Sõnale lind leiti 396 luuletust (parimad)
Tiivad sirutan ma su poole.
Kui ma oleksin lind,
iga päev näeksin ma sind,
sirutaksin tiivad tuulde,
ning lendaksin su juurde.
Torm mulle enam takistuseks pole,
sest liialt armunud sinusse ma olen.
Nii ma läbi pilvede sõuan,
ning tean et kunagi kohale jõuan.
Kuigi tean, et tee on pikk,
lohutuseks see, et seltsiks päike õnnelik.
Loodan et kui kohal olen,
et sa siis veel lahkund pole.
Peaaegu Inimene
Naeratus kui portselanist,
vaevatus kõik mida silm näeb,
mustakaks halliks maalind,
nähes pinnapealsust,
tundmata sügavust,
hääl pingul igal real,
mida keel veab,üllatub,
saades natukenegi soojust,
ei enam ta ammu pole jooksnud,
istub vaikivalt räästa all ning jälgib,
mis selles massis toimub, ohkab,
pole lootust, miski ei kordu,
ei otsi lohutust, nõnda ka ei joobu,
külma südamega realist, seda ei ütle,
ta teab sind, ta näeb mis sinus toimub,
ei millestki siin ta enam kinni ei hoidnud,
kõik ennast eraldas, kõik temast loobus,
ka sõltuvused, ta ei tea isegi .....
Pesitsusaeg
Juba üle - eelmine nädal
esimesed kevadekuulutajad aias
lõõritanud oksa peal
omale partnerit mõni vajas;
ning nüüd on hooaeg alanud
kus pesitsus isegi linnas toimub
aga minu aiaski meloodia lõppenud
sest kodukass sammub;
need kiskjad peavad jahti
ning lollid omanikud ei tea
et ärgu lasku kasse lahti
sest lojused piire omale ei sea;
9.6 miljonit väikelindu sureb iga aasta
ja üleilmne probleem jääb püsima
kui teeb koduloom endiselt saasta
sest inimene ei hakka fakti aduma;
hoidke aknad/uksed kinni 3 nädalat
lindude nimel kannatage vingumist
kindlustage om .....
PÕS!
sünnipäeva soovid kallimale padjahoidjale
kui hommikuti on kastest piisad rasked
kes kuivatab mu pisaraid
kes vahetab mu voodilinu
kui liighigiseks on muutunud öömelu
kallimale sünnipäevaks ei soovita
liigkalleid asju
pigem ühiselt koos veedetud hetki
meenutades
kuniks need ka kunagi ajahõlma langevad
ja nendest jääb vaid laul,
seda kõike meenutama
kallimale sünnipäevaks
ikka teed taevasse kerget
liuglevat eluvoolu, mis täis oleks sära,
uudishimu ja mänglevat kergust,
et ei koguneks koorem,
vaid siseneks sisemine rõõm
ja õnnisolek:
elus olemise võ .....
midagi ehtsat
äkki linna serval sööklas
puhked nutma
lume lagust purjus sõimust
tuule käes ripakil aknast
tema räämas tahmund ruudust
et keegi elu su õde
litsiks rämedalt hõigub
midagi ses ilmas
ka kevadega pole muutund
hing vappudes
end tühjaks nutta nuuksub
kuni päikselaik seinalt
teda hellalt puutub
*
ma täna unes
nägin Su pisaraid
ärkasin üles
et kuivatada neid
kuid Sind ei olnud
tuul üksi käis trepil
tõi hangedelt lund
vastu akent peoga virutas
siis aihtus see ime tund
õitsva oksana
mis päeva end sirutas
*
ah millal see oli
lõi metsa lainetam .....
Ariadne lõng
raagus mets jäätub järv
mattub lumme põld
maja taga Petasmäel
mändes nõlv
vastu lume puhtust
talve vaikust
justkui toetub hing
ainult veri kuuleb
suu kuis hüüab Sind
mus õhku tõuseb
hingelind
jah näen et rusud
süda endiselt ent usub
kui ka katki Ariadne lõng
olemas on elu kujul
maine õnn
Kodu, kallis, kodu...
Vahel loendan linde kokku,
kui miskit pole teha.
Jagan gruppidesse,
jälgin maandumise rada.
Piilun pesapaikadesse,
kuulan jutuvada.
Küll see linnulaul on armas,
nii kaunilt siristavad!
Näe, seal on rõngastatud linnud!
Kolm on kokku neid,
teevad kõige rohkem kära,
kuis küll tänan neid.
Veidi mõtteisse siis vajun,
kummaline tunne südames-.
Ainukene kallis paik maailmas on kodu,
kodu, kuhu tahaks alati tagasi.
ÖÖBIK
Hoian akna hea meelega avakil
kuna pole lambaid üle aia hüppamas
mis ajavad unne kikivarvukil
vaid ööbik unelaul esitamas;
ning aed endiselt lõhnab
sirel ja toomingas hoiavad tiitlit
mis unele palju tuge annab
praegune hooaeg väärib medalit;
kui hoian kassi siseruumis
mind meloodiaga linnud tasuvad
kulub marjaks suuremas asumis
varsti kõik tiivulised pesa punuvad;
on see lind mu hinge karjane
aastaid sellest mõelnud
ta keel küll nii salajane
aga kõla nii särav ja hõbejane
Hoogu täis on kevade
Pajupõõsa tagant paistab sinitaevas
selge,
ilus kevadhommik on nii
helge,
kastepisar rohututil
helgib,
liblikas oma kollase kleidiga
kelgib.
Kuldse päikese soe süda
armastust kiirgab kõikjale,
turgutab loodust õitsele,
kuumaks kütab rannad ja mereveed.
Õrn õhk kannab linnukeste laulu,
mahe tuul linnupesa hällitab.
Mõnda lindu pole näinud ammu,
nüüd ta oma lauluga mind tervitab.
Küll see kevade on ilus,
köidab meeli rahuga!
Pajupõõsas pajutibud,
jäävad südant paitama.
Sõbra sünnipäeval
kui kuhtub keha
nähtavaks peab saama hing
see mis temas lill ja lind
sinitaeva valge pilv
verre tulvav kevad
ilujanus silm
suvepäeva hele paiste
mis all mis ülal meri sügav
tiik rohetav vaikne
Sa kõike seda
nagu õde venda emba
nii hoiab lembes meel
on alles sinus see
Helesinine massaažilaud
Sa oled pikali
Ja massaažilaud on sinine
Helesinine
Ja sa ootad
Kuni ta tuleb
Ja sa ootad
Ja sa näed
Et lina su all
Selle koemuster on tohutu kui seda lähedalt vaatad
Iga niit on nagu köis.
....
Sa tunned käsi
Aga teistmoodi
Ja soojust
Aga teistmoodi
Nagu polekski midagi
Või oleks tuuleõhk toas
Sa tunned mu pikki juukseid
Oma õlal
Ja sa tunned
Et ma istun su peal
Ja sa tunned mu keelt oma kõrvas
Ja mu lõhna
Ja hingamist
Ja sa keerad end ringi
Ja vaatad mu silmadesse otse
Ja näed mind
Ja ma istun su kõhul
Ja sa ikka näed mind
Ja ma tulen su juurde
.....
Mul hetkes lein on igavene...
Mu Kallis Päiksekiir ❤
Mul hetkes lein on igavene...
Mu süda murdub iga hetk...
Kui meenub... terve elu ????
Pühendatud Stefanile ❤
Sa paitad põske tuulena
Ja katsud vihmapiisana
Sest sünnist saati - vaba hing
Nüüd lendad, justkui taevas lind.
Nii kerge, elav naerupall
Sul meretuulest hingehäll
Sind kiigutamas lained käivad
Sul kadunud kõik maised vaevad.
Ma kuulen iga hetk su häält
Sa minu hinges igavesti
Mul meenub sinu vali naer
Ma olen üksi - kahekesti ❤
veel pisut sügisest
koltub jälle taeva alune
nagu tuhandeid aastaid
samamoodi kui lind lill mets ja põld
sa seda ainult nukralt vaatad
peitma hakkad hinge eest
raagus metsa vettinud
kõrrepõldu
kuldseid lehti okste kaelas
tühja taevast
väristama sellest õlgu
*
jääb voolama jõgi
lehtima mets
õitsema lill saab
vihmaküpseks pilv
ka siis kui mind
enam pole siin
minust rääkides
seda saadab vahel
ohe valu hele piin
möödub lein elu
uuesti hetke täidab
siis läidab
13.10.2022
Nad lahkuvad
Nad lahkuvad järjest me juurest,
neid nähagi varsti siin pole,
nad lähevad siit, kus on juured,
neil midagi teha ei ole.
Nad lahkuvad sügise poole,
kutsudes teisigi veel,
neid saatmas on kargemad tuuled,
nad lähevad päeval ja ööl.
Nad lahkuvad jälle, et tulla
päikesekiirtega koos,
kui viimane lumi see sulab,
päike soojuse meieni toob.
Nad lahkuvad tegelt´ vaid viivuks,
laia maailma tiivalöök viib,
tehes lõuna pool mõnedki tiirud,
on varsti nad tagasi siin.
- Tarmo Selter -
2022
Tuuletõusmed
Külvaks tuult ja lõikaks tormi
pole põlispõlumees
miska kastaks miska väetaks
kuidas saada saagid normi
Esimesed aastat kaks
luurin põllul silmad vees
külind tormi lõigand tuult
saak on jäänud viletsaks
Kannan kannatust kui mäge
andke tuuletiival jaksu
pange tormivõrsed tõusma
nõutan taevast abiväge
Vaikib taevas- vastab öö
tasuks andameid ja maksu
luban- meeletuna nõus ma
papist poiss ei riste löö
Saabub keerub noorepoolne
alasti kui ahvatlus
tuuled tormid tülid saan
võtab naiselikku hoolde
Ma ei kahtle keerubinnas
laiub hinges kahtlustus
.....
Saatanlik vabadus....
Tunnen vabadust, tulla ja minna…
Võiksin olla nii lind kui kala…
Ja vahest saata kõik otseteed sinna…
Kuhu isegi keiser käib jala…..
Linnuna lendaksin üle taeva….
Vaid tähed mul näitaksid teed..
Poleks muresid….ühtegi vaeva…
Silmis ookeani sinavad veed
Ujuksin kalana lihtsalt ära
Kõrvus kõlamas saatanlik hõik….
Taevakaarel on piltilus värav
Mille taga kord kohtume kõik…
Kuldsel sügisel
Kaunid mõtted kannavad vilja
nagu viljapuud kuldsel sügisel.
Kooli või eluteele astuja,
sai suvest palju õppida,
suur rõõm on kuldseid vilju nüüd noppida.
Sügisel on tiivad,
mis linde ära viivad.
Tühjad pesakesed ootele jäävad,
kurbus rändab hingele
ja muudab kurvaks südame.
Tore, et sügisel ei kao päikene,
missest, et rohkem varjus ta
ja madalamal.
Päike hea liigub taevalael,
sellel kuldsel sügisel veel.