Sõnale looduse ilu leiti 67 luuletust
Kevade ootuses
Lumi loomas on valgust ja ilu
päikese paitavast palest,
on tuule käes küll veidi vilu,
kuid siiski kevade tahet
võib märgata looduses kõikjal -
igas õies, mis tärkamas on,
saabub hetk, mil kevadest võitja
veel elu paneb õitsema küll.
- Tarmo Selter -
2023
Ole särav
Veidike tibutab vihma,
lehti veel puuoksalt langeb,
tuuleiil toomas on siia
hetki, mis külmad ja karged.
Värvid kõik kadumas vaikselt,
masendus võtmas on maad,
loodusel olla nüüd laskem,
sära enda seest leidma pead taas.
Ole särav kui hommikupäike,
veel soojem kui suvine tuul,
nii maailma süttimas väike
rõõmuleek, mis varsti on suur.
- Tarmo Selter -
2022
Hingemuusika
Sa oled elevil elust,
kuulad looduse laulu,
naudid tundmuste melu
kõigi meelte kaudu.
Oled veidikene kurb,
siis ülevoolavalt rõõmus,
igal hetkel oma külg,
kõigest saad Sa elus sõõmu.
Igal hetkel on nimi,
tundel oma noodid,
nõnda läbi elu siingi
hingemuusikat Sa naudid.
- Tarmo Selter -
2022
Kevadine linnuke
Ta lendab oksalt oksale,
hõiskab üle maa,
et kätte jõudnud kevade,
kõik kauniks läheb taas.
Ta laulab loodusele,
tärkavale pungale,
mururohelusele,
kevadlille õiele.
Ta laulab varahommikul
uhkes koidukumas,
päeval ja ka loojangul,
kui maailm varsti magab.
Ta on vaid üks neist paljudest,
kes meile ilu loovad
kevadises looduses
õiteilu taamal.
- Tarmo Selter -
2022
Oled Sa
Oled Sa kunagi vaadanud päikest,
silitanud looduse rohelust,
nautinud pilvedes välkuvat äikest,
merevee lainelist värelust?
Oled Sa vaikinud metsade vahel,
kuulanud lindude laulu,
märganud, kuidas on looduse tahe
peale jäänd' tormide kaudu?
Oled Sa hoidnud oma südame pesas
kõike, mis Sinule antud,
proovinud jagada kõigile seda,
mis hinges on Sinuni kantud?
Ole ja hoia, endaga kanna
kõike, mis Sinuga olnud,
ühe käega võta, teisega anna
kõike, mis Sinuni tulnud.
- Tarmo Selter -
2022
Hinge vägi
Sa kaugel näed siramas tähti,
päikest säramas kullasel maal,
vaikselt tärkamas õisi ja lehti
märkad ärkavas looduses taas.
Olles elu ja loodusega üks,
püüa väge sealt ammutada,
ava endale kooskõlas uks,
leides hinge sealt vägevama.
Ta hoiab ja kannab Sind kätel,
tunneb rõõmu Sinuga koos,
järgnemas Sulle, kui lähed
edasi oma elus ja loos.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis looduses
Kaskede vahel sügissilm piilub
ei ole siin olnud asjata
Rõõmu ta toonud ja ilu loonud
kurb tal minna- lahkuda
Iga kord,kui sügis läheb,
viskab uduloori ült',
siis ma tõttan loodusesse,
süles pintslid, värvipott
Sügis oma lõuendile,
mis otsatu ja mõõtmatu,
jätnud oma kuntstijälje,
naudin kuntsti jäägitult
Iga puu ja lehekene,
annab mulle elujõu
Oksal siutsub linnukene
Üksi ta ei ole ju
Viimsed lilled...
Viimsed lilled loob talvine külm,
jättes hüvasti looduse rüpes,
juba õisi toob kevade külv
päikese kuumavas süles...
Viimsed lilled loob looduse ilu,
andes märku, et elu on õis,
mida toitmas on headus ja võlu,
mis närtsida eales ei või...
Hoia endas omaenese õit,
ära eales sel närtsida lase,
oma õisi endas hoida Sa võid
oma olemust kaunistades...
Viimsed õied loob talvine külm,
tehes ruumi vaid kevadele,
mis jäljed veel sulatab küll,
jättes veepiisad hetkedele...
- Tarmo Selter -
Kevadõis kannike ...
Talveunest me kodumaa ärkab,
linnulaul , rohelus , lilli tärkab.
Kingid kaunid päikeselt need,
süda rõõmsam, kutsuvad teed.
Meelitab kevade minema õue,
valgus energiat laadima põue.
Jälgima ilu , mis looduse sees,
liblikaid õhus , elu mis vees.
Põhjas ootad , soojust kui ime,
pidevalt külm , väljas on pime.
Kevad kosutab südant , hinge,
võtab mured , maandab pinge.
Õiekest märkan nüüd väikest,
kannike siin , tänamas päikest.
Kummardab , silmad on maas,
kuis lõhnab see kevadõis taas.
Puhkeb pungana õnne ootus,
helge homse , saatuse lootus.
Elu .....
Looduses
Kas kuuled, kas kuuled
ja ma hõikan
ja hõikan
ja järsku, nagu välk selgest taevast, ma mõikan...
Ma lähen, ma lähen
ja ma tulen
ja tulen
ja olen, ning kuuse okstest onni poen.
Ma väsin, ma väsin
ja ma lesin
ja lesin
ja taevaga tõtt ma vahin.
Ma kuulen, ma kuulen
ja ma naudin
ja naudin
ja metsa kohin mu meeltes tuttavalt vurab...
Janek V. 16022016
Kevadel on väge küllalt
Ei kevade vastu saa,
ta uksest, aknast sisse hakkab trügima,
päike oma sooja kiirega
lund nügima, talve eemale peletama.
Kevadel on väge küllalt
maad äratada,
avada lillekestel silmad,
võluda ilma õitsema.
Looduses käib võitlus omaette,
kes kellest vägevam.
Õiglaselt jõuab kevad kätte,
naeratus suul kõige ilusam.
september
mulle tundub,
et räägime ühte keelt,
hoides mind
silitab ta igat mu meelt.
laseksin viia end tal kõikjale-
ilusale tänavale keset Itaaliat.
ta minus üles äratab
looduse sünnitatud maagiat.
kui oleks ta lõhn,
siis oleks ta sügis, mu lemmik,
ja nagu kindast võetud käel,
on hingel soe, nii meeldiv.
ta paneb mind tundma värve,
ja muusikast saavad pildid,
näen taevast langevat tähte,
mille soovi talle kingin.
Väga külm talv
Külm keerutab lumehelbeid tuules,
Kõrvetav külmus, nagu jääs külmkapp.
Puud küürutavad raskete mantlite all,
Talv tantsib looduses oma külmavat tantsu.
Külm hammustab, kui sammud välja astud,
Igast hingetõmbest saab aurav nuustik.
Jõed tarduvad, jäätuvad, kui aeg peatub,
Valge vaip katmas maad, lõputu külmiku suutäis.
Igavene talveöö, täis tähti säravaid,
Külmakraadid madalamaks kõiguvad.
Aga südames soojust ja lootust peituvad,
Väga külm talv, kuid ilu ei haihtuvad.
Lihtsalt lasta olla
Vahest tahad lihtsalt olla,
sopata, ringi käia
ja jälle lihtsalt olla,
vaadata tuttavatele silma,
pead noogutades tere öelda,
ja siis lihtsalt olla.
Ühe päevagi võiks lihtsalt olla,
see ei tähenda,
et kedagi ei taha tunda
või uhkust täis näin ma.
Vahest soovid ikka
oma mõtetega koos olla,
paista vähem silma,
nautida looduses ilusat ilma
ja lihtsalt lasta olla.