Sõnale ljed leiti 89 luuletust
iga päev
Elame igas päevas samas rütmis
kandes kaasas mälestusi eilsest
inimesed kes meid unustavad
jäävad südamesse nagu jäljed.
Jäljed, millesse kaduda jälle
kui rasked ajad elus
kaotavad teelt valguse ja usu
mida järgides soovime täita unistusi.
Proovides siiski ebaõnnestud
leia põhjus uuesti üritamiseks
naeratades vastu hommikule
Sinu elu võib alata just täna.
autoportree
Olen joonistanud miljon
visandit oma hingeolust
varesejalad on katnud
sõnadega elu olemasolust.
Jalajäljed kaunistamas
südame alleed millel
ringiratast käidud
rohkem kui küll -
leidmata õiget suunda.
Kus on minu peatuspaik?
Kus on minu rahuolu?
Mis on minu elumõte ja missioon?
Olen joonistanud miljon
visandit autoportreest
igaüks erinevat nägu
õhkumas neis tunnete
kogumiku õrn hägu.
ütle kui palju kordi
ütle kui palju kordi oled
ületanud purunenud sildu
tundes kandade all tuliseid
põlevaid tükke - valu mille
ohverdand mälestuste heaks
et neid taas elustada
et neid uuesti läbi kogeda.
iga arm su noorel kehal
räägib omapoolsed lood
kuidas neisse vajutanud
inimesed jäljed sügavad
lõiganud sisse nimed
kuigi kõik mis seostub
on hääbumas öö silmadesse.
ütle kui palju kordi oled
valmis veel ületama sildu
mõistmaks et mineviku ilus valu
mõistmaks et mineviku valu ilus
pole homse tuleviku valusalt ilus
ilusalt valus unustusse vajunud
illusioonide tehisliku .....
bussi oodates
ma ootasin peatuses bussi kuid
seda ei paistvat tulevat veel
möödus päevi, nädalaid ja kuid
lumiseks tolmuks härmatusid teed.
viimaks mingi tuli numbrit polnud
porises et on elu - surma ekspress
kuid nii kiiret mul ka ei olnud
saatsin temaga ära paki milles stress.
aega päikesekell osadena jaotas
kuniks kiirtest joonistus linnaliin
enda sisse mind tühjuseks kaotas
jäljed sulamas asfaldiga üheks siin...
hing kruusast... süda savisest liivast.
nostalgiline valu
nostalgiline valu sunnib meid
koputama möödaniku ustel taas
uskumusega et pole paremaid teid
milles jäljed on olemas maas.
elus kogetud pettumuste sadu
südamesse jätnud oma armid
valelik õnn eilsesse kadus
tehes elus muudatused karmid.
nõnda otsides saatusega rahu
seisad valge lipp lehvimas käes
hinge rohkem pimedust ei mahu
kaotades end osadeks valguse väes.
jalajäljed
tänavalt kiirelt möödume
inimestest küsimata nime
sammud nii päevaks mõõdame
igavikuks öös kui on pime.
talla all laiaks astutud näts
kuivaks tõmbunud mustjas pori
ei huvita kedagi kuidas läks
sinu pilkudes ei otsi ei sori
võõra uudishimu pinisev sääsk.
plaatidest laotud kõnnitee
elust läbi helendav jalajälg
teadmata lõppu... tupikut ees
summutab mõtteid varjude mäng
elusolemise järgi olev pidev nälg.
minevik
Kaotasin ajataju viivuks
silmi avades enam ei
teadnud kas viirastuses
või ilmsi manas mu ette
end see luupainajast seik.
Ees pikk allee tuttav
tee kus mind ootamas
kodutänav.
Valge samet on katmas
maad.
Pikaks veninud jalajäljed
mis lohistanud siia see
tume kogu kes sama
kaugel minust kui igavik -
pöörab aeglaselt minu poole
moondunud näoga ta siis.
Äkitselt tunnen ära -
see on mu enda minevik.
Tundmatu ...
Kui haldjas , kõndis see veetluse ime,
hõljub ta sädelus, kuni kaugusse kaob.
Looja , päiksehelk minnes siin vaob,
päevane - aeg , tundub õhtuselt pime.
Märganud kord vaid seda looduse sära,
kohtud temaga mõtteis , jälle ja taas.
Tundmatu läks , hinges jäljed on maas,
mälestus jääb , unistus vaibumas ära.
Hansi!!!
Lahkudes kustutan tuled
Lahkudes kustutan tuled
ja jäljed enda järelt pühin ma
ja ootan mil silmad kord suled
siis uneski sind võin kohata
Kaugelt tähtede tagant
kogu elu jälgida võin
ja olen ma seal kus vaja
ning seal kus olla ei või
Lahkudes kustutan tuled
kuid maailm pimedusse ei jää
mis sellest et öö nüüd tuleb
üks unistus alles jääb
on olnud aegu
On hetki kus vaikus öelda võib palju
ja on aegu kus sõnadel tähendus kaob
on hetki mida mäletavad veel paljud
ja mitte ükski neist ära ei kao
On aegu mis möödas on ammu
nad oma jäljed jätnud on siia
ja nüüd, olles parimais aastais
ei suuda miski meeltest neid viia
On olnud aegu millest rääkida ei taha
ja aegu millest vaikib ajalugu
ja on neid, mida korrata ei taha
neid ei mäletagi aeg ja lugu
Mu enda haual..
Mu enda haual..
ei ole kedagi kes loeks..
ei kuule kunagi.
neid lohutavaid sõnu
mis abiks on ja kellelegi toeks..
ei taha keegi üldse
ütelda neid sõnu
et olin hea
või püüdsin vähemalt
ma olin halb
mu kätele jäid rusked laigud
mis pärast paberisse pühkisin
ja kui Te tulete mu jälgedele järgi
siis hingele ei tasu iial küll.
On jäljed valged, justkui lumel käinuks
kuid hing must, on hauas tema koht..
Meie jäljed....
Su järgi tahan joosta läbi kastese heina...
Põlvini rohus püüda su jälgi...
Suudlusteks suruda sind vastu seina....
Sõõmudena hingata.. Lõhnad hommiku järgi
Su puudutus kui leebe hommiku-hõngus
Libistades sõrmede vahelt läbi su juust
Olen seotud su külge kui ihade lõngus
Seisame vaikides ei sõnad välju suust
Aplalt kikivarvul märjal rohul seista nii
Tunda tõusva päikese kuumust
Ei tema saabumine minema meid vii
Pole ruttu… tulemisel piisab ühest sammust
Kriitvalgel seinal on nüüd me jäljed..
Nii pinnapeal.. Samas nii sügavad
Kuivand kaste .....
Siis, kui sa läksid...
VIHM VIBUTAB SÕRMI
JA KÜLM KAUNISTAB NEID
MUST HETK MINUS ENDAS
ÜMBER HELEDAID TEID
ÜHEL TEEKÄÄNUL SILMAN SU SELGA
LUMES TAMMUMISJÄLJED ON MAAS
HING AGOONIAS MUL VÄÄNLEB
SÜDAMES KATKINE KLAAS
PALVESSE KÄED OLEN PANNUD
LAPSESILMADE REBESTAV HETK
LUMMETUISANUD TEERAJA ÄÄRES
TAJUN - ALGAB UUS ELURETK
Ühiskond
Ühiskond
Väiksed külad on hääbumas,
alles on jäänud ainult vanad inimesed
ja vanad lagunevad majad.
Keegi ei hooli nendest küladest,
ainult suurtest linnadest
ja kuulsatest inimestest.
Poliitikud teevad ainult kõike selleks,
et neil ja pagulastel oleks hea elu,
Kuid tavarahvaga nad ei arvesta.
Mõned lapsed ei saa minna täis kõhuga magama
ja uute riietega kooli,
nende jaoks on pisiasjad väga suureks rõõmuks.
Kuid rikaste jaoks on rõõmuks ainult suured asjad,
kui sedagi.
Igapäev on uudistes liiga palju halba,
igapäev on liikulusõnnetusi,
mille tagajärjel h .....
Kevad
Ärka ja vaata -
kevad on käes:
päikesesoojus, sinine taevas...
Mu sõber, kuula -
kuuldub veetilga heli,
ja loodus on täis lindude hääli...
Vaata, kui jälle
elu keeb ümberringi...
liiguvad taevas heledad pilved...
lendavad tagasi lõunast linnud...
ja meie südames on uued rõõmud...
Muutusi taju, kevadet tunne,
laula õnnest... Kui on meeldivad muljed!
Kuldne päikesevalgus ja sinine taevas...
Vaata, mu sõber,
juba kevad on käes.
/14. märts 2015 a./
Pulmavalss
Õitsmehaisu täis on pulmatelk,
Noorik ise nagu valge roos
Peiu rinnataskust piilub nelk
Ta kui prints on muinasjutuloos.
Kallid sõtsed, armsamad veljed
Šampanjat maitske, lööge terviseks,
Sügavalt et ristund eluteljed
te me õnne tunnistajateks.
Sült ja salat, täitkem viinapitsid
Pudru sees on mulgirahval tangud
Pererahvas siinmail pole kitsi
Oh, Sööge langud, jooge langud!
Löötspill mängib ürgses rütmis
Rahval juba selg on märg
Kuid veel enne sauna kütmist
Maha mängitakse pruudipärg.
Peagi juba uus päev koidab,
Noorem rahvas si .....
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Jäljed liival
jäljed liival,mis viivad tee sinuni
me kohtume taas ja ma olen õnnelik
pole sinust kuulnud terve kuu
pole tundnud su huuli oma suul
sa värised õnnelikult nagu haavaleht, mis sahiseb puul
lõpuks tundsin su huuli oma suul
oma tähenduse saab see kuu, mil kohtusime taas