Sõnale lohki leiti 57 luuletust (parimad)
Jaanipäeva õlu
Mäletan insidenti jaaniõhtul
kus üritusel rahvamassi palju
suvi on hingamisaeg pärnul
tehti konserdeid ja nalju;
täna öösel oleme kõik noored
tina pannes oled olekus kaaluta
kohal on väikesed ja suured
ja õlut valatakse tasuta;
liiga suur on järjekord peldikusse
mu sugulane läheb lõhki
kopp - kopp uksele, ei lasta sisse
piineldes saab põievähki;
hiljem oli janu tagasi
mujale häda kergendas
jätkas joomist edasi
aga siis ta oksendas;
uus lonks jättis keeleta
lamas maas ja kägises
ja ta mitte ei mäleta
et sinna pudelisse ise kuses;
uriin on jaan .....
Lehed on langemas ära
Lehed on langemas ära
linnud on lõunamaa teel.
Mina ei lahku veel täna
mu aasta ei ole läbi veel.
Vihisemas novembrikuu tuuled
sünged õhtud hingel veel ees.
On külm, kuid kaebeid sa ei kuule
tea, et ma pole selline mees.
Kevadet võiks ette mul heita
ei uskunud, et sügistki näen.
Eks sügisvihm jäljed nüüd peidab,
tean, et ta püüab kõigest väest.
Ja lehed on langemas ära
ja linnud on lõunasse teel.
Kui sulgeb uks, avaneb värav
ja ma tean, ma pole läbi veel.
Kui hommikud ühtlaselt hallid
ja kibedalt maitsevad ööd
võta kaasa, mis kallis
ja ülej .....
Talvine hommik
Paljas ja lõhki kui kiriku rott
Ma ärgates rentslist end hommikul leidsin
On kadunud põuest mu uhkus mu kott
Vast joomase peaga taas magama heidsin
Nüüd kogukas keha aeg ajada üles
Mälu soppidest tuhnides leida on lahend
Kas tõesti minust saanud vaid joodiku lühend
Mis olema peaks mu pääsetee vahend.
Vaid viivuks veel luban, oma silmad ma sulen
Külmast kaotanud varbad juba nii kui nii olen
Ja kui kauem veel magan mis teha-siis suren
Mul vanust ju piisavalt - kolmkümmend saan suvel
Pool pätt
Vahi kretiini; Närviliselt imeb koni; nii, et juba jooksevad tiitrid;
Läbi põlenud; mõtte lennu nõmedus; isalik kaardikepi õpetus;
pikki sõrmi; jämedast armujuurest mokk on lõhki; pane põkki;
risti ja põiki; selle kolba lööme mõlki; jommis lirva täis sõlmi;
enda arvates vaatab otse;tegelt täitsa kõõrdi; raske hõõrdumine;
kostub sealt kust ukse vahelt imendub tihe; suitsu vine;
turumuti sündroom kellel ammu enam pole neitsi kile; halb
ja libe nagu laste vorst; rappub volt; raske morsk;
Nii, et all lämbub jorss; Pange jooksu; printsessist sai osside boss;
poole t .....
Maasikavälude süles
Olen sündinud südasuvel maasikavälude süles.
Mu juustes on heinahõngu, neist pääsuke lendamas üle.
Â
Olen mänginud lilles ja rohus, lombivees ja liivas
Kuigi väliselt küll porine, seestpoolt siivas
Â
Aeg tõi ellu uued mängud, prooviaeg ei kesta kaua
Ununesid kassi, lindude ja hiirte hauad
Â
Looduse täiuses pisike tita räägib lindude keeles.
Ometi ilma paberita ei püsi kõik vajalik meeles.
Â
Tsivilisatsioon too beebi haarab oma embusesse,
Südasuve-igatsus kuid alati jääb südamesse.
Â
Veel olla päris rikkumata
Veel tundmata häbi
Veel vaesuseta, r .....
ma olen juurteta puu
Ma olen juurteta puu
keda tormised tuuled
rebivad lahti maast -
loopides igasse suunda.
Ma olen veel noor
kandes esimesi
rohelisi lehti -
otsimas õnne aina
uutel radadel nii
kuhu võiksin rajada
püsiva kodu.
Võrsuda ja õide puhkeda
kanda armastuse vilju -
poleks enam hirmu
et rajudel hetkedel
tuuled mind taas
puruks - lõhki kisuks.
Ma olen juurteta puu...
Kes pole veel leidnud
kohta selles kirevas
ja värvidest pimestavas
ilusas hingede aias.
Kõveraks väänatud tromboon
Hei Ho- Sorri vanad; ja noored; Südamel on koorem;
Sülgan ta toorelt; armastan ju teid Nõia Moore; Jookse-jookse;
su vinguv viiul nõnda monotoone; loomaks loome;
Huiii-tegelt Ohke; rohke pea vangutusega; tardunud tuksega;
lukus uksed ja; värsside purskega; üle vaevatud vete purjetan;
Luuletan; endiselt paganama täpselt; vaikseks jääb jääs keel;
Kell tiksub; ja memm aina vananeb; Küll tuju heaks magab see;
Saladuseks jäägu kõik räpane; enamik teist te näpate;
Nii asju kui mõtteid; ja tähtis see, et oleks võit teil;
Ees sein, seda muutkui aina lammutate; me aina ehi .....
vaikus gehennas
ei ole minevikku
tulevikki kaotsis uduhõlmas
kruustangide vahel muljutud kolp
igavuse läte
saatuse vesi tööd ei künna
kui ees on tühi valus hing
oo laidate maha mu sälgatuse
matate soppidesse
millest isegi õhk läbi ei murra
aga keha mis hingega koostööd tegi
vaime tappis verd janunes kirikuid põletas
tema te rebite lõhki ja
toidate tähtedele
ja alles jääb vaid
hele lootus
olemise pisaraist
kurb lugu
Kord elas üks tüdruk
kelle meeldis üks poiss
ka poisile meeldib see tüdruk.
poiss ütles tüdrukule
"Hakkame käima, kuna sa
meeldid mulle"
tüdruk vastas
"Muidugi, sest sa meeldid ju
mulle"
kuid klassi tuli uus tüdruk
ja poisile hakkas nüüd teine
tüdruk meeldima
poiss läks tüdruku juurde ja ütles
"sa oled kole kuidas saad mulle
meeldida"
tüdruk vastas
"miks? ma ei meeldi sulle v?"
"ei meeldi jh.mulle meeldib see
uus tüdruk.Tsau siis!"
poiss läks minema tüdruk
kirjutas poisile sõnumi et
m .....
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Haned
Minu kodukohas taevas
oli täis metshanede lendu,
koduhaned kaelad pikka, kärasid.
Koduhaned jooksid
ja püüdsid tõusta lendu,
kuid tiivad ei kandnud neid edasi.
Metshaned käratult lendasid pilvis
ja siis silmapiiri taha kadusid.
Õuel koduhanekesed käratsesid edasi,
minul süda lõhki minna tahtis...
Nõnda on sügiseti alati
kaardid
olen mänginud lõpmatuseni
saatuse poolt jagatud kaartidega
õnnemängusid lootes võita
pokkeri moodi vahest bluffides
blackjacki stiilis kartes
lisa küsides lõhki minna.
unistuste ja kujutlevate
linnade sildasid põletades
võidušansid on olematud
ometi sihid silmadega jackpoti
võttes diileri jagatust
käest alati viimast.
oodates muusikat mis teataks
et oled elu lõpuni kindlustatud
parimate võimaluste ning heade
valikuvariantidega aidates
täita enda poolt valitud
missiooni läbi kõigi hetkede.
Põrguline
Mida sa kuulad selle mõisa härra plära?!
Sa loll siis tea, et keda petab kulla sära
selle sööb uss ära?Ussitad ja ajad suust mäda,
ega märka kui uss sul ümber kaela ennast väänab,
sisiseb kõrva, räägib maailma kõikvõimsa,
lükkab ja tõmbab, vara kasvab ainult mõisal
Vat kus põrssad,kerge usklikelt kaval ants kõik võib võtta!
Vana väe ja rammuga, enam ei saa, käed võtaks rüppest,
tööga alustaks, seemne mulda, kui oleks üldse mõni kodumaa
-mida harida, kui maksud kui võlts ravimid liba tohtreilt ei sandistaks,
ja ninapidi veetud lähedaste teod ei armis .....
Sõjatandri punane vaip
Ma tunnen valu, kuid mul ei ole enam mõtet karjuda,
nende lendavate pommikildude eest meeleheitlikult varjuda.
Laiba lehk lämmatab hinge ja mitte keegi mu valu karjeid kuule,
enam ei saa ma iial enda kaunist naist suudelda ta magusale suule.
Mu suus on pritsinud pori ja vere segune maik,
vasaku jala asemel on vere ja muda maaliline laik.
See mille peal rooman ei ole maa, vaid mu vendade laibad,
nad on kõik auklikud, lõhki rebitud kui viledad kaltsuvaibad.
Ma tunnen laiba lehka ja põlenud naha haisu,
mu sees viha pulbitse ja tapahimu vaid paisu.
Ma kuulen tankide là .....