Sõnale lohki leiti 46 luuletust (parimad)
Stalinil perse mausoleumis
Tänapäeval rahvas usub
et grusiin rabandusse surnud
aga eestlane naerda kõõksub
sest mina Stalinit peksnud;
kui ajamasinaga rändasin
leidsin vanakuradi üksi
teda oma kodus tagusin
nii, et tal kusi tuli püksi;
peale selle küüsi kasutasin
millega raseerisin vuntsid maha
ateroskleroosi põhjustasin
ja lõin rusikad Stalinile taha;
rebides diktaatori perse lõhki
ja nagu nukku teda viskasin
andsin kommunistile õppetüki
väikerahvaste eest kätte maksin;
olengi nii karm veli
elagu Eesti 104!
Küll paugud algavad
Eesti tellis NATOlt lisa
need tankid ja sõdurid
slaaviriigid tõstavad kisa
rasked ajad tulid;
Ukraina VS Venemaa
kõlab Ida - Euroopas sõjasarv
raketiheitjad müüs Eestimaa
et saaks tuld karu karv;
Papiniidu sild läks täna kinni
see tanke täis
koorem peal mitu tonni
mõõgaga ratsamees Pärnus käis;
see järjekorras teine
mis tuleb pärast valget
tulevik on kahtlane
idanaaber krutib aina pinget;
suur tükk suu lõhki teeb
karu ei jõua kõike süüa
olukord üle keeb
lojus vaja maha lüüa
Võrgutaja muinasjutt
Kul metsa lähed sõpradega
siis kuula, mida vanemad ütlevad
piirduge oma seiklustega
sest jõge ületadates kõik kaovad;
müüt räägib, et koopas elab nõid
ning alev teda toidab ohvrianniga
kes ütles, et külastada võid
kui oled loll, siis mine hurraaga;
sõbrad sind keelasid, aga hiilisid tagasi
uudishimu pole patt, aga küll lollus
asjad on nüüd sedasi
et sind kimbutab mingi must ollus;
ärkad üles jõe veerel
kaunis naine sind enda juurde kutsub
kõige huvitavam on mehel
sest oma koopas ta paljalt istub;
kui sind suudleb, siis võtab kuju
selleks ämblik, .....
midagi mu isa noorpõlve värssidest
ehk siiski kohtad Teda
kelle ees saad põlvitada
kelle pilgust kuumast
hakkad õilmitsema
kelle suudlustest ja kallistustest
lahvab verre päike ise
hellituste heldest vihmast
üleni end puhtaks pesed
kõigi meeltega siis tunned
elujanust lõhki huuled
alanud on õitsemine
Sinu armastuse ime
Looduse imed
Kui hing sul nõnda haige
ja süda nutab sees.
Kui mõttelõng on katki
ja rahutu on meel.
Siis otsi loodus üles
ja nuta tema sees,
sealt leiad jõudu, väge
ja muutust enda sees.
Või pane paberile mured,
nad lõhki kärista...
Hüüa kogu hingepõhjast-Ma tahan elada!
luuletuste saatus
värsse põletan
taeva all olnuid
hommikuid ja õhtuid
koltunud roogu
jäätunud jõe kaldal
heledat täiskuud
lumise lagendiku kohal
pungade lõhki minemist
kasel mahla tilkumist pange
meel kilgates kui näeb
pärast halli talve
lapsuliblika esimest lendu
tee pervel võilillede kullendamist
sirelite hullutavast õitsemisest
kaob öösel uni
valged puhevil pilved
Emajõe tulvavees
Peipsi poole on teel
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ilu võimas lumm
silmi tuleb nukrus
kui keha kuhtub
hing helluseks ja tänuks
muutub olemise .....
Karu jälg
Kuidas lugeda hullu mõtteid?
õpeta mulle sõja kunsti
on häid ja kurje neid
inimesi, kes tõstavad püssid püsti;
see on ultimaatium naabritel
mis sajandeid taasündinud
ning tuumakehad on ootel
suhe jälle halvemasse läinud;
idamaa ootab impeeriumit
mis neid peaks päästma allakäigust
ja kui ei täida väikeriigid valemit
näidatakse diplomaatiale ust;
Karu jälg on püsiv
seniks, kuni diktaator kukutada
kui propaganda on soosiv
vanat mõttemaailma saab elustada;
Valgevene, Ukraina, Baltimaad, Kasasthan ja Kaukaasia
see on Karu unelm oma käpa all
väga suur .....
vaade aknast
männi rohelistel okstel
lumi valge seda nähes
elu haljus puhtus valgus
teevad meele tusast malbeks
ka hämaras detsembris
ööl mõnel kargel
kui metsa kohal
Suurt Vankrit härga hunti
peremees Peedut kohtad
nende kannul silm
Linnuteel ehk aastatuhandeid
veel kaasa läheb taevast tonksab
*
nagu majal räästad
millal tilkuma hakkab
mu lumevalge
talvest tardunud meel
puhtaks sulanuna
ta leian eest
kui oksal pung
läheb lõhki tund
aknad pärani on
palavusest valla
meel üleni on selle
hetke sees kuhu päike
valgust aina juurde kallab
.....
Järjekordne luuletus sinust
Seisan su ees,
süda klopib sees.
Olen ütlemas laused,
mida kahetsen lõpuni.
Väljamõelduid valesid sulle räägin,
neid üle kordan, et usuksid.
Mind tead läbi ja lõhki
nagu kõikvõimalik kõiketeadja.
Oleksid mind nagu lahti lõiganud
ja mu sisemust lugenud.
Mu ebakindlusi pähe õppisid
ja neid likvideerida proovisid.
Mind uskuma jäid
ja jätsid mu sinna.
Vihma hakkas sadama
ja pisarad langesid.
Uskuma jäin,
et mind teadsid.
K6x
Sündinud 93' riimi armastama hakkasin 98nda aasta teine pool,
Kui onu Ain mulle kasseti oli toond,Esimese riimi kirjutasin kui olin kolmteist,
internaadis milleks on ala kool, kütkestab endiselt mind vool,
see kuidas see mu kadunud lapsepõlve uueti loob, see mu ainuke,
vanemlik hool, isa polnd, ema oli valelik hoor, kodust välja kui 15,
ema ja kasuisa ühine soov, jõe kolm, kus iga naaber kas bompz,
või oli neil pshühiootiline neuroos, enamik neist surnuks end tänaseks joond,
seina tagant kostus kopsudesse surev, kõrval majas elas karakter tume,
kangiga mu korterisse sisse mu .....
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Pilved kimbutavad päikest
Täna pilved kimbutavad päikest,
ähvardavad välja tuua äikest,
kurjakuulutavalt kogunevad kokku,
täna ei mõtlegi minna lahku.
Päike pressib pilvest läbi kiire,
kuid pilv ta ruttu hajutab,
välgunool on sähvatamas kiire,
pilvist vihma välja pigistab.
Pilved mustad-sünged,
taevas võtnud maad,
kõik nad päikse ümber,
pole vikerkaart.
Äike paugutab ja sähvib kogu maal,
ärevusest lõhki läheb taevakaar
vihma ladistab, ei otsa ega äärt,
ons' see ilmaelu tõesti seda väärt?
Suvest sügisesse, mitte ainult mina
Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.
Raamat. Ei ma ava. Vihik. Ka ei sulge.
Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.
Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed .....
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
ei uskunud
ei uskunud nii lihtsalt
katki läheb elu
hetk hetke küljest
tuleb lahti
aeg kui täitub
vihkamisest
on jälle rebitud lõhki
sõjast maa ja taevas
kildudeks elu ime
meil päevas olla tuleb
kus külm ja pime
*
mis teed seal sina
sinisel planeedil inimene
öömustas
jäises hiigelkosmoses
miljardeid aastaid kus
põlevad tähed
kui ta isegi teaks
