Sõnale lohutus leiti 45 luuletust

Advendiaeg

Iga päev mul uus on tunne
uus on rõõm mul südamel.
Advendiaeg poeb sügavale põue,
nukrus kaob kui võluväel.

Küünlavalgus, tähesära,
kuusk on kaunilt ehitud.
Advendiaega mahuvad ära
jõulud, mis on tulekul.

Siis saab topelt rõõmu tunda,
tunda topelt armastust.
Kirikust ei sammu mööda,
advendiaeg annab hingele kosutust.

Muusika

Muusikal on jõud
olla olemas
ajal, kui on põud
hinge tulemas,
lohutades Sind,
olles hetkedes,
haiget saanud hing
korraks paraneb.

Vahel mõned laulud
aitavad Sul luua,
hingekeelte kaudu
Sinunigi tuua
noote südamest,
armastusest hetkes,
Sinu tunnetest
Sinu eluretkes.

- Tarmo Selter -

Luuletus ee ...

Siit kantslist , kõneleme maha,
ja luules see , mis meile püha.
Kes kuidas otsustab meis hing,
ta loomevõime maagiline ring.

Siin leides tuge ühiselt sedasi,
arendame ka poeesiat , edasi.
Vaid üks kümne näoga mees,
süsteemi , rikkumas on sees...

Tulijat , kes meile veel tõttab,
väraval ohakas , vastu võtab.
Harv roos,sekka kukub veel,
ta pangas , kuhu röövlid teel.

Lehekülje ehitus , küllalt hea,
kuid turva kontroll leiab vea.
Häkkima - kipub tihti keegi ,
server tugev,ju lohutus seegi.

Vaenlane kindlust omale rajab,
me luule lapsed minema ajab.
Elii ..... Loe edasi →

Kogu ta süda

Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, ..... Loe edasi →

Hirm

Oled nii meeletult kaugel,
kui pisar mu kahvatul palgel.
Laskub vaikselt alla ta,
kuigi lootes, et sealt uksest tuled kord sa.

Sealt astuksid sisse sina
ning ma ei vajaks enam lohutuseks viina.
Sa lõpetaksid minu piina,
kuigi mu nimi pole Liina.

Mõtlen saabuvatele aegadele
ja neile kõrgetele takistusaedadele.
Õnnetuks muutun,
kuna edasi unistada ei suutnud.

Kardan, et lahku läheme
isegi ennem kui üksteist näeme.
Plaanid ja unistused purunevad taas
ning mina rabelen südamevalus jälle maas.

Pimedusest koorub valgus

Sündida võib sädemest
suure sooja algus.
Pimeduse südamest
koorub kirgas valgus.

Need, kel osaks saanud rõõm,
teavad, mis on kurbus -
teenimatult kibe sõõm
laulma harjund kurgus.

Jahedas ja tohutus,
tundmatus maailmas
ringi liigub lohutus -
hoia teda silmas!

Ning kui oled väsinud
ega jaksa loota -
ära soovigi siis muud:
jõulupühi oota!

Kahtlus

Sa tulid, olid nagu päris,
kuid miski minus näris.
Nüüd tean - ei ole sa see õige,
vaid väike veetlus - kõrvalpõige.

Mu hinges oli lohutuse leebus,
kui varjutamas mingi kuri needus.
Kui algas, las lõpeb ka siin ja kohe.
Kui kauem see kestaks,
jääks valusaks ohe.

Kollased roosid

Kollased roosid
alla kahe meetri mees
ettevaatlikult kohmetunud
minu esikus

Kas need roosid on värsked?
- Ma ei too ju Sulle roosasid begoonaid,
need on surnuaia lilled.
Tulin lepituseks.
solidaarsuse eesmärgiks
et liita kampa
luua koostööd

Roos on ainult vahend tutvustuseks,
jää murdmiseks
et häbeliku ilmega suudaksid kasvõi
neid roose jälgides
mõelda korrakski
kui väga Sind igatsen

Miks on Sul tervitusrepliik
kirjutatud sõrmedele, pihku
kas lohutuseks, et ka "tere" võib vahel
meelest minna

- Ära tule röstima mind
Kulgeme koos

Your signature, ..... Loe edasi →

Ketšup ja nuudlid

Helistates päästeteenistusse
sest kodu jäetud hooletusse
vaja mehel koristusteenust
ja meditsiinilist lohutust;

usub et tõesti vigane
ei tea, mis enam alles
mees kokutab selgitust
et päästa end verejooksust;

kuna naine peldikus
luges mehel ta leidlikus
seega ta kusi kraanikaussi nirises
aga oma vedelikku ta libises;

noku jäi kraaniauku kinni
see ajas nina vinni
end üles saada üritas
aga masina nupu sisse lülitas;

valamu utiliseerija tööle sahvatas
see ta munni ära jahvatas
nüüd on seda mööda seina laiali
ja see pole mingi nali;

vaid on õnnetuse ..... Loe edasi →

Tõeline päike

Tõesti päikene on see,
mis toob naeratuse palgele,
soojad sõnad huulile,
kirka sära silmisse.

Tõesti päikene on see,
mis kütab soojaks südamed,
jagab ilu meeltele,
puistab õnne hingele.

Tõesti päikene on see,
mis toidab ja terveks teeb,
lubab paista südame,
annab lohutust muserdunud hingele.

Võtan kaunilt suvelt muretuid päevi

Võtan kaunilt suvelt muretuid päevi,
suvel anda on neid kuhjaga.
Naudin suve ilu ja rändan ringi,
oma kaunil kodumaal.

Võtan kaasa rõõmsa meele,
sätin laulu huulile.
Pingutan veel seljakotti,
teen tuuri peale Eestimaal.

Seitse ööd ja seitse päeva,
otsin hingel lohutust.
Pesen end ma allikaveega,
metsaandidest saan kosutust.

Pehme sammal unetekiks,
öösirtsu vaikne viis.
Ei ole vaja rikkust, vara,
et tunda õndsust sedasi.

Suvi on nüüd meie päralt,
meie suve päraltki.
Suve embusesse tõtta,
tõtta täna sinagi!

Tühine

Ma kõnnin üksinda kõrbes,
Selles ookeani suuruses lõpmatus helgis
on ilus ja korraga kohutav.
See meenutab mulle mu elu nii ilus ja korraga kurb.

Ma heidan liivale pikali, et leida lohutust taevatähtede ilust ja vaadates silmademerre ma taipan.
Kui tühine olen mina ja sina ja kogu see maailm.
Võibolla tähel leian ma kodu, kus saavutan hingerahu?

Kevade puudutus

Tahaks kevadet ma näha juba,
tunda tema puudutust.
Kaasa minna kevadega,
nautida ta armastust.

Küll siis oleks ilus olla,
saada hingekosutust.
Vabalt hingata ja olla,
tunda veidi lohutust.

Tahaks kevadet ma näha juba,
tunda tema puudutust.
Tuleks kevad juba täna,
siis otsa saaks mu kannatus.

PILVEALUNE PÄIKENE

1

Pilvealuse päikese varjudeta valguses mu koduküla viilkatustega majad ja rukkipõld ning lillad ja valged kartulivaod meelde tuletamas mu kadunud memme ikka ja alati ikka ja alati kummargile mulla kohal. Kõik nagu välja mõeldud selleks, et mind nutma ajada . .. Ei tea, kui palju uraani mu koduküla peale on arvestatud?

2

Vaikus . . . Rohutirtsude sirin . . . Luuletajad jätkavad oma lohutuslaule.

3

Väikesed libliklehvidega tüdrukud liivakastis veeretavad salapärast sõna nagu käsigranaati: „Ess-tee-ärr... strontsium I" Nad peavad seda sõna ebatsensuurseks: â ..... Loe edasi →

Ãœksinduse randadel

Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab.
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga.

Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav imepära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära.

Mäletan, heledas hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi,
aldina valu ja valguse suhtes,
rõõmus, et tajuda tohin

kõike, mis tundeile tarmukust annab:
kevadepuhanguid noori,
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori,

pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil,
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.

Magu ..... Loe edasi →

Nii käime

Nii käime lohutusi otsides kui muulad.
Ja jälle vaatad mind sa nagu lill.
Ma pööran pää ja sina vaikust kuulad.
On leebe surm me üle kummargil.

Su maagiline viibe lõikub uttu.
Ja tuhat kauget puud sind aimab järele.
Ei enam ühtki pilget, ühtki nuttu
ei ole tulijal. Kes tuleb järele.

Lapsed

Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps,
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.

Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.

Me teame palju nimesid,
ei tea me inimesi.
Kõik ema rinda imesid.
Ja laulsid tasakesi.

See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste sees,
mis jäävad elama.

Lootuse õis

Ei olnudki,
saanudki olla
olevast parem.
Kas õigustus,
lohutus,
käegalöök,
andestus see...
Ei tulnudki,
võinudki tulla
kõik saabunu
varem.
On treppidest, astmetest,
tõusudest,
ootustest tee.

Päev päeva kõrval
loob mõtete jada
me palved.
Roosikrants täiustub,
moodustub pühade
kee.
Keegi me sisimas
öödeski
pidevalt valvel...
Kuni saab sideme-
sillaks armastus
üle maade ja vee.



/Mari Uri/

Uku tuleb koju

Ãœtlesin ju, et pettuda saab
Eurovisioonis ja kuidas Uku laulis
meie poiss tagasi tulema peab
laulda oma keeles olnuks eelis;

aga niikuinii pohhui mul kõigest
see traditisoon on alla käinud
võib vabaks end lasta pingest
kui igasugust sitta olen niigi näinud;

Uku tuleb koju
aga mingit preemiat ta ei vääri
ta pole olnud tubli poju
ärgu ta lohutuseks kalli päri;

Eurovisioon on nagu vanamutt
mille kortsud aina süvenevad
tõelistel fänniduel tulnud kurku nutt
et nüüd lollused sellel saatel loevad