Sõnale linn leiti 1025 luuletust
Nägin Henry Kõrvitsat
Kui tööl sital käisin
ühes Gruusia restoranis
siis ühte tuttavat nägin
kes tänaval vastu kõndis;
Henry Kõrvits isiklikult
suure habemega mees
tumepruun kasukas
oranžid raamid prillid ees;
must kapuuts peas
ta nägi, et ära tundsin
pikal tänaval väikese rahva seas
rõõmsa pilguga teda saatsin
Üllatus lume all
2 päeva sula kestnud
ja lollid arvavad, et kevad
pole külmapüha veel tulnud
ning küll uued helbed sajavad;
vahepeal rohi paistab
igasugu asju saab avastatud
üks lõks ohvrit ootab
mis sinna maha jäetud;
kas koer või paadialune
nad situvad kõikjale
kinni kleepub üks tallaalune
mis omapärane sulale;
ja üllatus lume all
on igas suuruses miin
kui peale astudes su päev on hall
siis ära üldse kõnni siin;
vaata alati ette
või kanna lisapaari jalatseid
ja teised kandku kaasas pasakotte
muidu ongi reaktsioone vihaseid
Maal on minu koduke
Maal on minu koduke
ammu maha jäetud see
Noorena ja huljana
tulin linna elama
Elu kiire,lõbus oli
südames mul leekis tuli
Linna ellu ära armusin
kärarikast elu nautisin
Aastad läinud siia-sinna
hing nüüd ihkab koju minna
Maal mu armas koduke
aknas paistab tuluke
Aknas paistab tuluke
kuis hing ihkab tema järele
Süda rinnus taob mul nii,
kas jõuan armsa koduni?
HOIA!
Jäin uskumatut pilti vaatama
kuidas üks õnnetu laps tuleb onu ette
hakkasin sellele mõtlema
et mis mul on ja temal mitte;
ta kerjab suitsu ja raha, ise 13
ja seisab vanade riietega
tahab mingit hoolitsemist
pole selline pilt õige, ega?;
küllap pole hooldajat ja õiget haridust
poisil tulevik on põhjas
trotsib tihti üksindust
saatus pole olnud helluse ohjas;
ta on järgmine maha jäetud hing
"tööõnnetus" süüdimatutel vanematel
lootust teistelt ta anub ning
nägin pealt neid kilde ta silmadel;
sellinne elu on agoonia
kõik valele poole veereb
kui .....
Turvakaamerad
Meie manner pooldub kaheks
Lääne - Euroopas ei jää midagi väheks
Ida - Euroopas seevastu on vaesust
et normaalne elu, olgu palju leidlikust;
turvakaamera on kallis vidin
enda omagi palju remondin
tänavatel peavat valvet vanakesed
selleks vanamutid ja memmekesed;
päev läbi pistavad mokad
koonud ja muud nokad
aknast välja ja vaatavad
kuidas teised siin ja mujal tegutsevad;
nad on meie turvakaamerad
peale passimisega elu segavad
kui tahan palja persega oma aias olla
lasevad järsku oma reaktsioonid valla;
hea on, et vähemalt koju jäävad
ja valvetornist vähe .....
Tuletõrjuja
Toimus klassieksukrsioon
buss viis meid kesklinna
parklas kõrgus konstruktsioon
võtsime oma sammud sinna;
tuletõrjuja silma jäi klassijuhataja
sest ta ongi ilus naine
keegi pole selle fakti eitaja
töölistele on ta atraktiivne;
mil teised olid lahkumas
kuulsin mõminat kamorkas
sealt leidsin õpetaja võõrast katsumas
proua lembevajadus silma torkas;
pilti vaatama kõik tulime
käed on neil üksteise kehal
sest, kui on midagi tuline
on tuletõrjuja kohal
Vaba maa ...
Meid ühendab sünnimaa püha, kannab hoolt,
säilitades rahva , kauni keele milles suhelda.
Ta randa , kõrguvaid metsi , viljakast mulda,
vaba meri embamas mitme ilmakaare poolt.
Iidsed veel seisavad linnad , kaitsnud meid,
linnuste ahelad , külad mis toitnud rahvaid.
Talud, kus täna veel tütreid, poegi vahvaid,
õitsengul püsivad , harivad esiisa põllumaid.
Saabunud vabadus tasa unest äratab isamaad,
aastaid elanud võõrvõimu all , eksinuid rajalt.
Kulgeb kust õnnele tee , pärime tuleviku ajalt,
lipp seni sinimustvalge , ehtimas kodumaad.
Hansi!!!
Hilja koju ...
Öös kõnnin , päikesel loojaku tund,
tuul vaibub, linnudki nägemas und.
Veel öökull vaikuses hüüab - uhuu,
järvel tähesära ,vees loperdav kuu.
Tajud kui väike , universumis sina,
tema lõpmatuses liikuv pisike täpp.
Valgusse jõuad oma uinunud linna,
see kuma ei võlu ees kodune trepp.
Hansi!!!
Verine Hommik (128)
hommik mu lasnamäe aknale laskub
eesriide nihutab eest
sammude sahinal põrandal astub
voodis näeb magavat meest
nägu on naerul, plaan juba valmis
aeglaselt kerkib tekiserv
küsib kas tohib ja askeldab juba
linal on natuke verd
mees magab edasi, peeretab veidi
ei taipa ööd ega mütsi
silmad teeb lahti leiab põrandalt kleidi
ja taipab et ikka on üksi
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
Lihuniku Leida (665)
linna ühes läänepoolses servas
tahtis omanik uut lihunikku leida
ta ei otsinudki eriti
kuni ühel päeval
tema uksel seisis leida lihunik
kirves vööl
ja oli juba homme tööl
ta hoogsalt viibutas kirvest nii
et täpsus jäi jumala hooleks
kuni ühel päeva,
ta polnud eriti pikk
lõi oma emaka pooleks
Tegus pere
Võtan ühe väikse sõna,
panen teise juurde -
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:
kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua...
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.
Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.
Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku -
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.
Poja õpib iPadiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab -
kõik on sama meelt.
Kuts on ka veel kusagil
pimedusse pugend -
tahab juba magama...
Pole kella lugend!
Telekas ei mängi meil -
ei olegi .....
Kõik hästi
Kui mul oleks saba –
seda liputaks,
linnumaja iga puu
otsa riputaks:
linnulaul ja sõber
päästavad su elu,
kui on maasse tampind
heitlik linnamelu…
Lähen hoopis sinna,
kuhu jäetud ruumi –
pole vaatenurki
külmi ega kuumi,
hingan sisse-välja,
nagu templis kästi…
Laulan omaette –
ja jälle kõik on hästi!
/Mari*Uri/
Tee ja tegija
Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.
Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Uhkeid roose
ma ei talu
ega nende vaimu.
Värvilisest
vikerkaarest
olen kudund salli.
Soe on see ja
ennekõike
lemmikvärvi -
halli.
Saadan kirju sõpradele
igast peatus-
kohast,
otsin üles aadresse
sest kogumise-
vohast…
Ütlen:
ärge muretsege,
mul ei ole vaja
telki ega
varjupaika
ega mingit
maja…
Olen ilmas,
olen ilma.
Taevas, Maa ja Tõde
mulle isaks, emaks, vennaks…
Puudu on vaid
õde -
aga tema tahab olla
vab .....
Öine peitus
Tühjas pargis kõnnib kõle nukrus
Raagus puudel kössitavad hakid
Veidi vaske kõlisedes kukrus
Sammukaja rütmi pooleks hakib
Linn on tardund nõiduslikus õudusunes
Sellel hetkel mil ma katkestan ta rahu
Kell taob tornis tunde unine ja kume
Mingil moel see lummus minusse ei mahu
Kuu on täna kummaliselt kooljavalge
Mõni täht kui ahvatledes kukub sünki vette
Valus tuul veab oma näppe üle palge
Vari laternate valgel heidab jalge ette
Pole mõtet otsida siit kodumaja
Selles linnas sündinud ma pole
Mida otsin mida oli vaja
Miks ma siia tulin unustanud olen
Kuskil .....
Kevad
Kuurist välja ajan ratta,
kiman mööda linna ringi.
Kiivrit minul pole vaja,
vältima pean lompe.
Kasuka ma seljast viskan,
kindad-mütsi panen ära.
Juuksed maha kohe ajan,
et otsaette ei tekiks ranti.
Viimane veerand käes on nüüd,
suve ei jõua oodata.
Tahaks vaid lühkad jalga tõmmata,
Tehka ääres olla, ujuda.
