Sõnale linn leiti 1015 luuletust
Öises linnas
Ma kõnnis öises linnas,
tuul see paitab põske,
on karget õhku rinnas,
tunne külm ja rõske.
Sa kõnnid öises linnas,
tuled mulle vastu,
nüüd pole kuskil' minna,
Sa lähedale astud.
Ma silitan Su põske,
puudutan Su kätt,
kirg südamesse laskem,
kas on see meelepett?
Selles öises linnas
on kohtumisi häid,
las need jäävad sinna,
kus nad kokku said.
- Tarmo Selter -
2022
Sügislaul
Suvi läind ei kuku kägu
lehed jäänud tuulele
läbi sompus sügishägu
linnuparvi kuuleme
suvi läind taas sügis õues
aiateed na porised
tuppa kolid suvi põues
mälestustes sorides
hellalt sätid ritta hetki
suvesse mis kinni jäid
uuesti ehk kordad retki
vaimusillad läbi käid
sätitud kui pildid ritta
mälus sahtlid suleme
otsustame talveks pikka
minna talveunele
Onu Väino Mardipäev
Rikas ja vilunud nagu kaval Ants
on onu Väino alati kodus
aga täna õues suur tants
mistõttu rahu seinte vahel kadus;
kuna Väino on TÜ professor kes ka veel oma narkootikume testib
on oma enda töö indikaator
nüüd kuulis hääli ja välja passib;
nagu kodukäia "tot - tot - tot" käib
ees grimassid ja lontkõrvad peas
need pole inimesed nagu näib
vaid zombid ja mutandid linnatänava seas;
intensiivselt minutid mööduvad
ent kollid messivad vale professoriga
kes haarab tulirelvad
oma enda disainiga;
hiilis ringiga uulitsale
kuuleb karjumas akna ees
"martii- .....
The Doors - The End
See on lõpp
Ilus sõber
See on lõpp
Minu ainus sõber, lõpp
Meie keeruliste plaanide lõpp
Kõige, mis seisab, lõpp
Ei mingit turvalisust ega üllatust, lõpp
Ma ei vaata sulle enam silma kunagi
Kas kujutad ette, mis saab?
Nii piiritu ja vaba
Hädasti vajades
Mõne võõra kätt
Meeleheitel maal
Eksinud Rooma valude kõnnumaal
Ja kõik lapsed on hullud
Kõik lapsed on hullud
Ootavad
Suvist vihma, jah
Linna servas on oht
Sõida Kuninga maanteel, kallis
Kullakaevanduses imelikud stseenid
Sõida maanteed mööda läände, kallis
Sõida maol, sõida maol
Järvele, .....
ole hull või kurb
elu veelgi rohkem
saab katki minna
varemetes veelgi rohkem
külad linnad
oma kohta pole enam
kodus uksel laual voodil
lillel vaasis raamatuil riiulil
uksekellal jalamatil
nikeldatud noal ja kahvlil
portselanist teetassil
voodi alla peidetud
kümneid kordi vannitatud
tuttu pandud nukul
teiseks saavad ema põsemusid
õe ja venna kallistused
sõnal suust nüüd mis tuleb
aja vihkamisse suleb
kõike valitsema hakkab surm
kalk ja morn
ole hull või kurb
Tunnen tugevat sidet emaga
Tunnen tugevat sidet emaga,
kuigi ei ole kunagi juhtunud teda nägema,
ainult muinaslugusid pidanud kuulama,
vales ja tões elama.
Vahest oksal siutsunud kui linnuke ma,
kel pesa on läinud kaduma.
Vahest kõigest hingest kui hunt
kuu_peale ulgunud ma.
Aja kestel läeb kurbus kaduma,
kuid hing jääb igatsusest leinama.
Mõnel hetkel jääb aeg peatuma,
laseb mõttevoogudel lennata.
Ema, Sa oled mul tundmata,
kuid südames tugevat sidet tunnen Sinuga...
Minust ei saanud
Minust ei saanud kunstnikku
kogu maailma galeriid
olid võltsinguid täis riputatud
enne kui ma originaalid
maalida jõudsin
Minust ei saanud kirjanikku
kõik minu autentsed mõtted
olid juba enne nende sündi
ära varastatud
ja raamatuiks köidetud
Minust ei saanud muusikut
sest mu ema käis loomaaias
ja elevant astus otse mu kõrvale
mis tost et seitsmekümnekaheksandal
polnud Tallinnas elevante
Minust ei saanud inimest
kuna absoluutselt kõikidele
vastavasisulistele ettepanekutele
vastasin ma alati
Eks näis Eks näis
Soe sügis
Soe sügis hellitavalt põski paitab,
lehti tasa puudelt alla aitab,
kutsub päiksepaistet esile
ja ei ole ise nõnda vesine.
Laseb pehmel tuulel tasa õõtsuda,
kuigi sügistuul on harjund lõõtsuma,
katab pilved õrna uduga,
et linnutee võiks kergelt sujuda.
Varsti sügisel on rutt,
tali tuleb nii, et taga valge jutt.
Pole siis sügisel aega venida
ta tõepoolest peab ära minema.
Sellest kurb on minu meel,
tahaksin sügises olla veel,
tunda ta hingesilitust
ja õrna südame puudutust.
Rongavere mägi
nõukaaja lõpus ja Eesti aja alguses
elas üks talunik saatanast endast
nüüd see lugu avalikkuses
veel üks mul Mulgimaast;
ta ei maganud kunagi
tegi tööd öösel ja päeval
kohalikud ei julge nähagi
mida muud ta teeb seal üleval;
kui buss linnast tõi sulaseid
isegi mõned ta nabis
keegi ei näinud uuesti neid
kes ta maal abis;
kõigil tekkinud kahtlusi
et ta abilisi elusalt nülginud
kui on palju hernehirmutisi
mida oma alale pannud;
kord pubekad mäkke läksid
aasta 1993 sügis kestis
ära nad tare ees eksisid
kuni peremees ise neid leidis;
revolvri ja v .....
Ilus sügispäev
Sügisel on täna nii ilus nägu ees,
kuldne, särav ja naeratav.
Patt oleks istuda üksinda kodus
ja muremõtetes mõlkuda.
Viimane päev on veel sügisel olla,
tema ilu veel nautida.
Hea, et on antud tunnivõrra kauem,
sügisega koos viibida.
Nii kallis on sügise viimane päev,
kallistuse kihk tuleb peale.
Soe on tunne südames
ja hinges igatsus tuleb peale.
Kõik linnud on ära lennanud,
pesitsema võõrale maale.
Minul pole kiiret kuhugi,
olen kauni sügise haardes.
Sügistuuled juustes
Sa tulid täna
Taevahallis kleidis
Vihmapiisad
Sätendamas kangal
Sügistuuled juustes
Saabusid
Õbluke ja õhetav
Kui õunad
Mis veel puus
Sügis on luus
Tunnen ja taipan
Naeratad vildakalt
Põgusalt,veidi
Sügisvihm märjaks
On teinud su kleidi
Soengusse sasitud
Lehed ja linnud
Kuldkollased
Mändide pinnud
Purpursed väädid
Heidad veel üll
Näid väsinud küll
Kuid küps ja nii kaunis
Astud targalt
Ja tead
Kuhu minema pead
Kuhu saad ja võid
Paiga ise kord lõid
Ärkamiseni uuel kevadel!
Nüüd aga läheb tõeliselt põnevaks,kõhedakski- avanevad pimeduse .....
Rõõm läks kaduma
Rõõm läks hingest kaduma,
kuidas leida ta?
Sammud metsa poole sean,
äkki istub mätta peal!
Mättal marjad punased,
magusad ja mahlased.
Nopin neid nüüd rõõmuga,
pugin kahe suupoolega.
Linnukene siristab,
rõõm on tema sees.
Linnupojad säutsuvad,
nii soe on südames.
Männivaigu lõhna,
terve mets on täis.
Uimas peaga nüüd ma,
metsas ringi käin.
Joovastav on tunne,
rõõmu täis on rind.
Sammud sean metsa poole jälle,
kui kurvaks muutub hing.
Õnnelik sügispäev
Kel sünnipäev on täna
sel kaunil sügiskuul
see õnnest täna särab
ja kulda valab kuu
Ei vihmapilvi ole
taevas kõik selge on
ja tuul, mis nii mahe
su põski paitamas on
Su ümber kirjud lehed
kergelt lendlevad
ja linnukesed oksal
õnnest hõiskavad
Sünnipäevalapsel
üks päev on õnnelik
missest, et väljas sügis
on pisut murelik
Kureparv kõrgel taevalaotuse all
Näen kõrgel taevas kureparve, klu, klu,
veel saadavad maale hääle.
Kuis ühineda tahaksin kureparvega
ja koos nendega igatsevalt kluuksuda.
Tahaksin tunda maa ja taeva_vahelist piiri,
tunnetada kerget hõljumist...
Tunda eemalolemist
ja lahkumisvaluga minemist.
Selline ongi mu mõttelend
vahest olengi kui tiibadeta lind.
Katki hing mul siit ja sealt,
murekoorem lasub südame peal.
Maailmgi rebitud on tükkideks,
inimesed kui linnud,
valmistuvad rändudeks.
Kus on siis paik, kus rahu saaks?
Nii kõrgel, nii kõrgel
on taevakaar...
Sügis veel ei taha minna
Sügis veel ei taha minna,
kondab maal ja kondab linnas.
Viskab seljast kirju rüü,
see on talve-tuleku süü.
Kuldsed kingad jalast heidab,
samblasülle ära peidab.
Mõtleb, mida võiks anda, võtta veel,
et väga kurvaks ei muutuks meel.
Nõnda sügis ringi kondab,
kondab maal ja kondab linnas.
Peidab, jätab maha midagi,
kuldne sügis hinge püsima jääb alati.
Jorupill Jonn
Jorupill Jonn see mossitas
ja hakkas ära minema.
Siis ta aga avastas,
et õues läks nii pimedaks.
Pimedust ju kartis tema,
tahtis olla soojas toas.
Ei osanud ta miskit teha,
hakkas nutma – istus maas.
Lapsed kuulsid kõva nuttu,
kurvaks muutus nende meel.
Jorupilli hüüdsid ruttu:
„Mängida ju saame veel!“
Jorupill Jonnil tuju hea,
lastega sai ta mängida!
Tantsisid nad väga palju,
hüppasid ja tegid nalju.
Jorupillil uued sõbrad –
enam ta ei jonni.
Naerab palju – lausa särab,
lastele teeb kalli.
Inspireerituna Heljo Männi „Jorupill jonnist .....
läheme filosoofiasse
ikka veel küsid
jaksad seda ikka ja jälle teha
kellelt küll ometi
mis on aeg
kas soola asemel
meres
lahustub temas elu
jättes vastamata
sellele kus võiks
või peaks
teistmoodi olemine
sinu arvates olema
küsi ookeanilt või mäelt
teelt mis viib järsakust alla
lillelt ja linnult õhus
metsalt mis praegu raagub
liftilt korrusmajas eskalaatorilt
millel seisad tõusmaks
Londoni metroost
tänavale kus nad peaksid
selle asemel kus praegu on
siis olema
miljardid aastad on kulunud
kulub veel evolutsioonil milleks
vist parem oleks suu vaikiks
sellest .....
Sügis on turtsakas teismeline
Sügis on turtsakas teismeline
Kord on ta särav kui armunud naine
Pillub värve siia sinna
Ärgitab päikest laiemalt naeratama
Mõned linnudki laulma meelitab
Meri peegeldab ta sillerdavat õnne
Siis ühtäkki purskab lohutamatult nutma
Ulub kui üksik armuvalus hunt
Ja päike peidab ennast pilveteki taha
Kartes sekkuda
Tuul püüab lohutavalt leelotada
Kuid asjatult ja vaikib peagi.
Siis on ta jällegi osavõtmatult hall
Ei ühtki emotsiooni kivisel palgel
Värvid on järsku unund
Korra kuuled vihmakrabinat katusel
Peagi vaibub
Ja taas on jäine mask ta näos
On see .....