Sõnale loodus leiti 520 luuletust
Lõõtsuv tuul.
kase lookas luuaraod koolduvad mullale ligi.
sünge-sombune hall katab valguse praod.
raske rõskus toob vaevahigi.
püüad tuules lendlevaid kollaseid lehti
kui hetki, kui kaduvat ilu.
kõik pudeneb käest, mis tehti
kraabib hinge tuul lõõtsuv ja vilu.
---Ando--- 08.11.2022.a.
Tasuta jõusaal
Mina mitte sallima lauatööd
mina sallima õues elama
mina teadma mis kräppi sa sööd
mil mina palju putru neelama;
sest see on parim toit hommikul
ma olema palju liikvel teedel
see elu metslasel loomulikul
kes tõstma raskusi objektidel;
sest lauas passida kui orjapidamine
muutud zombiks paberi või ekraani ees
suur rutiin ja vaimne nõrkus istumine
selle all kannatab nii naine ja mees;
saama oma spordi katuse alt väljas
liikuv keha saab tasuta jõusaali
sajab vihma, lund ent mu ihu paljas
oma ellu 4 seina ei maali;
tõsta kive, puitu ja plastikut
ning alati liik .....
Toiduahel käib ringi
Loodus on ümmargune
ühe käega torkab, teisega paitab
inimese suhe sellega teistsugune
kõike ta kandiliseks ehitab;
aga mõnikord on harmoonia
olemas looduse ja enda kehaga
ja toiduahelaga on paroodia
saab teha trikke nakatumistega;
onul on urruaugu surfar
ehk kõhuuss toorest lihast
aga leidlik on Elmar
kes väljutab kahjuri oma kehast;
kuna torustikus elavad kalad
mis kanalisatsioonist tulnud
käimlapotil olles neid sa kui toidad
tasuta sööta Elmarile tekkinud;
kükitab poti pehmendil ja vaatab alla
sittudes võdiseva ahvatise vette
siis on üks lõpustega ole .....
Hoia
Naudi loojangut veel Sa,
vihmasadudes käi,
lumetormides sumpa,
loodus üllatab meid,
ole sõbralik, tea, et meil on hea,
kui loodust Sa hoiad, armastad.
Hoia päikest Sa taevas,
vihmapisaraid peos,
lumehelvest nii õrna,
mis sulamas eos,
hoia metsa ja merd, meeles Sa pea,
meid loodus on hoidmas siis meie maal.
Ole endaga sõber,
olles teistega hea,
avaldumas nii tõde,
keda kallimaks pead,
hoidkem üksteist ja meil on siis hea
koos ühisel teel käia taas.
- Tarmo Selter -
2023
Vihane tihane!
Akna taga koputas tihane.
Tal olid suled turris, ta oli vihane.
Me vaatasime veidi tõtt ja tihane
Lendas metsa, olles maruvihane!
Mul meelde jäi see rahutu tihane,
Kellel suled turris, koputas see vihane.
Ma sutsu pekki, liha riputasin aknale
Et leebuks see väike vapper tihane!
Ja tuligi mu sulgedes sõber tihane.
Ta n .....
Nagu Kanada loos
Eelmine dekaad oli meem
kuidas lumi nagu leem
ühe eestlase metsamajas
Kanadas
kus talv puhkuse kinni pidas;
sinisilmselt lootis sooja ahju
ja metsloomadest tal kahju
mida ilma loata küttida
et maanteedel õnnetusi vältida;
ilmataat pani nii palju pihku
et lumega keegi metsast ei lahku
niipea oligi valges põrgus
kus ka külm alla nõrgus;
merry fucking christmas, jah
aastalõpp ära rikutud kah
elekter siis kadus ära
puhkusel lõppenud mägede sära;
kui nahhui tõmbas
lõpuks
siis katki läks autouks
pole ime, miks kitse küttida
kui sai temalgi nii juhtuda;
.....
Äiu, äiu kullakene
Äiu, äiu kullakene,
rinnal magus piimakene,
kuusel särab küünlakene,
teel on juba jõulukene.
Äiu, äiu kullakene,
magus olgu unekene,
kuusel särab ehtekene,
rinnal hingab lapsukene.
Äiu, äiu kullakene,
tasa sajab lumekene,
ahjus praksub tulekene,
küpseb jõulukakukene.
Äiu, äiu kullakene,
akna taga on talvekene,
raagus puudel palju lund,
loodus magab talveund.
Äiu, äiu kullakene,
väike tsirgulinnukene,
süda turvaliselt tuksub,
jõulurahu tugevalt rinnus põksub.
Äiu, äiu kullakene....
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
Suur sula
Lumehelves higistades
taevast alla langeb,
tugev tuul see vihistades
suunab teda hange,
kuhu järgi jäänud vaid
on mõned lumehelbed,
mis väikses hanges sulaks said
jääkristallist kergelt,
voolates siis mööda radu,
teid ja muruplatse,
lumehang kiirelt kadus,
sulal tulla laskem...
- Tarmo Selter -
2022
Wendigo
On lumi maas ja kodus kaugel
ühe potawatomi hõimu naine
väsimus jalgades pingel
ning tunne üha vähem kaine;
eksinud metsa ja nälg tuleb
mõttes see tõde tärkab
kui külma kätte ta siia sureb
siis ikkagi ta üles ärkab;
ainult annab lootust kuusesalus
asula suits ja tuli
pea käib ringi ja kõht valus
ja ta kukub lumme käpuli;
üks kuri vaim üle võtmas
mis ärkab, kui nälg vallutab
wendigo hinge matmas
mil kütt hädalise leiab;
hiljem püstkoda tühjaks tehtud
kui võõrustaja sisse astub
kõik elanikud ära tapetud
ning naine lumehanges istub;
peas .....
Rõõm läks kaduma
Rõõm läks hingest kaduma,
kuidas leida ta?
Sammud metsa poole sean,
äkki istub mätta peal!
Mättal marjad punased,
magusad ja mahlased.
Nopin neid nüüd rõõmuga,
pugin kahe suupoolega.
Linnukene siristab,
rõõm on tema sees.
Linnupojad säutsuvad,
nii soe on südames.
Männivaigu lõhna,
terve mets on täis.
Uimas peaga nüüd ma,
metsas ringi käin.
Joovastav on tunne,
rõõmu täis on rind.
Sammud sean metsa poole jälle,
kui kurvaks muutub hing.
Ilus on olla
Ilus on olla
ja ilus on mõelda
ja ilus on tunne mu südamel
Ilus on hommik
ja ilus on õhtu
ja ilus on armastus ikka veel
Ilus on laul
ja ilus on luule
ja ilus on minu emakeel
Ilu on silmis
ja ilu on meelel
ja ilu on kaunites sõnades
Ilu on maal
ja ilu on taeval
ja ilu on päikesel säraval
Ilu on kõikides
avatud meeltes
ja ilu ei ole veel otsa saand
Linnuke
Marjapõõsas linnuke kössitab,
lehekesed sulgede peal.
Kes-teab kaua nõnda kössitand
ja hirmul olnud seal.
Sõstrad kobaras on koos
allpool linnu suud.
Põõsalt marjad raputand
on mahe sügistuul.
Rännuteele hiljaks jäänud
on linnukene vist,
või on haige tiivakene,
mis segand rändamist.
Siutsugi ei tule enam,
värin on ta peal.
Jätan marja-korjamise,
päästan linnu sealt.
Üks ettevaatlik väike siuts
on kuulda noka pealt.
Ma linnukese kaasa viin,
tal leian pesa hea.
Ilus sügis
Ilus sügis
ära mine ära
jää kestma veel
kuigi linnud oled viinud ära
oma iluga rõõmustad sa meelt
Ilus sügis
anna kurvastada vähem
aja hallid pilved laiali
lase päikesel puude vahel
soojuskiiri kanda laiali
Ilus sügis
hoia oma kuldset südant
paku seda mullegi
kaeblen oma hingevalust
üht-teist sullegi
Metsarada
Kõnnin mööda metsarada,
õhtuvaikuses.
Taevas kuu veereb sama rada,
valgusküllane on tee.
Tähed kirkad taevavõlvil,
püüda neid ei saa.
Õnnelik ma oleks siiski,
kui näeks tähte sabaga.
Nii ma kõnnin, mõtteis lähen,
mööda vaikset metsateed.
Saatjateks on kuu ja tähed,
sellest rõõm on südames.
Metsarajalt mõtteid nopin,
rahu otsin eneses.
Kõik need tunded taskusse topin,
hingetaskusse, metsateel.