Sõnale loodu leiti 708 luuletust
kallis ema
Kallis ema nähes Sinu silmis
kurbust murdub miski mu sees
oled minu jaoks loodud kaitseingliks
see kes mulle elu on kinkind
nii valus on kui Sul silmad vees.
Oma helluse ja armastusega
mida oled jaganud piiritult
pole Sa ära teeninud julmust
valesid ja probleeme mis
praegu Sinu ellu musti pilvi
ning äikest on toonud vaid.
Palun ära vandu kõigele sellele alla
ma luban homne parema endaga toob
Oluline ja tähtis oled mu jaoks
isegi kui tunned et päike kaob -
mõtle minu ja teistele neil hetkedel
lubame särada rohkem kui miljon päiksekiirt
nagu Sina olid seda siis .....
jaotan end osadeks
Ma jaotan end osadeks
et oleksin ja -
mahuksin oma olemasoluga
tähtsust omavate inimeste
ellu pidevalt ma ära.
Molekul.Aatom.
Või hoopiski
Tablett.
Peavalu leevendav
aspiriin ja -
paanikahoogusid
masendust tappev
antidepressant -
Seda kõike olen.
Aga kui tühjaks peaks
saama ükskord vaakum
lapselukuga purk -
Kas lendan tühjana prügikasti?
Või saab sõltumatust viimaks
kellestki sõltuv ja leian
minagi lohutust kellegi purgist.
Tühje pakendeid.
Tühje lehti.
Neid ei visata minema -
Taaskäitluses nad
leiavad oma endise
või uue omaniku -
ke .....
hingemeri
tol tormisel ööl kui
ekslesin paadiga ma
sihitult sel suurel
enese otsimises lõpmatuses
lained löövas hingemeres.
ei seletand kus on kallas
millal möllav mäss tuli
kus algab... kus lõppeb
silmapiir tunnen nagu
oleks mind neelanud tundmatuse
olemine ja selles peituv allilm.
järsult kumas öösse majakas vee
peegelpinnalt ülevalt - alla
sinu käed tirisid mind helkivate
tulede säravate tähtede poole
sinu kaelas päästerõngas millega triivime
sügavas udus leidmaks uueks olemise
armastuse loodud maad meile kahele.
me uinume... me ärkame...
kostub .....
kahe luige laul
vihmapiisad liuglevad klaasilt alla
lebada siin üksteise lähedal
sügis vaikselt päästab end valla
kuid meile see midagi ei tähenda
see südamete soojust ei vähenda.
lehed langevad... muudavad värvi
nagu tujud mis loodusega uinumas
alleel veel näha suve puudutuste jälgi
õhku jäänud armastus vaid hõnguma.
ja kui me hinged vajuvad unne
et uuesti ärgata tuleval taas
siis toidab neid imelisuse tunne
tärgata võiks roose täis vaas
mis meie südameid kaunistanud
kui kahe luige laulu igatsust tunneb.
massi revolutsioon
aeg on saada vabaks
kaotada ära piirid
murda eest tabad
lõhkuda uste riivid.
liiga kaua on kehtinud sildistamine
püramiidi lahtritesse laotatud
inimeste nägude järgi üldistamine
elude ning nende mõtted kaotatud.
kõik peavad olema üheks löödud
ei tohi lahkuda siit süsteemist
propaganda kört peab saama söödud
valedest täis sotsiaalmeedia skeemist.
haara kodust kaasa tangid
purustame tõkestavad võred
ärme ole enam orjuse vangid
ennem oli pimestavalt kõle
südant juhib tõrvik põlev.
tule sinagi.. siis tulen minagi
tuleb temagi.. tulevad nemadki
.....
annaks südamele hääle
oleks minu võimuses
kasvatada südamele huuled
kinkida kõnelemiseks hääl
et avaneda võiks müsteeriumit
täis inimeses sügavaim peidupaik.
armastuse alguses
keskel ja lõpus
üksteise tundeid
turteltuvid kuuleks -
kutset oma õige partneri juurde.
poleks enam mitmeid palesid
ilusaid ihalduseks loodud valesid
kõrvale eksima viivaid topeltradu
paljastuks ideaalne armastuse mudel
et seda ei peaks enam täitma pudel
sigarett või hüpiknukuna marjonett.
oleks minu võimuses
kasvaks südamele hääl
kõnelemiseks huuled
mis purustaks mäed
sulataks ümber .....
taevastel teedel
ekslend taevastel teedel
ennast ära ehasse kaotanud
leiad mind täiskuu reedel
tähtedeks maailm mind laotanud.
nagu pudel puruks löödud
kildudeks porilompi jaotanud
inimeste südamed neist söödud
armastust - uksest mis paotatud.
kui kord tabatakse vargilt
siis palun ära ehmu minus
kohatud pilk kõige kalgim
võib tunduda mõnikord ilus
õrnalt hapralt kurvalt arglik.
ekslend kaua taevastel teedel
oma sekundi jagu õnne otsind
kas tunned meloodiat me keeltel
hetkil mil olen armastust trotsind
igatsevaks valuks sõnad suland huultel.
enda isiksus
kriitvalge piirjoonteta nägu
südameks on temal kortermaja
pimedad teed.. tunnete hägu
autode sireenid on häälekaja.
kinnitamata sotsiaalnorm
olemasolu loodud piiritu
nähtamatu füsioloogiline vorm
eks on päike on ka kiiritu
aga mitte päeviti vaid öösiti.
keda hingates mürgitab
kes teda nähes sülitab
ometi on ta seal alati
sinuga - haiglapalatis
naeratuses - vaevatuses
õnnelikus- õnnetuses.
ära teda kindlaks proovi
määrata - ta on lõpmatu
oodates su südamehoovis
kuniks tead et unustamatu
on isiksus endas olematu.
ilueedi
ei imetle tihti ma end peeglist
sest kardan et võin ma pettuda
muutudes edevaks meheks ilueediks
armuda.. endasse egoismi ohvriks sattuda.
kissis on kolme värvi silmad
kongus banaanina on suur nina
sellisena oled loodud ilma
välimuselt lihtne - iseloomult raske
nõnda voolitud savist sai mind.
ei puhu ma juurde suuga musklit
kosmeetikat üldse ei tolereeri
ja kui meenutan nagu nisukuklit
siis ei tee ma stseeni keerist
paremaks ennast ei korrigeeri.
tahad tule ning tunneta minus
inimest varjuta - peegelpildita
võib - olla olengi ainus maailmas
ilma uhke välismaise n .....
suured väikesed lapsed
noor naine kel pilk muretu
nagu polekski lapsi temal
ei tea kuis kodu on unetu
ta pole soovinud olla ema.
külmkapis on tühjus pilgatu
pole kunagi neil kõht täis
sisemuses sõnatu on igatsus
nad pole rõõmsat päeva näind
ema ei ole neid vaatamas käind.
hingelt on katki nende olu
närvisüsteem löödud puru
vihane igapäevane meeleolu
lapsemeelsusest jäänud rusud
pisaraid endasse siin surub
laps kelle kodus olemasolu
on emale madalam kui muru.
sellised inimesed ei vääri head
kes ainult lunivad laste näol abi
rahalisi toetuste numbreid sa tead
nende .....
sügisene ilu
viimased päikesekiired hääbumas taamal
suudlemas hüvastijätuks taevasilmi
sügise pilk igatsusega rongijaamal
ära saatmas suviseid armastuse ilmi.
järvede vetel hõljumas müstiline udu
lahtuv soojus segunemas külma õhuga
oravake armsalt pähklike pihus tudub
nähes und suvisest saagist täiskõhuga.
peale homset maailm teistpidi käib
olenemata kellast mille ajaarvamine sama
päev liblik lühike - öö lõpmatu näib
virmalised maalivad taeva vikerkaarest ilusama.
külmetanud maa soojendamiseks laotand lehti
hapralt hurmav tundub nii kodumaa loodus
veel enne .....
seisan rannas
seisan rannal hommikune kohv käes
loodus koos minuga üles ööst ärkab
vastus peitub aurava lõhna võluväes
värskus meeltes ja mõistuses tärkab.
päike piiludes kõdistab silmanurka
pilvelaevad eemale taevasinas hajutab
rõõmukurrud näole õrnalt nii torkab
näole templina naeratuse siis vajutab.
väsimus hingest ja kehast välja ringuta
lase muretult ennast päeva imedel kanda
ära enda viimast välja tänases pinguta
naudi õnnistatud hetki mida elul anda
süda tunnete täitumiseks taevasse riputa
pilvedest tilkadena allikas piisava tibutab
abivajale joogivett tà .....
kahekesi lumesajus
seisime kahekesi lumesajus
palgeid suudles kuu sära
maailm unustusse vajus
kadusime unelmatesse ära.
kehakeel kõneles me eest
huuled jäid sõnadest vaiki
parandasid haavad seest
armastades vigu minus kõiki.
las jääb meile see tänav
mälestustesse alatiseks
me armastuse kodu värav
on loodud sinna igaveseks.
igavene armastus
Esimesed pilgud -
kui nägime teineteist
armastuse tuli vilgub
leidmaks pimeduses teid
kuhu ühine rada viinud
avastama tundeid meid
südamega nägema üksteist.
Sametiselt pehmed ja soojad käed
soojendamas hinges üksilduse jääd.
Hoida Sind -
läbi kõigi raskuste
mõtetes alati lähedal
muredesse sattudes
pisarate vihmas astudes
koos meid üheks lähendab
tervet maailma mul tähendad
pannud tundma igavest õnne mind.
Igavikuks loodi -
meie koosolemise aeg
inglite poolt Su naer
särad tähena kui pime
minu suurim unistuste ime
unenägudena tunduva .....
Õnnelik hing ...
Kui seisad õrnal , armu lootus pinnal,
vaid unistustes loodud õhulossi ees.
Ja märkad , kuidas keegi juba sees,
sinu õnne naudib reaalset täiel rinnal.
Ajad hingevalus , pea mööda läevad,
üksindusse vaid ära nukrutsema jää.
Su õnn toob imelise uudise sul hää,
uus armumine , kaunistab te päevad.
Puna palgel lihtne ilu , seltsiv , sõbralik,
ka varem silm teda ümbruses märkas.
Hinges , tuleviku lootus helge tärkas,
nüüd armastus , teid embab õnnelik.
Hansi!!!
sa võid võtta
Sa võid võtta minult
nime ja mälestused
tuleviku ja mineviku
oleviku ja olemasolu
kodu ja päritolu
töökoha ja tunded -
kuid ei eal sa
võtta saa minult
mu rahvust ja
selle üleolemise
uhkust -
SEST MA OLEN LOODUD EESTLASEKS.
kuulen kutset kauguste tagant
ma kuulen kutset kauguste tagant
ebaselge jutt vaid häälte kõmin
sulandub vaid ühtlaseks igatsuseks
ära - kuigi teadmatus ootab ees.
pimeduses korraks süttib helk
ometi ei pelga seda mu hirm
mis maa see on kus päike ei
paista kuid pole siin külm.
mind ei võeta siin vangi
kõnetaja oma nägu ei reeda
kohtan siin sarnaseid hingi
kellel eraldi loodud teerada.
ma ei kuule kutset enam kauguste tagant
häälte kõminast sünnib selge jutt
mask langeb kõnetajal eest nüüd maha
see on mu enese alateadvuse mina keda
olen endas kogu aja kiivalt varjanud.
avameri
julgusega võideledes avamerele sõudsin
avastama põhjatult läbipaistvaid randu
teadmata kui sügavale ma välja jõudsin
kas maapealne taevas puudutab veel kandu
väikene pudelist mudellaevuke öös randub.
ilmastiku tuju laineid meres vahustab
loodus püüab säilitada endas tasakaalu
inimestele veekogud joodavaks lahustab
siin kohata võib elusid päästvaid vaalu
delfiinide lauluhääl meelteolu rahustab.
silmad sulgedes.. meresoolast õhku hingan
paitab sisemuses kopsusid ja väljast nina
sammaldunud jälgede vetikatest puhastan kinga
elu - hinge vaheline lepitus l .....
veel enne
veel enne...
armast halli kampsikut
ilusaid suuri nukusilmi
mesimagusat kostuvat naeru
inglite pärlitest loodud naeratust
roosilõhnalist omapärast parfüümi
hinge paitavat kaunist häält
kallistust mis soojem kui päike
telefonikõnesid pikki tunde
siidist kätt mu põsel
lohutavat suudlust huultele
suvalisi sõnu kui ei tule und
siiraid tunnete avaldusi sult
kingitusi et kaoks meeltest kurbus
armastusest lilli täis süda
mälestusi helgeid mis loodud
idüllilisi unistusi mõtetes
valget kleiti ja sõrmuseid
ühist hubast sisustatud kodu
veel enne...
kohtamat .....