Sõnale loodus leiti 359 luuletust
Loodus
Metsavahel ringi kondas,
väike karupätakas,
ninapidi samblas nuuskis,
käpa all olid mustikad.
Karupoeg oli nõnda armas,
karvane ja pehmeke.
Meelitas end silitama,
kallistama, mopsutama.
Kus on aga karuema,
äkki polegi tal teda?!
Tavaliselt karuema,
jalutab koos poegadega.
Vaevalt nõnda mõelda sain,
kui põõsas kahte-lehte käis.
Sealt välja tormas karuema,
möirgas nii, et mets kõik kajas.
Nüüd ei võta ma iial kaasa linnupoja,
kes samblas tasa siutsub
ja teeb hädakisa.
Küllap passib kuskil linnuema
ja mind ei aja enam mure taga.
Ainult loodus tunneb mind
Kui meest tõesti nii raske ohjata
on me veedetud aeg ilmaasjata
kuis oled läinud, teen mis tahan, kuidas ja millal tahan
vahest tunnen, et sind ikka vajan;
pärast kõike me enam välja teeme
kuni üksteist võtame nii, kuidas oleme
isegi sina igatsed tiiva all kedagi
aga nüüd pole alles midagi;
ainult loodus tunneb mind
Refr:
olla omaette pole vaev
aga mu süda murdub iga päev
ning sellest lugu ei pea
kui üksteist me endiselt ei tea;
sest, mis mehe & naise vahel
ei küsi valu sool me kahel
nüüd üksi taevast vaatlen
ja nii ma mõtlen...;
ainult loodus t .....
Kevade võim
Kevadest ei ole enam jälgegi,
kuid soe on tunne südame peal.
Seda on olnud ju ennegi,
et talv kevadega võitlema peab.
Ei kevade vastu talv nüüd saa,
missest. et lumehanged on maas.
Ei lämmata see kaunist kevadet,
ega võta rõõmu südamelt.
Lumi, see talve viimane varu,
kevadpäikene saab sellest jagu.
Minu süda tunneb ja saab aru,
et kevad talvest võimsam ja tugevam on.
Kevad
Sinililledest koon täna pärja,
võililled, need las magavad veel.
Sõnajalaõit ma otsima lähen,
kui ei ole leidnud oma Jaani ma veel.
Tulbisibulad aianurgas
on lume all vangis,
päiksekiir juba rajab
sinnapoole teed.
Kraavipervel varsakabjad
veel ei näita ennast,
aga kraavis juba vulisevad
kevadised veed.
Kevad kutsub
Kevad kutsub metsateele
oma ilu, võlu näitama,
see rõõmsamaks muudab meele,
paneb südamel armastuse õitsema.
Esimesed sinililled-,
esimesed pungad puul-,
esimesed laululinnud-,
esimesed linnupesad puul-.
Sammun järel' kevadele,
kaunist loodust avastan,
südamel on soe tunne-.
Kevad, sind ma armastan!
Ma tahan olla su kõrval
Ma tahan olla su kõrval ja kuulata
Ööbikuid öösel ööbikuorus lõõritamas
Ma tahan olla su kõrval ja neelata
Emakese maa mesimagusat maitset
Ma tahan olla su kõrval ja naerda
Rõkata koos kilkavate naerukajakatega
Ma tahan olla su kõrval ja kaeda
Munamäe tipust kodumaa rohevat ilu
Ma tahan olla su kõrval ja vesistada
Äsjasaabunud septembrikuu vihmas
Ma tahan olla su kõrval ja rutata
Koos tuules siblivate sügislehtedega
Ma tahan olla su kõrval ja liuelda
Ühes valevate helvestega talvetaevast
Ma tahan olla su kõrval ja ärgata
Kui esimene lumikelluke kevadudus
.....
Kevad südames
Sinilill. sinilill,
sul on ilus sinisilm.
Ülane, ülane,
sul on valge kaelakee.
Päikene, päikene,
sul on soe põseke.
Kaseke, kaseke
sul on magus mahlake.
Linnuke, linnuke,
sul on kuldne nokake.
Kevade, kevade,
oled armas minule.
Kevade, kevade,
oled sügaval südames.
Vihm
Vihm on võtnud enda alla
kogu taevalaotuse,
kapast aina vihma kallab,
varjates kuldse päikese.
Terve päev on vihma päralt,
ladistab ja ladistab,
aga minul nägu särab,
vihm ju loodust puhastab.
Kõigil meil on vahest hetki,
kus hing igatseb ja süda kurb on,
siis nutuvõru suu peale laskub
ja pisaraisse silmad upuvad.
Kuid siiski pärast vihma paistab päike,
missest, et vihm on visa minema.
Taas päike särama lööb jälle,
saadab kuldse läike üle kogu maa.
Igal kevadel
Igal kevadel ma lähen
sinililli otsima,
metsaserval on neid vähem-,
hing on metsal' ligemal.
Päike kiirgab puude vahel,
tuul linnupesi kiigutab,
uduvihm, mis pilvist tuleb,
õrnalt õhku niisutab.
Tasa nopin sinililli,
rahu on koos minuga-,
olen sõber juba ammu,
vaikse metsamühaga.
Vahtrapuu
Vahtrapuu mul andeks anna,
et su mahla joon,
et su kauni tüve külge
mahlakannu seon.
Loodan, et ei kurna ära
vahtrapuuke sind,
ega poe sügavalt su koore alla,
siis mul lõhkeks rind.
Vahtrapuuke sind ma tänan
oma mahla eest,
suure kalli teen su tüvel,'
ja jään sind kaitsma veel.
Karuott
Karuott veel suures unes,
unes mesitaru pureb,
mett välja tõmbab käpaga,
koopasuugi täitunud on meega.
Karuott mõnusalt mõmiseb,
käppa imeb,
nii magus on uni,
et ei mõtlegi ärgata üles.
Kuid kevade vägi äratab maa,
äratab karuoti ka,
looduserüppes olla on hea,
karuott koopast välja pistab pea.
Magusat kevadlõhna täis on ilm,
karuotil ikka unine silm,
pähe tal potsatab vihmapilv,
järele tuleb päikeseline ilm.
Karuott nüüd müta- mäta,
otsib toitu igalt mättalt,
marju küll ei ole veel,
siiski karuotil kevadest on hea meel.
.....
Õhtune päike
Kui möödas on hommikune äike,
puid paitamas on õhtune päike,
ja meelest lähevad kõik tormid,
kõik rahesajud karmid.
Kuldsed ladvad ja punased puud,
sinine lõpmatus, ei midagi muud.
Nad kutsuvad unustama.
Nad kutsuvad unistama.
See, kes ütles, et hommikud
targemad on kui õhtud
polnud kindlasti elu näinud,
polnud õhtuses päikeses käinud.
