiklust
peidus ussike meilt juua anus;
terve nädal kliente heietasin
et isikutel on silmad
spets kaupa juurde pakkusin
teatud taimedele teised hinnad
Armastus
Armastus on kui tiibadega lind,
mis kõrgele taevasse sind lennutada võib.
Armastus on kui kaunis õienupp,
mis avab oma südame, sulle just.
Armastus on kui lõõmav päikene taevas,
mis tundeid suuri üles kütab.
Armastus on kui värske ja mahlane õun,
mida südameni ära süüa sa võid.
Armastus on kui sümfooniline muusika, mis kõik tunded paneb sus elama.
Armastus on kui sõrmkübar su näpuotsal,
mis kaitseks on, kui nõel sind torkab.
Armastus on kui üks avastamata üksik saar,
kus vahel mõelda hea....
oma elu peal'.
Upita mind räästa alla tagasi
Sa aita mind, ma palun Sind,
olen kui pesast kukkunud lind.
Upita mind räästa alla tagasi,
oma pesakeses tahan olla edasi.
Olen jäänud püksata,
tunnen end palja porgandina.
Elu rebib mind lahti koost,
kuigi olen meessoost.
Aga mu hing on õrnem,
kui on mõnel naisel.
Kurjad on need ajad, kurjad,
poleks kunagi ette arvand.
Elu oma korrektuure teeb
ja niidab vikatina julmalt, käidud teed.
Mida küll valesti olen teinud ma,
või olen lihtsalt nii õrna hingega...?
Upita mind räästa alla tagasi,
oma pesakeses tahan olla edasi.
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
3 on varesetõrje seadus
Öeldakse, et vares tark lind
mõnel liigil mõistus nagu 7 aastasel
aga inimese kõrval elades on hind
kui pole neil pääsu autoratastel;
3 tükki oli vareseid
jäi 1 alla, lendas teine abile
ei hoia loodus kinni maanteid
tuli surm ka uuele linnule;
2/3 selili ja jalad püsti
kõva kolks on timuka hääl
saatus nuhtleb lolle kurjasti
uue autoga ka kolmas vedeleb sääl;
ja midagi ei saanud parata teel tööle
Rändetee itta
Suitsupääsukesed lendavad talviti
alati lõunamaale
aga ükskord suviti
läksid mõned Siberimaale;
see päev kalendris
märgib musta lindi
olid need linnud plindris
kui itta rongides neid viidi;
tahtnud nad muuta kurssi
aga tiivad olid kinni seotud
ning kiirus ei ületa püssi
mis tornis kuuli saab tulistatud;
ei selles kauges kohas
pesa saa punuda
uus kodu pole puhas
ja kus vabalt võid laulda;
mis Ukrainas praegu toimub
on oodatav igasugu kuritegu
seal punane kultuur lõimub
ka küüditamine on praegu;
kes võõrale maale võetud
saavad platsil tagasi kuts .....
Ole tubli ja hoia ennast
Sa oled liiga õrn Lind minu jaoks,
sellepärast ma peletasin sinu eemale,
ma loodan, et mõistad,
sest me ei sobiks
Oled liiga hea inimene,
liiga õrn, et minusugusega olla
Ma vabandan Sinu ees
Ma hoian sulle pöialt,
et sa leiad kellegi,
kes sind samamoodi armastab,
sulle naeratab
ja sind kallistab,
sest Sa väärid seda
Sinu teosed on väga südamlikud
ning ilusad, kirjuta neid ikka edasi
elust enesest
sokke kraanikausis pesen
vaarikavärvi loojanguga aknas
kõik su ümber
nii lihtne ja ehe
et muud midagi
polegi tarvis tahta
õhtu tuleb
valge lumi kinni katab
mida meel ei talu
enda alla matab
ilma pärast valu
*
ao valges
ootab mind Sõna
mu ukseta puuri lind
noka vahel oks haljas
et sellele toetuksin
päeva minnes
seni pea kohal teeb ringe
kuni teele
ma minema pole hakanud
öö endas katki kaksanud
Räästas siutsub linnuke
Räästas siutsub linnuke,
vihmast märg tal suleke,
tiivad rasked vihmaveest,
päikest näha pole veel.
Pea käib vilksti siia-sinna,
kuidas talle appi minna?
Emalindu pole näha,
kössitab seal linnupoja.
Mul on seljas vihmakeep,
kaitstud olen vihma eest.
Siiski kisun seljast selle,
lasen vihma enda peale.
Vihm on mõnus, pehme, soe,
linnupoju mõtteid loen.
Pilvist piilub päiksekiir,
linnupoju lendu viib.
Kaunis suvi
Kogu ilm on siutsu ja säutsu täis,
lindudel vilgas pesa ehitamine käib,
vilksti siia, vilksti sinna,
pesake teeb rõõmsaks rinna.
Võilill oma ilu näitab,
meeldib, kui päike teda vaatab
ta kollast juuksetutti paitab,
ja tal särada aitab.
Liblikate lend on kerge,
nad ei lenda väga kõrgel,
püüda ennast lasevad,
liblikavõrgul osaval.
Mesilastel tühjad kannud,
mett ei ole korjanud ammu,
aga ristikheina peal,
magus mesi ootab seal.
Pärnaõied meelitavad,
nurmenukud kutsuvad,
keelele ja meelele,
terviserüübet pakuvad.
Küll on suvi ikka ilus,
haljen .....
veebruar
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt
kui öelda saaks endale
mingu
kes enam sult küsib
kui pime saab otsa
ronka raoga kohtad
millal peame valguse pühi
kui hoiduda oskaks
nüüd minemast raagu
eksides mure otsa
taluda ta naabrust
*
hingki on lind
mis lendleb aja kohal
ta tõusmisest
laskumisest
kaeblemisest
hõiskamisest
vahel veres on kohin
salasosin
*
hing ära end kui lööb
vastu sõnade vahedaid servi
pageb pimedusse rõõm
hetkete hõõg
kõrvetab valusalt sõrmi
vastu kohisevat elu
toeta .....
Põrgu maa peal
Pole olemas päikesetõusu
ilma selle valguseta
ja lind oma noote ei lausu
ilma maikuu roheluseta;
kõik mis veel tuhast õuseb
pärast tuld ja tõrva
mille põrgut kahur uuesti laseb
varjujale tungib surm kõrva;
see rahvas suleb oma silmad
ning endiselt ei kao see kuni
muutuvad vaenlase sõnad, mis külmad
siis ehk lõppeb ka sitt uni;
kuntslik põrgu maa peal
on hullem, kui mis all ootab
sõjal pole vahet kurjal ja heal
kui oma keerisesse kõiki võtab;
isegi surm on süütum, kui kurjus
mis loomulik inimese hinges
ja kui mõni koosolek jälle nurjus
on suhe ikka .....
Tule tagasi mu kodulind!
Tule tagasi mu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Nii valus on ilma Sinuta,
ei ole siin ilu ilma eluta!
Tule tagasi mu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Valus on olla ilma Sinuta,
kurbus tapab, süda tahab lõhkeda.
Tule tagasi minu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Ei ole päikest selget säramas
ja sünged pilved taevas sõuavad.
Kus oled Sa mu kodulind!
Nii raskelt hingab Su kodumaa pind!