Sõnale looduse ilu leiti 67 luuletust (pop)
Vabadus
Oma raskes tunnete ahelas,
näritud vaevast ja tumedast kurbusest,
masendus kriibib kurgus karedas,
kuid pole pääsu ses't koledast tundmusest.
Sügavast pilkasest pimedast
end teele sunnib see hing.
Nägu uhutud pisaraist kibedast,
sest aina kitseneb eluteering.
Võttes kokku oma nõrkenud jõu,
rühib ta läbi nii tule kui vee.
Murrab tormi ja kannatab kõu,
lõpuks tunneb: leidnud on tee.
Nagu liivateragi pärlikarpi poeb,
et seal koonduda iluks säravaks.
Nii ka hing, kes end päästetuks loeb,
tunneb südames lootust tärkamas.
Ja leiabki väsinud hing oma rahu
.....
Kevadõis kannike ...
Talveunest me kodumaa ärkab,
linnulaul , rohelus , lilli tärkab.
Kingid kaunid päikeselt need,
süda rõõmsam, kutsuvad teed.
Meelitab kevade minema õue,
valgus energiat laadima põue.
Jälgima ilu , mis looduse sees,
liblikaid õhus , elu mis vees.
Põhjas ootad , soojust kui ime,
pidevalt külm , väljas on pime.
Kevad kosutab südant , hinge,
võtab mured , maandab pinge.
Õiekest märkan nüüd väikest,
kannike siin , tänamas päikest.
Kummardab , silmad on maas,
kuis lõhnab see kevadõis taas.
Puhkeb pungana õnne ootus,
helge homse , saatuse lootus.
Elu .....
Kurblik looduse loojangu ilu...
Kurblik looduse loojangu ilu
värsse jutustab hauavaikuses
ja „suurepärast looduse võrdkuju”
maalib pidulikus tulevalguses.
Ühines kõik siin: kurvad motiivid
ja särav looduse kaunidus,
ja tammikud kullatud riides,
ja hommikuudude unisus…
Halli hommiku norgu ja nukrust
asendab pidulik rõõm.
Mulle annab luuleteks indu
loodus nagu imevõim.
Kuldne päike nii kirkalt särab
külma kastemärgadel pärlitel,
aga tuuleke õrnalt loksutab
värvilehti puudel ja põõsastel.
Linnud lõunasse lendavad praegu,
meile lennul hüvasti öeldes.
Aga päikese kuldkiired .....
Hetk ja Elu (Kella ilu)
Minu peal on külmade rüü,
seljas oleks kui talv ja must öö.
Raskus kaelas, hommik mind passib,
seier peas ja värin alarmiks.
Ja valud ses sihverplaatkastis,
mis lõpuks on nägemis-tiksumisveri,
kui tuleb mu suust piinateri.
Viljakas maa minu lummuks:
vihma-süljepuult suus kuivand punased tombud.
On kärisev tundemaa sidusaim leht,
see karje on kurdistav, eht.
Jänesed väljast täitsa tulemas tuppa,
pükste sisse ja nutuga suubumas rappa.
Seda kõike katab hoopis muu kui lumekõlin.
Selle loor, mis paitav, on aiast,
kukub pähe mu taevast,
kust ma tervisega kord t .....
Kaunis suvi
Kogu ilm on siutsu ja säutsu täis,
lindudel vilgas pesa ehitamine käib,
vilksti siia, vilksti sinna,
pesake teeb rõõmsaks rinna.
Võilill oma ilu näitab,
meeldib, kui päike teda vaatab
ta kollast juuksetutti paitab,
ja tal särada aitab.
Liblikate lend on kerge,
nad ei lenda väga kõrgel,
püüda ennast lasevad,
liblikavõrgul osaval.
Mesilastel tühjad kannud,
mett ei ole korjanud ammu,
aga ristikheina peal,
magus mesi ootab seal.
Pärnaõied meelitavad,
nurmenukud kutsuvad,
keelele ja meelele,
terviserüübet pakuvad.
Küll on suvi ikka ilus,
haljen .....
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/
Unistused
Ma soovin käia hommikukastes,
kui värsket jahedust õhkub nii järvest.
Soovin nautida hetki, tajudes loodust…
et säraksid silmad… et täidaks mu ootus.
Ma soovin istuda, unistades vaikuses,
uidata puude all… varjukas aias
imetleda linde, kes tiiblevad taevas
luuletada loodusest kodumaapaigas.
Soovin lentsida metsas… tee mööda ringi…
haista lõhna, mis õhkavad ilusad lilled…
soovin kuulda, kui laulavad hommikulinnud…
korjata maasikaid… juba täis on mu pihud.
Soovin supelda järves kuuvalguse ribas…
sel ajal on vaikus, pole ainustki hinge ...
.....
Värvililleline keeleliigutus
Päikselises ilmas kannan musta -
vihmas hoopis mitmevärvilist...
Poest saab igat sorti rõivaid osta -
ärme näita nägu närvilist!
Looduses pastellilikud toonid -
harva kohtab silmatorkavat...
Seda kaunimad on õiekroonid!
Vaid sügisel näeb meelisorkavat.
Talve taustal iga laik on ilus -
soojalgi on oma sulnis värv...
Varjudelgi - valguses ja vilus -
ära puhkab küllastunud närv.
Päikesega armastan ma musta,
pilvisega mitmevärvilist...
Värvililleliselt kõigi eest võin kosta -
sullegi peaks punast tooma vist!
<3
/Mari*Uri/
Looduses
Kas kuuled, kas kuuled
ja ma hõikan
ja hõikan
ja järsku, nagu välk selgest taevast, ma mõikan...
Ma lähen, ma lähen
ja ma tulen
ja tulen
ja olen, ning kuuse okstest onni poen.
Ma väsin, ma väsin
ja ma lesin
ja lesin
ja taevaga tõtt ma vahin.
Ma kuulen, ma kuulen
ja ma naudin
ja naudin
ja metsa kohin mu meeltes tuttavalt vurab...
Janek V. 16022016
Sügis looduses
Kaskede vahel sügissilm piilub
ei ole siin olnud asjata
Rõõmu ta toonud ja ilu loonud
kurb tal minna- lahkuda
Iga kord,kui sügis läheb,
viskab uduloori ült',
siis ma tõttan loodusesse,
süles pintslid, värvipott
Sügis oma lõuendile,
mis otsatu ja mõõtmatu,
jätnud oma kuntstijälje,
naudin kuntsti jäägitult
Iga puu ja lehekene,
annab mulle elujõu
Oksal siutsub linnukene
Üksi ta ei ole ju
Maarjamaa kased
Tuules kõiguvad maarjamaa kased.
Lindude laulud hõikuvad. Kaugustes.
Mööduvale ilusale. Kuid kuidagi tasem.
On täna. Katkendlikuks valus lõikuvad.
Päikegi magab pilvede pehmes rüpes.
On täna. Tema kiirtes külm laiskus.
Kõiges elavas. Müstiline on vaikus.
Loodusest hingub puutumata võlu ürgne.
Loodud loodu. Langevad sellele piisad.
Hingus toodud. Sisse läbi taevase allika.
Maapõuest nad ärkavad. Tärkavad silmapaistvad.
Südametesse helisema haldjalikult lumikellukad.
Tuules õõtsuvad maarjamaa kased.
Nagu unenägu mida nähtud varem.
Ööl mil maailm oli .....
Kasutu Ilutsemine
Mässaja kuigi millegi vastu pole mässata;
Elukad tahtsid tõe pasunat kõveraks väänata;
Kuid kukel pakt oli härjaga;ning uss armastas;
Kui valusalt tõega saab uhkuse urakasse käänata;
Rott lootis ainult pätsata kui kaval rebane;kass
Pigistas silmad kinni tal oma kasu teemades;
Kus ahv aina elavnes; ja ülbet tiigrit narris emaseks;
Pärast rasvase sea kõrval vere loigus lebades;
Truudusetust peremehele jooksuajal murdis koer;
Ja draakon põletas maha kõik metsad; tehes nägu
Et ta ei poe; kellele tasakaal looduses ikka loeb?
Peaasi et omal oleks aga soe; edevus ta moeks .....
Viimsed lilled...
Viimsed lilled loob talvine külm,
jättes hüvasti looduse rüpes,
juba õisi toob kevade külv
päikese kuumavas süles...
Viimsed lilled loob looduse ilu,
andes märku, et elu on õis,
mida toitmas on headus ja võlu,
mis närtsida eales ei või...
Hoia endas omaenese õit,
ära eales sel närtsida lase,
oma õisi endas hoida Sa võid
oma olemust kaunistades...
Viimsed õied loob talvine külm,
tehes ruumi vaid kevadele,
mis jäljed veel sulatab küll,
jättes veepiisad hetkedele...
- Tarmo Selter -
Arborist
Tulime klienti teenindama
tal vaja puud harvendada
mida nägin, ajas vihastama
kask on saadud kahjustada;
kui elusal kasel toht võetud
siis see puul ei taastu
on selle ilu ja tervis rikutud
paistab, et autoga sõidetud vastu;
ning naabriks on insener Garin
kes tunnistas oma süüd
lähen ta juurde ja uurin
kohtumõistmine algab nüüd;
"jah, ma seda tegin
aga mis siis?
kui oma masinaga pargin
jäämas kaskesid alati ees kõik viis";
lubas, et parandab vea
tahab et aitan tuua ta masina
aga misasi on hüperboloid, ei tea
nii kuulas ära ta viha mina;
&quo .....