Sõnale ljed leiti 88 luuletust (pop)
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Kevad
Ärka ja vaata -
kevad on käes:
päikesesoojus, sinine taevas...
Mu sõber, kuula -
kuuldub veetilga heli,
ja loodus on täis lindude hääli...
Vaata, kui jälle
elu keeb ümberringi...
liiguvad taevas heledad pilved...
lendavad tagasi lõunast linnud...
ja meie südames on uued rõõmud...
Muutusi taju, kevadet tunne,
laula õnnest... Kui on meeldivad muljed!
Kuldne päikesevalgus ja sinine taevas...
Vaata, mu sõber,
juba kevad on käes.
/14. märts 2015 a./
Enam ei taha olla lumeta
Enam ei taha olla lumeta,
tule lumi meid valgeks lumeta!
Siis on lastel hea hanges tatsuda,
peoga tõsta, keelega katsuda.
Väikesed jäljed on lumes kassidel,
suured jäljed Ottidel, Jassidel.
Veel suuremad issidel ja emmedel,
kõige suuremad lumememmedel!
KAUNEID JÕULE!
Kõrbes
Sammud silmapiiri poole sean
see on mõttetu,ma tean
kõnnin ikka,tasapisi
ma soovin näha virmalisi
Mööda jalalälgi astun
sammu pidadagi katsun
keegi ennegi on läinud siit
need jäljed on mu ainus viit
See keegi kes siit enne läinud
kaugel silmapiiri taga käinud
Kas ta leidis virmalised?
Enda hinge lunastused
Nüüd on kahed jäljed maas
mõttetult siis kõnnin taas
kõnnin ikka,tasapisi
ma soovin näha virmalisi
Kevad
Üki-kaki kommi-nommi,
kevad hüppas üle pommi.
Kevadel kõik tsiklid välja,
poistega me joome kalja.
Kevadel saab palju sõita,
lotoga võib palju võita.
Kevadel kõik päevad kuumad,
puruks nühitakse luuad.
Tripid võivad alata,
kütet juurde kallata.
Uued teed kõik vallutame,
vanad teed taas allutame.
Uued vahad velgedele,
kergem raskus telgedele.
Suured trahvid saadakse,
hullud plaanid luuakse.
Lollik mõtted tulevad,
vanad autod põlevad.
Kevad mõtted segi ajab
kofeiini rohkem vajad.
Rohkem kiirust, rohkem teid,
kevad taas tervitabki teid.
Siis, kui sa läksid...
VIHM VIBUTAB SÕRMI
JA KÜLM KAUNISTAB NEID
MUST HETK MINUS ENDAS
ÜMBER HELEDAID TEID
ÜHEL TEEKÄÄNUL SILMAN SU SELGA
LUMES TAMMUMISJÄLJED ON MAAS
HING AGOONIAS MUL VÄÄNLEB
SÜDAMES KATKINE KLAAS
PALVESSE KÄED OLEN PANNUD
LAPSESILMADE REBESTAV HETK
LUMMETUISANUD TEERAJA ÄÄRES
TAJUN - ALGAB UUS ELURETK
No näed siis
Jäljed lumes sulavad taevaga üheks
ja trammimüra lõikab mult pea.
Kas ärkasid taas kuskil võõra süles?
Kas sind endale eelistades tegin vea?
Eemal rahvasummas su hääl nagu kajab
Igas vastutulevas näos on tükike sind.
Kui ühel pole teist lihtsalt vaja…
Võib-olla liig kõrge oli Sinu hind?
Hind hinnaks, meist kumbki pole vaikus ei rahu
Ja mitte keegi me hinge lõpuni ei loe.
Peale sinu keegi teine mu sisse ei mahu
Ükskõik mis moel ta sinna ka ei poe..
Lumi sulab mu põsel ja sõrmeotstel veeks
Soovin variseda kokku nii siia kui sinna.
Tean, Sinuni viivad siit mi .....
eksiteel.
Ma näen,kuid olen siiski pime.
Jälgida suudan vaid ninaesist,
unustan küljed parema ja vasaku,
õhk ei enam peegelda seljatagust.
Ma liigun,ent ometigi seisan.
Nii ausad mul illusioonid,
unistusi puudutan naeratuse
laiaga,ent reaalsus miraaži
kajava hävitab.
Ma kuulen,ent olen kurt.
ei ma kuulda võta inimesi
sarkasmilisusest intelligentseid.
kõnnin tundmatusse,ilma et
õppinud üldse oleksin seadma samme.
By:Geidi Zibo.
Tundmatu ...
Kui haldjas , kõndis see veetluse ime,
hõljub ta sädelus, kuni kaugusse kaob.
Looja , päiksehelk minnes siin vaob,
päevane - aeg , tundub õhtuselt pime.
Märganud kord vaid seda looduse sära,
kohtud temaga mõtteis , jälle ja taas.
Tundmatu läks , hinges jäljed on maas,
mälestus jääb , unistus vaibumas ära.
Hansi!!!
Ühiskond
Ühiskond
Väiksed külad on hääbumas,
alles on jäänud ainult vanad inimesed
ja vanad lagunevad majad.
Keegi ei hooli nendest küladest,
ainult suurtest linnadest
ja kuulsatest inimestest.
Poliitikud teevad ainult kõike selleks,
et neil ja pagulastel oleks hea elu,
Kuid tavarahvaga nad ei arvesta.
Mõned lapsed ei saa minna täis kõhuga magama
ja uute riietega kooli,
nende jaoks on pisiasjad väga suureks rõõmuks.
Kuid rikaste jaoks on rõõmuks ainult suured asjad,
kui sedagi.
Igapäev on uudistes liiga palju halba,
igapäev on liikulusõnnetusi,
mille tagajärjel h .....
Ootan juba..
Pime tuba,süütan küünlad,
sind ootan,olen valmis...;
avan akna,suure,laia,
valge lina minu voodil.
Küünlaleegid minu toas,
sa neid näed,on kindel see...;
väljas pime,tähed taevas,
ootusärevus sees keeb...
Varjud lae all tantsimas,
on vaid katkematu vaikus;
olen voodis,valgel linal,
tean,et tuled ja et...nõustun...
Õhk võbelema paneb leegid,
sa tulid,riivad akent;
liugled tasa,on vaid sosin,
kui mu nime vaikselt ütled.
Pulss mul kiire,värin sees,
oled kõrval,tasa hingad;
tean,mis tuleb,mis on ees,
olen valmis,ootan juba...
Sinu huuled minu kaelal,
.....
Pulmavalss
Õitsmehaisu täis on pulmatelk,
Noorik ise nagu valge roos
Peiu rinnataskust piilub nelk
Ta kui prints on muinasjutuloos.
Kallid sõtsed, armsamad veljed
Šampanjat maitske, lööge terviseks,
Sügavalt et ristund eluteljed
te me õnne tunnistajateks.
Sült ja salat, täitkem viinapitsid
Pudru sees on mulgirahval tangud
Pererahvas siinmail pole kitsi
Oh, Sööge langud, jooge langud!
Löötspill mängib ürgses rütmis
Rahval juba selg on märg
Kuid veel enne sauna kütmist
Maha mängitakse pruudipärg.
Peagi juba uus päev koidab,
Noorem rahvas si .....
Anna aega...
Ma polnud ju selleks valmis,
et mind tõeliselt armastad;
andesta,kui nüüd eksisin,
oma jahedusega sind ka solvan...
Mu tunnetega küllalt mängitud,
olen haiget kõvasti saanud;
need haavad,mida pole loetud,
on hinge siiski jäljed jätnud...
Olen sõnu ma alati uskunud,
kus lubadusi,ootusi sees;
ning lõpuks ju ikkagi pettunud-
sest valedest koosnesid need...
Ei julge ka edasi usaldada,
olen palju oma südant avanud;
seda tegin ausalt ja siiralt,
olen reetmist,pilkeid vastu saanud...
Andesta,et sind ma tõrjun
ja armastusse veel ei usu...;
anna aega,las veidike h .....
Hinges igatsus ...
Kodulinna melu videvikku rauges,
teekäijad üksikud kiirustasid veel.
Öö vaikuses õrnu helbeid langes,
seal ridamisi sinu jäljed , jäid teel.
Läksid kauaks ei tagasi , saa tulla,
kodusoojus siin ootab igatsev hell.
Pillgi nukker pole kõlamas ta trall,
iga klahv kus sinu , südamele valla.
Kuis oodata nõnda aastaaegu,kuid,
kirju , täita luules terveid vihikuid.
Aeg kiirelt aastaid elulõnga koob,
ka kohtumise päeva ligemale toob.
Hansi!!!
Jäljed liival
jäljed liival,mis viivad tee sinuni
me kohtume taas ja ma olen õnnelik
pole sinust kuulnud terve kuu
pole tundnud su huuli oma suul
sa värised õnnelikult nagu haavaleht, mis sahiseb puul
lõpuks tundsin su huuli oma suul
oma tähenduse saab see kuu, mil kohtusime taas
Meie jäljed....
Su järgi tahan joosta läbi kastese heina...
Põlvini rohus püüda su jälgi...
Suudlusteks suruda sind vastu seina....
Sõõmudena hingata.. Lõhnad hommiku järgi
Su puudutus kui leebe hommiku-hõngus
Libistades sõrmede vahelt läbi su juust
Olen seotud su külge kui ihade lõngus
Seisame vaikides ei sõnad välju suust
Aplalt kikivarvul märjal rohul seista nii
Tunda tõusva päikese kuumust
Ei tema saabumine minema meid vii
Pole ruttu… tulemisel piisab ühest sammust
Kriitvalgel seinal on nüüd me jäljed..
Nii pinnapeal.. Samas nii sügavad
Kuivand kaste .....