Sõnale lome leiti 15 luuletust
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Aeg tuleb liigestest lahti *
Isa kingitud märkmikust kukkusid lehed välja,
midagi rebeneb,
aeg tuleb liigestest lahti*
mingid vanad pudemed,
kirjuta ennast teraapiliselt lahti
enne kui Draakon pead tõstab
Kingiti aventuriini,
et lennata julgeksin ka läbi une
ookeanite taha
Minu paindlikkus hävitas mind
selle asemel,
oleks olnud kange kaelaga massaaži laual
olla kergem
pahteldada seinu
tapeetida kuningliku mustriga elutoa seinu
Nüüd ma olen tagasi ringiga alguses
nagu ringteel sõitnuks oleks,
kes lõputult enam neid ringe lugeda jõudiski (?!)
Nüüd vahin tõtt realismi
ja unetusega
.....
Hea, et õde on olemas
Üks sügispäev liinriiki teel
Tallinna ootas õde lend
minna kilomeetreid on veel
aga ei tunne ma hästi end;
palju kohvi jõin
põis annab valutada
endale häda tõin
eesnääre tahab plahvatada;
aga maha jääda ei taha
vaja külalise jaama saata
mu olukord SITAKS paha
Nõmme metsa poole ei vaata;
otsisin üles pudeli
aga autos kitsas oli kuseda
aitas välja hädast veli
ta enda õde, keda;
tänama endiselt pean
sain lahti püksiluku
aga, kui tili tõstma sean
ei ulatanud seda pudeliauku;
kinda kätte pani õde siis
ja tõstis mu otsa sisse
see oli ain .....
Koer või sõber
Tulnud isane inimene
reageerib kõikidele sõimunimedele
kätte saab Võru linn
Tallinna maantee 21
koputada kolm korda
ja kirjalikult
See on tagajärg
eelnes kilomeetrite kaupa kõhklusi
kas tulla kontvõõraks
või olla koer
Nüüd aga istun siin puuris
ja ootan püüdjaid
mind pole lihtne kätte saada
olen seda kapslit oma südame ümber
kaua ehitanud
Sõbrad tulevad kutsumata
sõber või koer
kumb ma rohkem olla tahan
kumb ma rohkem olen
kumba sa enam tahad
soovid ja ootad
Koputa kolm korda
ja hästi kirjalikult
või kutsu mind mõne
ainult minule omase s .....
justnagu ilmsi
aknast paistab ookean
pilliroog õõtsub tuules
toas vaidlus veiniklaasi taga
selle üle mis on kuld
lähen sõnade poolt palavaks
köetud toast välja
tuul jahutab meeli
kõik öeldu muutub korraga
tähtsusetuks ookeani
ja õitsva pilliroo tuules
õõtsumise ees
kaldal barokkstiilis lõpetamata
majade seinad ja katused
müürid nende kaitseks
ja nii juba sajandeid
lõputu taevasina
tuhandete kilomeetrite
viisi ka sealpool silmapiiri
lained loksuvad
ookean on alles
tühjus täidetud
milleks kõik need sõnad
nisu tuleks hakata lõika .....
The Sound Of Muzak
kuula helisevat muusikat
kuidas see vahekäikudes triivib
lifti Prozac
kilomeetrite pikkusena
tuleviku muusika
ei ole meelelahutuseks
see on mõeldud ainult
represseerimiseks
aju neutraliseerimiseks
hing pressitakse välja
ääred muutuvad nüriks
demograafik
annab sulle mida tahad
muusika kõla
nüüd saadaval hõbedaste pillidena
kohandatud täpselt teile sobivaks
kerge põnevuse tekitamiseks
mässumeelne muusika
tekitab tahtmise raevutseda
seda aga loovad miljonärid
sinust ligi kaks korda vanemad
üks maailma imedest käib alla
see käib alla
ma tean
see .....
Kes olen mina
Kes olen mina
Kes olen mina sellel pallil mis see keerleb läbi universumi ma ei tea mitutuhat kilomeetrit tunnis
Ma olen andekas ja ilus
ideede tuumapomm
mõtete meri
Ma olen miljon väikest asja
mis kokku teevad terviku
Ma olen meeldiv moment
Nagu seeliku kergitus
Aga kes olen mina sellel pallil mis see keerleb läbi universumi ma ei tea mitutuhat kilomeetrit tunnis
Äkki lihtsalt jobi
Sest see 1 kord kui ma lendasin
Lendasin ma välja nagu me kõik
Munnist
Olemus, visioon
Et sa tunneksid mida mina tunnen,
kui aja võtan maha ning vaadata julgen,
kuulatan teie jutte, kuhu te minemas,
kõike teadja hämamas pimedas,
kavalpead nii libedad, pigem mädad,
seemned mis iial lilleks ei saand,
tähed su silmades mind on pimestand,
ma ausalt üritan mujale vaadata,
kuid su isekas, minus leeki sütitab,
katsun käituda nagu sind polekski siin,
sest muidu sellest sa tähtsust saaks,
ja oma ülbuse piiri uuesti ületad,
su külm süda haigeks mind külmetand,
iga päev mil mõtlen sinust, muutub lühemaks,
kõik ilu kaob, kõik siirus elab maa praos,
peid .....
Truudus inimkonnale[2]
see samune, see isa kõigil valudel,
sellel on põhjus miks vihma sajule te kõik allute, ei mandund meel, kasvu teel,
aitäh, et jälle kostumas rafineeritud maitsev peen, mis selgeks oma mõtted teeb,
kui see pada keeb, puid alla pannes veel, et kasvaks üle pea see kõrvetav leek,
omadele, soovitan, näete mind inimesena, ei suuda hoolida, kindla käega roolimas,
omast koolist Jah, teist õpinud, teist teed ei kõndinud, lõplikult mitte mõõtlikult,
kruttisin kilometraazi mõõdikut, rahu deemonitega sõlminud, nende valu tõlkinud,
et pärandada, kui enam mu jalad mind ei kanna, .....
Ekskrement jätkub
Rumaluse tunnistamine oli mu parim omadus; suur kahtlus su kottide pihta nagu obadus;
mida oleksid justkui terve elu oodanud; hirm meid kõiki oli moondanud; tõe eest jooksma pannud;
mootsalt üksteise kannul; naerdes selle üle kes ennem alla vannub; siht olla ees teistest lasub;
jooksid enne kui kõlasid stardi paugud; nüüd igal sammul kardad selja taha vaadata; igakord
kui vitsalt tulevad laksud; higisena enneaegselt porises meele mürgi mülkas maandud;
ja üle jäänute kombel valesti mõistmise tõttu mandud; kui kurb ja kahju; kui julm: ta karjub;
sul junn tardus kui vesi len .....
unistuste linn
Sinna kuhu teeviidad ei vii
maad mõõta ei saa miilides
ega ka kilomeetrites
üle põldude ja kraavipervede
hüpeldes jääb mägede taha
imeline Unistuste linn.
Murtud ja üksildased varjud
siin enam igavest pimedust
pelgama enam ei pea -
lööb särama alles jäänud
lootuste valgus näitamaks
teed peatuspaigani kuhu
oodatud vana või noor
väsinud eluraskustest
räsitud hing.
Sule silmad kui tunned
et enam ei jõua...
Unistuste linna siis tasa sõuad
teadmata et varsti hoiavad nemad
turvaliselt ja hellalt kuniks
paraned ja tugevana saatusele
taas Sa vastu vai .....
Kurbus on igaveseks minus
Kurbus,mis kunagi oli mulle võõras
on nüüdseks saanud mu igapäevaseks sõbraks
kõndides kilomeetreid,miile kaugemale tunnen,et miski jälitab mind endiselt
tema nimi on kurbus ta ei ole kuhugi kadunud ta on otsustanud siia jääda
kuni minu viimaste elupäevadeni mil ma lõplikult lahkun siit ilmast.
Ärgates iga hommik
Iga uue päiksetõusuga
tunnen et miski on endiselt mu kõrval
see on kurbus mis on igaveseks minus
ma ei saa tast ennem lahti kui olen surnud
sest kurbus on igaveseks minus
Lähedane kaugsuhe
Jäid meie vahel` kilomeetrid, kuud ja mõned varjud
Viisid, mis ei saanud valmis, laulsid oma kaja
Vahel vaikuses ma kuulen- minu poole karjud
Jätan vastamata. Nii on lihtsalt vaja.
Aeg soosis teisi, meid ta seekord eiras
Tean, ütled: „Saatus!“, mina väidan: „Tõde!“
Las pealegi ma teises kapis hoian oma leiba
Sest nii jään alles, Sulle, armas Sõber.
Heliriin Puistamaa