Sõnale looduse ilu leiti 67 luuletust (uued)
KASE MAHL!
Vahest sellinne tunne
nagu poleks tissi otsast kukkunud
kui lehtpuudel on anne
ma saetud oksast vedelikku joinud;
selleks mitu nädalat
kase mahla olnud
on juua kõige paremat
ma vitamiine looduses saanud;
nägupidi oksa küljes
ja auku mida puurisin
ripun nagu nagu hüljes
mida hiljem nikkusin;
ja polegi vaja suhkruvett
kui naturaalne magusus nagu muiste
juues tulvil energiat nagu rakett
ma kiidan looduse ilu mõiste;
nüüd külmikus uus ports
aiasaadust nagu kulda
ülejäänud aastaks nagu kärts
pean kiitma kodumaa mulda
Elu edasi veereb teel
Mul siiski rõõmust särab meel,
et elu edasi veereb teel.
Missest, et üle kivide ja kändude,
missest, et üle vaevade ja murede.
Elu veereb. taevas päike keerleb
nii see olnud alati.
Täna lumi sillerdab ja särab
kevadises päikeses,
elu kõik on looduse päralt,
antud meilegi.
Elu kord süttib, kord kustub,
hingel veereb edasi.
Elu tuleb hinnata,
võtta päev korraga.
Tärkaval aal´
Pajutududest looduse padi
on liblikal puhkuseks hea,
kui looduses lehti on nadilt,
seal pehmelt ta puhata saab.
On kollane liblikas nähtud,
värvikirevam tiirutab veel,
tõenäoliselt polegi ohtu,
et vihmane suvi on teel.
On tärkava looduse ilu
kõrgel taevas ja mullasel maal,
on kevadet südames minul
ja Sinul sel´ tärkaval aal´.
- Tarmo Selter -
2024
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
Kevad ennast kõikjal näitab
Kevad ennast aina rohkem näitab,
mahe tuul puudelatvu paitab,
õrnas vihmas putukas end peseb,
lepatriinu turnib rohelisel lehel.
Linnud läbisegi siristavad,
karud mõmisedes unest ärkavad,
lumi kadunud on ammu,
talvetaadil pole enam rammu.
Kevad muudkui tipib,
tikib looduses,
ilu ellu kannab,
hingele rahu, südamele rõõmu annab.
Kevadel on väge küllalt
Ei kevade vastu saa,
ta uksest, aknast sisse hakkab trügima,
päike oma sooja kiirega
lund nügima, talve eemale peletama.
Kevadel on väge küllalt
maad äratada,
avada lillekestel silmad,
võluda ilma õitsema.
Looduses käib võitlus omaette,
kes kellest vägevam.
Õiglaselt jõuab kevad kätte,
naeratus suul kõige ilusam.
september
mulle tundub,
et räägime ühte keelt,
hoides mind
silitab ta igat mu meelt.
laseksin viia end tal kõikjale-
ilusale tänavale keset Itaaliat.
ta minus üles äratab
looduse sünnitatud maagiat.
kui oleks ta lõhn,
siis oleks ta sügis, mu lemmik,
ja nagu kindast võetud käel,
on hingel soe, nii meeldiv.
ta paneb mind tundma värve,
ja muusikast saavad pildid,
näen taevast langevat tähte,
mille soovi talle kingin.
Hõiskab hing
Kui pahandus minult õnne lõikab,
Sinna otseteed taas ma põikan,
See, mis mind valust eemale tõukab,
On mu varjukoht, kus hing hõiskab...
Minu ees metsakas prospekt,
Lisaneb hoog pärituulelt,
Mind tabab lummuslik efekt,
Ei kao naeratus huultelt.
Kõrval rahustavalt solisev oja,
Ümber karge mets, murune luht,
Minu soojade mõtiskluste tooja,
Mind kaua ootav kaunis teejuht.
Meelerahu kinkiv varjukoht,
On mu õnne meisterlik kujur,
Võluväel edasine käik mul sujub,
See ongi mu kaitsesein, tugevaim loht...
Väga külm talv
Külm keerutab lumehelbeid tuules,
Kõrvetav külmus, nagu jääs külmkapp.
Puud küürutavad raskete mantlite all,
Talv tantsib looduses oma külmavat tantsu.
Külm hammustab, kui sammud välja astud,
Igast hingetõmbest saab aurav nuustik.
Jõed tarduvad, jäätuvad, kui aeg peatub,
Valge vaip katmas maad, lõputu külmiku suutäis.
Igavene talveöö, täis tähti säravaid,
Külmakraadid madalamaks kõiguvad.
Aga südames soojust ja lootust peituvad,
Väga külm talv, kuid ilu ei haihtuvad.
Sügisel on kulda ja karda
Enneolematut kulda kallab sügis,
seda kõikjal looduses näha võib.
Värve kirevaid on puudel ja puiesteedel,
kogu ilm on kulda ja karda täis.
Sügis kestab veel kaua, kaua,
kuni hing saab ilu ja rõõmu täis.
Sügis talve ära ootab,
kõik kohad saavad valget, pehmet lund täis.
Lihtsalt lasta olla
Vahest tahad lihtsalt olla,
sopata, ringi käia
ja jälle lihtsalt olla,
vaadata tuttavatele silma,
pead noogutades tere öelda,
ja siis lihtsalt olla.
Ühe päevagi võiks lihtsalt olla,
see ei tähenda,
et kedagi ei taha tunda
või uhkust täis näin ma.
Vahest soovid ikka
oma mõtetega koos olla,
paista vähem silma,
nautida looduses ilusat ilma
ja lihtsalt lasta olla.
Sügis teel
Ikka kaunis sügis kutsub,
kutsub looduse rüppesse.
Kooliteel ei enam püsi,
kihk on minna hüppesse.
Meelitavalt päike piilub,
mahe tuul mul silitab pead.
Lõbus linnukene oksal siristab,
ma sootuks koolitee unustan.
Täna löön ma kõigel käega,
kuulan sügise kutset ma.
Arvan, olen teel ma õigel,
näpistan veidi aega ma,
et olla koos kauni sügisega.
Millal siis veel,
kui mitte nüüd,
see on kauni sügise hüüd!
Tädi Sofia seenelkäik
Sügise iseloom hoos
sest saab seeni metsast
ent suvesoojusega me koos
saada viimast rannast;
ning Sofia plaani pidanud
metsa lõunal läheb
siis merre jälle saada tahtnud
ja hiljem sousti kübaratest teeb;
nagu tüdrukud oma kübaraid
sügislooduses kannavad
hääletult nad meelitavaid
kõigile silmailu annavad;
meeliskaup on need punased
mida ka võib süüa
rahustab närve säärased
ja kahju et neid ei või müüa;
tuli koju, pojad näljast paljad
ja kõhud ees paistes
panna nüüd kuumaks pajad
küll siis saab psühhotroopi annustes;
ÕIGEMINI vanat head s .....
Vahest sügis on see
Vahest tahaks energiat,
mis on ära antud,
taastada kõikvõimsas looduses.
Vahest tahaks lihtsalt olla,
kõikidest eemal viibides.
Vahest vaikselt mõelda neile,
kel siirus silmades
ja soojus südames.
Vahest tunnedki end
teiste seas üksinda,
energiast tühjana ja kurvana.
Vahest sügis on see,
mis mängib meeleoludel ja tunnetel-?
Hing tunneb ja süda teab,
et ongi sügis see.
üks tehisintellekti (roboti) poolt kirjutatud luuletus
Sügis
Sügis tuleb vaikselt, salamisi, Värvib lehed kollaseks ja punaseks. Sügis tuleb tuuliselt ja rõõmsalt, Puhub lehed puudelt alla tantsima.
Sügis tuleb jahedalt ja karget, Toob kaasa vihma, udu ja kaste. Sügis tuleb maitsvalt ja magusalt, Kingib õunu, ploome ja marju.
Sügis tuleb lõhnaliselt ja vürtsikalt, Täidab õhu kaneeli ja ingveriga. Sügis tuleb hubaselt ja soojalt, Kutsub küünla, teki ja raamatu juurde.
Sügis tuleb ilusalt ja eriliselt, Näitab meile looduse imet. Sügis tuleb sõbralikult ja hellalt, Anname talle vastu oma südame.
Ilus sügis looduses
Päikeseketas veeretand end õhtusse,
tuul tasaseks on jäänud,
vihmapiisad peitu poevad krae vahele,
sügislehed jalge alla jäävad.
Ei nukraid mõtteid lase
pähe tulla veel,
mis kipuvad tulema sügise eel,
otsin ilusaid looduse märke oma teel.
Näe seal üks linnupesake,
mis mulle rõõmu teeb,
ta küll tühi on,
kuid ikka alles veel.
Metsmesilased puuõõne sees,
seal täielik elu veel keeb,
merelainete kauge müha
otse kõrvu mul vohab.
Looduses ei tunne end üksi,
kui sügis kurb peab tulema,
vahest ikka väike se pisara
poetan samblasülesse ma.
Tuuleiil
Tuuleiili võimus vaikselt võtmas maad,
päikselises kuumuses küll veidi jahutab,
kuivatades siiski põldu, radasid,
ojasid ja niite, puudelatvasid,
viimseid rohututte kõrvalisel teel,
kus on loodus vaikkselt võimu võtmas veel,
tuues juurde kurbust, vines leitsakut
nii õhtutunnnil hilja kui väga varakult.
Tuuleiil, Sa puhu siia kauged pilverünkad,
tumedamad pilved või siis hoopis tormiks hakka,
too Sa meile vihma, maale kosutust,
loodusele soojust, headust, armastust.
- Tarmo Selter -
2023