Sõnale loodu leiti 715 luuletust
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ãœmbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Puud saavad kaineks
aknast voolavad sisse kullased
päikesekiired kui tsunami lained
ja linnud pagevad õue pilvile
seltsiks puud saavad kaineks
kevade haaranud saed
valmis on külmade raieks
jõed järved lahti löönd laed
loodus taassündind läind pained
kahju vaid sellest et sügavad ööd
harva külas nad jäänud on haigeks
kõik mis sündinud sala kui kuusõõr
vaid valvas nüüd alasti päevavalgel
Pimeduses kaovad seinad
Ma tõmban juhtmed seinast
ja mattun pimedusse
kuid vaim on erk ja reibas
see maailmaga pidetus ei
sega sisemise säde süttimist
Pimeduses kaovad seinad
saabub näiline vabadus mis
peidab ära vead ja peidab leinad
nii välise ma hetkeks endast heidan
Oh oleks nii et hommikused kajakate hääled
ei iial päikest taevasse ei heiskaks
Kui kord sellest piiritlevast valgusest vaid pääseks
oleks enam tõenäosust et iseendid leitaks
tähtedesse vajutasid
tähtedesse jäljed vajutasid
öös oodates istudes kuul.
pilved silmadest hajutasid
häälekaja sosistas tuul.
tiivad laotasid
hingest paotasid
kõrgustesse kaotasid -
meid armastuse puul..
küpseteks varakult -
aplalt maitseb viljadelt
nektarit võõra huul....
magusamaitseline hurm
hinnaks südamete surm -
igatsuse seemneid lennutab tuul
õidepuhkemise romantilisel kuul...
kevade
Nemad kes peaksid kõnelema
jäänud vaid sõnad huulil vaiki
otsides lohutust unelmas
kevadisest päiksest mis paistis
kui saabus esimene laululind
tema viisi saatel loodus tärkab
närtsinud südamelill uuesti ärkab
armastuse õitsemise aeg ootamas Sind -
külmunud hingepuude mahlad
sulatab tasapisi päiksekiired
sõõmu lootust kopsudesse ahmad
ning mõtled endamisi elu on imeline.
kallis ema
Kallis ema nähes Sinu silmis
kurbust murdub miski mu sees
oled minu jaoks loodud kaitseingliks
see kes mulle elu on kinkind
nii valus on kui Sul silmad vees.
Oma helluse ja armastusega
mida oled jaganud piiritult
pole Sa ära teeninud julmust
valesid ja probleeme mis
praegu Sinu ellu musti pilvi
ning äikest on toonud vaid.
Palun ära vandu kõigele sellele alla
ma luban homne parema endaga toob
Oluline ja tähtis oled mu jaoks
isegi kui tunned et päike kaob -
mõtle minu ja teistele neil hetkedel
lubame särada rohkem kui miljon päiksekiirt
nagu Sina olid seda siis .....
jaotan end osadeks
Ma jaotan end osadeks
et oleksin ja -
mahuksin oma olemasoluga
tähtsust omavate inimeste
ellu pidevalt ma ära.
Molekul.Aatom.
Või hoopiski
Tablett.
Peavalu leevendav
aspiriin ja -
paanikahoogusid
masendust tappev
antidepressant -
Seda kõike olen.
Aga kui tühjaks peaks
saama ükskord vaakum
lapselukuga purk -
Kas lendan tühjana prügikasti?
Või saab sõltumatust viimaks
kellestki sõltuv ja leian
minagi lohutust kellegi purgist.
Tühje pakendeid.
Tühje lehti.
Neid ei visata minema -
Taaskäitluses nad
leiavad oma endise
või uue omaniku -
ke .....
hingemeri
tol tormisel ööl kui
ekslesin paadiga ma
sihitult sel suurel
enese otsimises lõpmatuses
lained löövas hingemeres.
ei seletand kus on kallas
millal möllav mäss tuli
kus algab... kus lõppeb
silmapiir tunnen nagu
oleks mind neelanud tundmatuse
olemine ja selles peituv allilm.
järsult kumas öösse majakas vee
peegelpinnalt ülevalt - alla
sinu käed tirisid mind helkivate
tulede säravate tähtede poole
sinu kaelas päästerõngas millega triivime
sügavas udus leidmaks uueks olemise
armastuse loodud maad meile kahele.
me uinume... me ärkame...
kostub .....
kahe luige laul
vihmapiisad liuglevad klaasilt alla
lebada siin üksteise lähedal
sügis vaikselt päästab end valla
kuid meile see midagi ei tähenda
see südamete soojust ei vähenda.
lehed langevad... muudavad värvi
nagu tujud mis loodusega uinumas
alleel veel näha suve puudutuste jälgi
õhku jäänud armastus vaid hõnguma.
ja kui me hinged vajuvad unne
et uuesti ärgata tuleval taas
siis toidab neid imelisuse tunne
tärgata võiks roose täis vaas
mis meie südameid kaunistanud
kui kahe luige laulu igatsust tunneb.
massi revolutsioon
aeg on saada vabaks
kaotada ära piirid
murda eest tabad
lõhkuda uste riivid.
liiga kaua on kehtinud sildistamine
püramiidi lahtritesse laotatud
inimeste nägude järgi üldistamine
elude ning nende mõtted kaotatud.
kõik peavad olema üheks löödud
ei tohi lahkuda siit süsteemist
propaganda kört peab saama söödud
valedest täis sotsiaalmeedia skeemist.
haara kodust kaasa tangid
purustame tõkestavad võred
ärme ole enam orjuse vangid
ennem oli pimestavalt kõle
südant juhib tõrvik põlev.
tule sinagi.. siis tulen minagi
tuleb temagi.. tulevad nemadki
.....
annaks südamele hääle
oleks minu võimuses
kasvatada südamele huuled
kinkida kõnelemiseks hääl
et avaneda võiks müsteeriumit
täis inimeses sügavaim peidupaik.
armastuse alguses
keskel ja lõpus
üksteise tundeid
turteltuvid kuuleks -
kutset oma õige partneri juurde.
poleks enam mitmeid palesid
ilusaid ihalduseks loodud valesid
kõrvale eksima viivaid topeltradu
paljastuks ideaalne armastuse mudel
et seda ei peaks enam täitma pudel
sigarett või hüpiknukuna marjonett.
oleks minu võimuses
kasvaks südamele hääl
kõnelemiseks huuled
mis purustaks mäed
sulataks ümber .....
taevastel teedel
ekslend taevastel teedel
ennast ära ehasse kaotanud
leiad mind täiskuu reedel
tähtedeks maailm mind laotanud.
nagu pudel puruks löödud
kildudeks porilompi jaotanud
inimeste südamed neist söödud
armastust - uksest mis paotatud.
kui kord tabatakse vargilt
siis palun ära ehmu minus
kohatud pilk kõige kalgim
võib tunduda mõnikord ilus
õrnalt hapralt kurvalt arglik.
ekslend kaua taevastel teedel
oma sekundi jagu õnne otsind
kas tunned meloodiat me keeltel
hetkil mil olen armastust trotsind
igatsevaks valuks sõnad suland huultel.
enda isiksus
kriitvalge piirjoonteta nägu
südameks on temal kortermaja
pimedad teed.. tunnete hägu
autode sireenid on häälekaja.
kinnitamata sotsiaalnorm
olemasolu loodud piiritu
nähtamatu füsioloogiline vorm
eks on päike on ka kiiritu
aga mitte päeviti vaid öösiti.
keda hingates mürgitab
kes teda nähes sülitab
ometi on ta seal alati
sinuga - haiglapalatis
naeratuses - vaevatuses
õnnelikus- õnnetuses.
ära teda kindlaks proovi
määrata - ta on lõpmatu
oodates su südamehoovis
kuniks tead et unustamatu
on isiksus endas olematu.
ilueedi
ei imetle tihti ma end peeglist
sest kardan et võin ma pettuda
muutudes edevaks meheks ilueediks
armuda.. endasse egoismi ohvriks sattuda.
kissis on kolme värvi silmad
kongus banaanina on suur nina
sellisena oled loodud ilma
välimuselt lihtne - iseloomult raske
nõnda voolitud savist sai mind.
ei puhu ma juurde suuga musklit
kosmeetikat üldse ei tolereeri
ja kui meenutan nagu nisukuklit
siis ei tee ma stseeni keerist
paremaks ennast ei korrigeeri.
tahad tule ning tunneta minus
inimest varjuta - peegelpildita
võib - olla olengi ainus maailmas
ilma uhke välismaise n .....
suured väikesed lapsed
noor naine kel pilk muretu
nagu polekski lapsi temal
ei tea kuis kodu on unetu
ta pole soovinud olla ema.
külmkapis on tühjus pilgatu
pole kunagi neil kõht täis
sisemuses sõnatu on igatsus
nad pole rõõmsat päeva näind
ema ei ole neid vaatamas käind.
hingelt on katki nende olu
närvisüsteem löödud puru
vihane igapäevane meeleolu
lapsemeelsusest jäänud rusud
pisaraid endasse siin surub
laps kelle kodus olemasolu
on emale madalam kui muru.
sellised inimesed ei vääri head
kes ainult lunivad laste näol abi
rahalisi toetuste numbreid sa tead
nende .....
sügisene ilu
viimased päikesekiired hääbumas taamal
suudlemas hüvastijätuks taevasilmi
sügise pilk igatsusega rongijaamal
ära saatmas suviseid armastuse ilmi.
järvede vetel hõljumas müstiline udu
lahtuv soojus segunemas külma õhuga
oravake armsalt pähklike pihus tudub
nähes und suvisest saagist täiskõhuga.
peale homset maailm teistpidi käib
olenemata kellast mille ajaarvamine sama
päev liblik lühike - öö lõpmatu näib
virmalised maalivad taeva vikerkaarest ilusama.
külmetanud maa soojendamiseks laotand lehti
hapralt hurmav tundub nii kodumaa loodus
veel enne .....
seisan rannas
seisan rannal hommikune kohv käes
loodus koos minuga üles ööst ärkab
vastus peitub aurava lõhna võluväes
värskus meeltes ja mõistuses tärkab.
päike piiludes kõdistab silmanurka
pilvelaevad eemale taevasinas hajutab
rõõmukurrud näole õrnalt nii torkab
näole templina naeratuse siis vajutab.
väsimus hingest ja kehast välja ringuta
lase muretult ennast päeva imedel kanda
ära enda viimast välja tänases pinguta
naudi õnnistatud hetki mida elul anda
süda tunnete täitumiseks taevasse riputa
pilvedest tilkadena allikas piisava tibutab
abivajale joogivett tà .....