Sõnale loodus leiti 527 luuletust
Rohutirtsu viiul
Rohutirts,kus on sinu viiul?
Peidus rohututi all
Palun,võta välja viiul!
Kas kurbus suur sul südame all?
Kõrgeks kasvanud on rohi
lepadriinu tutiks lilleõie peal
liblikatel valged kleidid
udulooris virvendavad seal
Konnakullestel on tiigis pidu
vesirooside lõhna
sume suveõhtu täis
Õrnalt tirtsuviiul kõlab
rohutirts peidus
rohututi all
Jalutuskäik alleel
Lihtsalt jalutan kevadisel alleel
näe,keegi vastu jalutab veel
Pole näha naeratust
ei kuulda lahket teretust
Mutikene pargipingil
omaette nohistab
Vaikides ta saiapuru
lindudele pudistab
Pargiteel ei ole kiiret
aeg seal justkui seisatab
Puhtaks saavad mõistus,meeled
küll siis jälle naeratad
Eestimaa...
Kuuled Sa tuulekest väljas,
oksad liikumas hetkes,
loodus paitab Eestimaad...
Tunned Sa rõõmu ja rahu,
üksteist siin hoides
meie oma Eestimaal...
Hingata saad, kuulda Sa saad
elu siin Eestimaal!
Hoiame koos, kuni veel saab
rahvast me Eestimaal!
Mullaselt musta, taevaselt valget,
siniselt veesilmades
on meie Eestimaa....
Vaata ringi ja meeles Sa pea,
milline on kodumaa,
meie rahva Eestimaa...
- Tarmo Selter -
Viimsed lilled...
Viimsed lilled loob talvine külm,
jättes hüvasti looduse rüpes,
juba õisi toob kevade külv
päikese kuumavas süles...
Viimsed lilled loob looduse ilu,
andes märku, et elu on õis,
mida toitmas on headus ja võlu,
mis närtsida eales ei või...
Hoia endas omaenese õit,
ära eales sel närtsida lase,
oma õisi endas hoida Sa võid
oma olemust kaunistades...
Viimsed õied loob talvine külm,
tehes ruumi vaid kevadele,
mis jäljed veel sulatab küll,
jättes veepiisad hetkedele...
- Tarmo Selter -
Kui ma oleksin...
Kui ma oleksin tuli,
valgustaksin ma kõikide üksikute hingede radu,
et neil tekiks huvi,
kuidas näha muud kui vihmasadu.
Kui ma oleksin tuul,
sosistaksin kõrvu hingematvalt ilusaid sõnu,
et näha naeratust suul,
sest just selles peitub võlu.
Kui ma oleksin maa,
tõmbaksin endasse kõik mured,
et lõpuks rahu saaks,
võiksid kaduda ka kõik pettumused.
Aga kui ma oleksin vihmasadu,
võtaksin ma kaasa päikese ja vikerkaare,
et lootust jaguks,
nii koos nutust üle saame.
Lepadriinu
Lepadriinu kiikus
rohukõrrel üles alla
minu seest pääses
laulukene valla
Lepadriinu lenda ära
pesa põleb,pojad sees
Lepadriinu ikka kiikus
hapra rohukõrre peal
tahtsin näha tema lendu
täpid tiivakeste peal
Lepadriinu lindu-landu
näita,kus su pesake!
sõrmeotsalt lendu tõusis
tiivavurin järele
RMK
Riigimets on riigikohtus
mets mis enne laiunud
kadunud on liigirohkus
riik on metsad raiunud
Kodutuks jäi metsasiga
karjub appi riigikogu
puud on otsas otsas iga
linnu- loomaliigi kodu
Ãœle prilli riigiisa
vaatas metsa riigil jalus
pole mets- sa tundud võsa
protestiks puudumas on alus
Riigil olgu aru pikkust
riik on metsa peremees
säilitada liigirikkust
kohustus me pere ees
Hea energia
Hea energia liigub õhus,
inimesi vähe.
Täna puud on lumehärmas,
lumi on nii kohev.
Taevas tiirutavad linnud,
kes veel siia jäänd.
Uisurajal poiss ja tüdruk,
õnnelik neil päev.
Ringis piruetitavad,
hääletu on naer.
Kutsu lumehange nühib,
saba liputab,
Temalgi on vaikne urin,
naudib üksinda.
Värskelt lõhnab puhas lumi,
sillerdus ta peal.
Oksaraoga kraabin lumme,
2021aasta hea!
Kägu
Õhtuhämarusest kostub
kaikuvat käo kukkumist,
kuku,kuku,kuku,kuku,
isaslind emaslindu kutsub nii,
kli,kli,kli,kli,
käoema itsitusega vastab nii.
Kägudel vandenõu on peetud,
pesa üles otsitud,
noka vahel võõras muna,
pesast alla heidetud,
käoema muna aga,
asemele munetud,
vehkat teeb siis minutiga,
jahtima peab pesa uut.
Soolt küll kägu emane ja isane,
mitte iial aga,emake ja isake
Kaelkirjak
On see vast uhke kirjak,
pika,pika kaelaga,
kaela välja sirutab,
pilvedeni ulatab,
ülalt alla vaade kauge,
metsapiiri taha pilk kinni jääb
naudib kõike,mis on kauge,
enda ette vähe näeb,
jalad pikad peened all,
sabaotsas juuksetutt on tal,
kõrva tipus pintslike,
mis maalind laigud seljale,
uhke vaade,uhke püst,
kaelkirjakul.
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
metsise laul
ma ei taha äkki teada mis on kell
sest liiliatel kroonid paokvel
sest karikakar õitseb aia taga
ja nõmmeliivatee ei enam maga
ma ei taha enam teada mis on kell
sest põdrakanep ootab küngastel
sest rauarohul mulle valmis rohi
seda ühes tuua vihmaga ei tohi
ma ei taha muide teada mis on aeg
sest päike ju ei paista kogu aeg
männikäbidel on taas kord lahti huuled
ja ristikpõllul juba külas tuuled
ma ei taha üldse teada mis on aeg
sest pilvepatju täis on taevalaed
sest paplid aina pudistavad sulgi
ja kaselitreid sajab jälle alla hulgi
ma ei taha enam teada m .....
Kutse öhe
Laskusin öösse maha,
ööst sai valgetiivuline lind,
kuu peitu puges päikse taha,
must vares vaevu kraaksus veel.
Loomad metsas leidsid oma raja,
rahus askeldada,
kiskjatele püünistatud teed,
õhk virvendavalt hõljus kastena maha,
kastepiisamärjaks sai mu tuldud tee.
Päikese kuld
Päike kuldas metsad üle,
puistas kulda lehtedele,
hiline kuldnokk,kes siia veel jäi,
kuldse nokaotsa endale sai.
Võililledki nurusid oma osa
ja said päikesekullase pai,
põldudel rukkipead õõtsusid tuules,
nemadki varsti on kuldses kuues,
kalake,kes veesängis sulpsu lõi,
oli tavaline kala,ühe sooviga,
kuldset kleiti oli talle vaja-soovidega.
Taevakaar sai endale vikerkaare kuldse,tahtis ainult erineda teistest-värvidega,
kuldne kuu ja kuldsed tähed,
tahtsid valgustada ööd,
päike laskus pilve taha,
kuldse naeratusega suul.
Vesiroosid
Meri on taevast sinisem,
su silmad sinisemad veel,
tahaksin neisse uppuda,
rahu ja õnne leiaksin sealt.
Vesirpoose lõhnavaid,
vesirpoose valgemaid,
vesiroose kauneimad sul toon.
Oh,tule ja kallista,
vabaks mind tee,
linnuna lennata tahaks ma veel,
pilvisse tõuseksin
lenneldes ma,
suudlusi saadaks sul salaja.
Ilus hommik
Sirel on õitsend
ja pärnapuu magab,
kaskede vahel,näe lindude paar!
Täht taevas sirab
ja meri on vaba,
lainete taga on ulpamas paat.
Oi,kui ilus on hommik,
oi,kui ilus on päev
ärka,ärka mu kallis,
ulata mulle nüüd käed.
Vikerkaar vaiba on laotanud maha,
kuu piilub taevast,
sealt pilvede alt,
tuksub mu süda,
nii aval ja vaba,
oh,tahaks olla
ja jäädagi nii.
Need päikesega hommikud
Need päikesega hommikud su süles,
kui ajasid mind vastu koitu üles...
Need kastepiisapärlitega kõrred,
need linnulaulu kandvad oksaõrred...
Need vaikusega vürtsitatud toad,
kus omaette olemise load...
Need ämblikniidipeened suhtevõrgud,
kus tiibadeta kõige kohal kõrgud...
Need avatud ja lukkudeta uksed,
otsaesistele varje loovad juuksed...
Need metsatukka peitu viivad rajad,
need küsimused: kas mind ikka vajad...
Need viljapõllul kummarduvad pead,
alleede hämariku pimeduses read...
Need kohtumiste oodatuimad teod
ja lahkumiste hetke sõlmis peod...
Need pà .....