Sõnale loob leiti 503 luuletust
Saatus
Ma pole pahane
kuis oleks õigustki
ma lihtsalt veidi nõutu
mis eales ihkame mis tahame
ei loobuks- soovid vaibukski
ent tahtmine on jõutu
Ma olin malbe
liiga ettevaatlik rõõmustamaks
taasleitu pihus täpiks surutud
ehh- saatus ülbe
kõik jäi ikka samaks
mult võeti millest mõeldud- nurutud
Ma pole paha
käis hele sõrmelaks- mind saatus lõi
jah olin piiri peal- ka ise tean
ning tõesti tahta mida tahan
mina- ma ei või
pean tahtma ainult mida tahtma pean
Hingerahu
Vahest tunne selline,
et peitu poeks maailma eest.
Metsa-kuuskede, mändide varju,
pehme samblasülesse, linnupesasse.
Metsakohina saatel uinuksin,
käo kukuga ärkasin,
õitemeres kümbleksin,
taeva poole rõõmust rõkkaksin.
Hingerahu nimel oleks kõigeks valmis,
kõigest valmis loobuma.
Hingerahu on kallimatest kallim
ei rikkuse vastu vaheta.
Laulukaar
Varsti taevani tõuseb lauluhääl,
mis hakkab vastu kajama orus ja mäel
ei vihm lauluhäälel' liiga tee,
ega tuuled murra kaunist keelt.
Eesti keel lööb laulukaare all kõlama,
paneb kuldse päikese taevas särama,
laululinnud terveks suveks rõkkama
ja südameisse kaunid laulud elama.
Viiekas piraadiga
Üks klassivennast kaotas randme
kui loomaajas jääkaru paitas
sai sõrmede asemel uue seadme
ja vähemalt lojust näljaga aitas;
"Jou, Piraat" teda edaspidi kutsume
ühel päeval jälle tutvume
küsime viiekat laksu anda
ent nii sai valu edasi kanda;
näha on, et verd tilgub
mõistuse tagasi maale tõi
vaatab mornilt ja takka ilgub
et ta konks läbi peopesa lõi;
see raske asi ihus ripub
teretamine läheb valesti
kahju temast olema kipub
et väärkasutame žesti;
jahhh, sorri, unustanud oleme
nüüd ainult ühe käega sööb
ning ka takka mõtleme
kuidas vale käe .....
maiööl
nagu kuristiku serval
seistes vaatasin
õunapuu alla kukkunud
kortsus tulpide õielehti
käsi neid matta tahtis
meel mitte
mitu päeva nii ootasin
kuni õitelumi enda alla
viimaks nad mattis
*
valgus kardinate vahelt
magada ei lase justkui
Linnuteel asuks ase
jaheduse eest peal tekk kare
mida peale ma hakkan
selle kuumava padja
valge juuni õites ilmaruumi
puudel lehtede suureks
saamisega selle otsatu
joobumusega
ei iial sellest loobumisega
Looduse muusika
Muusika on peidus tuule vihinas,
metsade mühinas on madalaid noote,
linnulaulu kuuled kõrget vilinat,
merelaine liival õrnu helisid loob veel.
On looduses oma meloodiad,
mõni rahulikum, teine tormisem,
vahel ei näe me nende loojaid,
vaid kuuleme, kui ilm on tuulisem.
Vahel lülitad lihtsalt end välja,
annad end looduse valda,
püüa leida Sa endale aega
ja lase end helidel kanda..
- Tarmo Selter -
2023
Armastus
Armastus puhkeb
kui lilleke rohus
Armastus särab
kui päikene taevas
Armastus ohkab
kui süda, mis vaevas
Armastus armu jagab
kui hellitav ema
Armastus ilu loob
kui imeline kevad
Armastus tõuseb ja vajub
kui päikeseketas mere piiril
Armastus on ja jääb püsima
terveks eluks
Anna aega
Anna aega vihmapiisal
kasta põlluvagusid,
roheluse sära viia
sinna, kus on kuivus, liiv,
Anna aega pilverünkal
luua varje madalaid,
vihmad lase valla künkal,
allikatel vagurail.
Anna aega elul tulla,
küll see päike saabub taas
ning särama lööb vihmakulla
roheluses kaunimas.
- Tarmo Selter -
2023
Emake on päikseke
Ilma emata ei oleks elu,
elus kõige tähtsam koht on tal.
Ilma emata ei sünniks miskit,
siin sinitse taevakaare all.
Ema naeratus on kui päikesepaiste,
mis õitsele lööb pungad puul.
Ema kuldsest naeratusest saab rõõmu
iga väikene ja suur.
Emast laule loodud palju,
luulet viisideks kedratud.
Ema püha on ja iial
ei jõua teda ära tänada.
Rohkem päikest sulle, mulle-kõigile,
läbi ema säravate silmade!
aeg unub sootuks
paisub täheni hetk
kui taeva alune
puhtevalguses hakkab
jooma valguse kuldset mett
sellest oksal suureks saab leht
sinagi päikesest joobud
helerohelisest kevadest
hing millestki enam
nüüd ei loobu
olemas et aeg tal unub sootuks
kui õitseb lill lehtib mets
Taevasse
Elu muutumas taevasel merel,
päike tõuseb ja loojub koos kuuga,
olles päeval ja öösel nii ere,
hetkes varje ja valgust saab luua.
Ajad kadumas, taevas see jääb,
vahel selge, siis pilvedest tume,
ükskord palavas äikestki näeb,
siis väravad valla on lumel.
Elu peatumas taevasel rajal,
maist elu seal vähegi on,
rändlindudel lennata vaja,
vahel pilvedes saatmas neid torm.
Ikka taevasse vaatan ja mõtlen,
kuidas elada vabana on,
loodus pilvedes edasi tõtleb,
ükskord hävitab, teinekord loob.
- Tarmo Selter -
2023
Kuu
Kuu see paistab taas,
jah, kuu see paistab taas
meiega.
Päike vajub vaikselt metsa taha,
varjud jälle öös on võtmas maad,
võib arvata, et keegi veel ei maga,
uus elu algab, kui läeb´ pimedaks.
Kuu see kumab vaikselt õhtu eel,
valgustades kõigi nende rada,
kes nautimas on öises valguses
kuu sillerdavat kahvatunud kuma.
Pilve serv see ähvardavalt lubab,
merelaine vaikselt randa lööb,
rannaliival kahekesi juba
tekkinud on armastuse lõõm.
Kuu see paistab taas,
jah, kuu see paistab taas
meiega.
- Tarmo Selter -
2023
Tädi Sofia volbriöö
Elas kord üks üksikema kahe pojaga
kellel pole head oma abikaasaga
kelle matnud koduaeda
sest pole naisel vaja teda;
koolivaheaeg on agoonia
saatuse julm iroonia
et Sofial kodus tüütud poisid
kes tal niisamu eksisteerisid;
küsides leiba ja suureks läinud arved
emal pähe kasvanud lõpuks sarved
et sitt elu vaesuses kahe nokuga
mille kasvatamine annab hingele nuga;
aga nüüd õige aeg tulemas
pärast volbrit pole lapsed kooli minemas
kui emal käes must piibel
kurjad plaanid tal käibel;
kui laste hing ei loe
siis ka muu riitus sekka ei poe
kui viia nad kinniseo .....
Bemmarid
Jah, kevad lööb meile pähe
eriti noortele ja seda pole vähe
liiklus on kogu aeg perses
ühendid nikastanud pea sees;
eriti ühte teatud marki autod
eriti õudne on neilt meetod
nagu riivaks autoesist nõeludes
vastutulijate ees kiirustades;
mu viha selliste sitapeadega
on lõputu ja nendega
pole midagi muud
kui murda ära jalaluud;
ja visata teedele maha
kus rekkad teevad ka paha
sooled välja, veri laiali
mööda kõik sõiduteed harali;
kõik need sitapead, ma ütlen
karistusi on veel, ma mõtlen
näiteks püssist lasta bemmareid
vaja karmilt õpetada neid;
.....