Sõnale linn leiti 1023 luuletust
0.5.01.2024
Tulgu ja aitage taipu.
Või ei näegu mu silmad enam linndude lendu.
Ema maa lilled on sinised, põõsad on rohelised.
Voolab jõgi, ületab sisinaga.
Sired lõhnavad, elu kõhnemaks läheb.
Paksu mett ma voolutan endast, iga hommik juukseid koolutan.
Lilled armastavad päikese lasereid, paiku neid paiku!.
Kuu on jättnud pisaradest suure laigu, mis osutab mulle teed.Oleks ainult palunud kustuta mu jäljed teekonna järjest.
Nagu lilledele mulle ei jättku neid kiireid talveks, ärge nutke ärge nutke.Näete pilvedes mind möödumas muinesse külla.
Ma igavesti ulgun südam .....
Teel
On õhtul linnatuledes
jääkirme autoakendel,
õues miinuskraadides
veel mõni auto liigub teel.
Külmus Sind ei puuduta,
vaid mõni auto tuututab,
tal kiire koju minna vist -
ehk vaja ahi kütta siis.
Läbi autoakende
Sa vaatad, linnatuledes,
kaugel silmapiiril veel
näen laeva kodu poole teel.
Sa tuled läbi külma öö,
võttes kaasa päikese,
elurõõm ja sära just
nüüd paotamas on mulle ust.
- Tarmo Selter -
2024
Vrõnn - vrõnn, raha vedeldub
Saada kütust läinud nurja
hinnamuutus teinud minust orja
tanklates ma numbreid vaatan
omaette vaikselt nutan;
vähe sellest, legitiimseks saab automaks
uuel aastal mul juba otsas jaks
oma elamist räigelt haletsesin
lisaraha saamiseks keha müüma hakkasin;
püksirihma muudkui kokku tõmban
plaan tseed endale luban
aga tegelikult tühi on pea
sest midagi paremat teha ei tea;
hakanud jalakäiaks linna peal
ja raske olla tööl seal
kütuse eest raha säästan
iga kord end tööle hääletan;
käinud toitu vähe ostmas
ja edaspidi purki sittumas
olen siis pigem masina .....
Kuku, kuku käokene
Kuku, kuku käokene
aasta linnuke
Kuku, kuku käokene
imeline.
Kuku, kuku käokene
aasta ilusaks.
Kuku, kuku käokene
aega kaunimaks.
Kuku, kuku käokene
kuldsed päevad pikemaks.
Kuku, kuku käokene
eluaastad rõõmsamaks.
Kuku, kuku käokene
aasta linnuke...
Mälestus *
Päike, ära mine veel looja,
kui kümme tänupalvet Sulle esitada
Sa võtsid mu sõbra
hirmuga, ent teadlikkusega
mõtlen, kas mina olen see,
kes järgmine järjekorrast võetav?
Taevas ja Põrgu
ei tundu enam nii õudsad,
kui Sul on seal tutvusi
üks pioneer, kes Sind seal alati
ees ootab
sirge seljaga võimlemispallil veeredes
hantleid keskööl kangutamas
Kõik "Muumid" ja "Aladdinid"*
saavad kui lõputuks hobuse jahiks,
ent ometi
kui hingasid veel õhku
ja olid kokku varisemas,
miks ometi olin mina
kurbuses otsimas igat
nooti, igat märguannet
et üksildasest su .....
Hõiskab hing
Kui pahandus minult õnne lõikab,
Sinna otseteed taas ma põikan,
See, mis mind valust eemale tõukab,
On mu varjukoht, kus hing hõiskab...
Minu ees metsakas prospekt,
Lisaneb hoog pärituulelt,
Mind tabab lummuslik efekt,
Ei kao naeratus huultelt.
Kõrval rahustavalt solisev oja,
Ümber karge mets, murune luht,
Minu soojade mõtiskluste tooja,
Mind kaua ootav kaunis teejuht.
Meelerahu kinkiv varjukoht,
On mu õnne meisterlik kujur,
Võluväel edasine käik mul sujub,
See ongi mu kaitsesein, tugevaim loht...
Uue valguses
Aasta viimane päev
ära saata veel jääb.
Hetkeks nüüd peatu ja tagasi vaata -
kas oli kõik veatu? Kas andsid, et saada?
Kas tunda said tänu, mis täitis südant ja hinge?
Said hüpata õhku ja hüüda: "Kui vinge!"
Hetkeks veel peatu ja kuulata end -
su enese mõtted kui linnulend -
nii tormakad vahel ja siis jälle malbed,
mõnikord kurvad, siis kirkad ja selged.
Vahel pääseda tahaks nad tunnete tulvast,
olles siiramad, puhtamad kõikide hulgast.
Nüüd pilk pööra ette, siht sirgena hoia,
uusaasta soovid endas ülesse leia.
Lase nad tuulde, saada tähtede poole!
Kõ .....
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....
Poeem jõulupuust
Sügisel kui nägin lund
kartsin – see ei ole päris.
Ehk võin jälle näha und?
Seest käis läbi väike värin.
Kuurist otsisin kus suusk,
kaasa haarasin ka kelgu –
kuhu peale mahuks kuusk.
Naabrid kehitasid õlgu…
Vaatasin siis siia-sinna
kust ma leiaks jõulupuu,
mis võiks olla üle linna -
päris omajagu suur.
Ja siis üpris kähku selgus:
kõrgest kuusest oli ootus
oluliselt suurem kelgust –
sedasi mul kustus lootus.
Läks siis päevake või kaks,
mõtlesin veel järgi minna,
kui käis silme ees mul … plaks:
siin see seisis - keset linna…
Ma .....
mitte päkapikkudest
oh püha Franciskus Assisist
kes Sa kõnelesid Jumalast
lindude loomade keeles
kinkisid meile Petlemma
lauda ja sõime karjased
väljal tähe mis juhatas neid
Maarja ja Jeesuse juurde
nii tuhandeiks aastaiks
saime endale jõuluöö ime
otsa sai aeg Jumalata
pilkaselt pime
hakkasime tundma
linnud ja loomad
on me õed ja vennad
et lilledki teada tahavad
oma Looja nime kes
neidki taeva all embab
Balti jaam on tuhas
Balti jaam on täna tuhas.
Tuhatud lood tuhat aastaid.
See valu mida ta armastab kõige rohekm.
Nagu suhrukupulbrist toos käes linnale ja olgu teed lumes ilmale.
Soojenda ennast kuidas tahad, hinga sisse aga mitte välja, teistele.
Eira inimesi talvel, et kingitusi mitte teha.
Lõppuks köhi lörtsi välja, sa oleksid kuuldud.
Balti jaam on täna tuhas inimestega kell 6:00.
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....
Hea, et õde on olemas
Üks sügispäev liinriiki teel
Tallinna ootas õde lend
minna kilomeetreid on veel
aga ei tunne ma hästi end;
palju kohvi jõin
põis annab valutada
endale häda tõin
eesnääre tahab plahvatada;
aga maha jääda ei taha
vaja külalise jaama saata
mu olukord SITAKS paha
Nõmme metsa poole ei vaata;
otsisin üles pudeli
aga autos kitsas oli kuseda
aitas välja hädast veli
ta enda õde, keda;
tänama endiselt pean
sain lahti püksiluku
aga, kui tili tõstma sean
ei ulatanud seda pudeliauku;
kinda kätte pani õde siis
ja tõstis mu otsa sisse
see oli ain .....