Sõnale linnuke leiti 144 luuletust (copied)
Kevad on nii ilus kuu
Kevad on nii ilus kuu,
laulab linnukese suu.
Lehti sahistab kasepuu,
tal mahlane on koorest kuub.
Päike lilleõiel peatab,
pilvekannud täis on vett.
Mesimummid tantsu löövad,
tervitavad kevadet.
Kevad kõikjalt hääli püüab,
ilmamööda laiali pillab.
Ilu õitseb kevadel,
rõõm, see rõkkab südamel!
Maikuu sünnipäev
Täna kõik on roosamas toonis,
kõik linnukesed laulavad Sinu hoovis.
Pidupäeva puhul tüki pekki,
poetad rõõmsalt rohelisse hekki.
Toas sind ootab magus kook
ja selle kõrval kibe kannujook.
Igaüks nüüd võtab suure sõõmu,
soovides Sul palju õnne ja rõõmu !
Maria-Eva Maasik
Kevad on käes
Laulab soojalt minu süda
nagu linnukene oksa peal.
Lillelõhna täis on kevade,
päike veeretab end kõrgele.
Õiepung end kikki ajab,
suminat kuulda on veidike.
Summ, summ, summ, summ,
rõõmustab mesimummi meeleke.
Õhk on kirjudest liblikatest tulvil,
nukkumise aeg on läbi saand.
Võimas kevad nüüd looma sunnib,
õnn, kui sellest osa saad.
Eesti!
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma Isamaast.
Siin paiknevad jõed, järved,
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea et see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea et see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp, ja Eesti vapp.
See on Isamaa, mu kodumaa.
(Gloria)
Emadepäev
Emake mu kullakene
hõbehäälne linnukene
päevapaiste päiksekene
kuldse kuu tähekene
Emake mu kullakene
elulätte ojakene
sinitaeva pääsukene
põllu rukkilillekene
Emake mu päevakene
emake mu öökene
täna kõik on imeline
emake mu armsakene
Mõõtmatu on emadepäeva
ilu, võlu
palju õrnust ja armastust
sinna sisse mahub.
Suur kevad
Õhk on kevade märkidest tulvil,
päike tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
ta pesakene pole enam kaugel siit.
Metsaalune lilli on täis,
õienupud noogutavad päid,
allikas puhta kristallina õhkab,
toomepuu nii magusalt lõhnab.
Õhk on kevadvõitudest tulvil,
päike võimsamalt tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
"Siin mu pesa, eal ei lenda siit!"
Alati ei ole talv pehme loomuga
Alati ei ole talv pehme loomuga,
kui ta hakkab, tuiskama,
lund paksu sõidu-ja kõnniteedele puistama,
nina, varbaid ja sõrmi näpistama.
Siis kõikjal lumehanged kõrged,
linnukesed külmast kanged,
liikluskorraldused ranged,
ülepea suureks kasvanud pinged.
Alati ei ole talv pehme loomuga,
Vahel isegi ei tea,
kas oled halba teinud
või head ...,?
Tore sügis
Polegi see sügis hall
ei näe vivmapilvi taeva all
pole kuulda linnukeste kurba siutsu
sügis täis on kirjut säutsu
Päike kuldab metsateed
kraavis ojakene niriseb
üksik porikärbes kuskil piriseb
samblikus rästik sisiseb
Siilipere lehtedes lulli lööb
orav puu otsas käbisid sööb
karuott laisalt mõmiseb
lutsib käppa, mis mesine
Haavikuemand silkab siia-sinna
kõrvad kikki, kuulab kuhu poole minna
jänkupojad kõik on teisel pool teed
sabatuti otsas neil värin on sees
Sügis soe ja tore on
tiigipervel krooksub konn
nii lõbus kõigil olla on,
sest tore sü .....
Isadepäev
Sügis piilub puude vilus,
küll see isadepäv tuleb ilus!
Linnuke oksal oma rüüd silub,
lauluhääl tal pehme ja mõnus.
Kõrged noodid lendlevad õhus,
tuul neid kannab isadepäeva võlus.
Sügislilled õitsevad nii õrnalt,
isadepäeval ootavad neid härrad.
Päike oma süles kuldseid kiiri hoiab
kingib siis, kui isadepäev koidab.
Palju rõõmu isad teile,
rohkem veel kui oli eile!
Kevad südames
Päike esimesi kiiri kuldab
jääkaane alt pääseb ojake
Lumehang end laiali laotab
päästab valla kevadvee
Põõsastes pajutibukesed
silmi lahti avavad
Lõunast jõudnud linnukesed
pesakohti otsivad
Taamal põllud haigutavad
varakevad nende rõõm
Kuskil kanad kaagutavad
nii soe,nii soe on südamel
Kevad on ilus igal ajal
Ilm meie tuju mõjutab,
meeleolu üles- alla kõigutab.
Päikesel ei sära silm,
hing on kurb ja süda hell,
vihm silmist rõõmu uhtunud on ära.
Vihmast rõõmu tunneb loodus,
ta puhtamaks ja uuemaks saab.
Sellele mõeldes
kurbus hingest kaob sootuks
ja süda rõõmust rõkkama hakkab
kui linnukesel oksa peal.
Karge talv
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud .
Mõni päev on talvest helgem,
siis taevaski on pisut selgem.
Karge talv, kui ta tuleb,
siis külma võetud saab see maa
ja linnud loomad-kõik on mures,
kust siis söögipoolist saab?
Siis on metsarajad umbes
paksu lumekoore all-.
Metsaelanikel on nii raske,
kätte saada söögigramm.
Karge talv ei anna armu,
vaikib linnukeste suu.
Putukad, kõik sügavale puukoore varju,
peitu pugenud on ju.
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud.
Kuuled kuidas pakane paugub,
aina paugub ja paugub... .....
Kevad tuleb!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Talve valge ukse suleb,
tõmbab õied mullast välja,
kaotab linnukeste nälja.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Enam pole päikse muret:
võtab appi pikad päevad -
inimesed rõõmsaks lä'evad!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Varsti kohal kaunid kured,
peagi vulisemas veed
ja läbitavad sopateed.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Iga kana pühaks muneb,
paju lubab tibud õue,
värviline moes on nõue!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Sõber jälle külla tuleb:
süda peos ja kaardi peal -
ning terve aasta püsib seal!
/Mari*Uri/
Ilus päev
Päike kuldab sinitaevas,
loodus ärkab elule.
Igas päevas midagi uut on,
minule, sinule-, kõigile.
Tore on see päeva algus,
kui sind tervitab päikene,
sekka linnukeste laulu,
kõrvu paitavat muusikat.
Kogu päev siis laabub hästi,
tunned elamise lusti.
Hea, et päev on korraga,
oleks vaid rõõmupäevi otsata.
Külm
Külm näpistab mu nina
oma jäise sõrmega
poeb põue,varba sisse,
naksab põske,ei tal küllalt saa
Külm jõe-ja järvesängides möllab
katab kaanega
Siis mere poole tuiskab
ta hirmsa maruga
Külm kogub endas jõudu
muutub jäisemaks
Tunneb mere võimsat müha
tal vastu hakkavat
Külm varblaseklutti piinab
Ei lase tal nokkida
üht rasvast pekitükki
mis oksal rippumas
Külm tungib minu hinge
külmutab pisarad
Külm ei mahu südamesse
mis nii soe on sees
Sügis looduses
Kaskede vahel sügissilm piilub
ei ole siin olnud asjata
Rõõmu ta toonud ja ilu loonud
kurb tal minna- lahkuda
Iga kord,kui sügis läheb,
viskab uduloori ült',
siis ma tõttan loodusesse,
süles pintslid, värvipott
Sügis oma lõuendile,
mis otsatu ja mõõtmatu,
jätnud oma kuntstijälje,
naudin kuntsti jäägitult
Iga puu ja lehekene,
annab mulle elujõu
Oksal siutsub linnukene
Üksi ta ei ole ju