Sõnale looja leiti 212 luuletust
Looja
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui vesi pole kastmas,
närtsib taim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui valgus pole paistmas,
närbub taim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Joonistaja pildiks saamas
avar aim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Lehvitades lahkub loodu
kaduvaim.
/Mari*Uri/
Nii kuum on ilm
Lilleõiel mesimumm,
kuum on lille süda,
päikselõõsas kuivab lill,
niiväga vihma on vaja.
Puudelehil vihmapiisku
pole ammu näind,
enneolematu läitsak
närib suve, näib.
Kogu loodus vajab vihma,
raske on põldudel,
siis viljasaaki pole loota,
nälg see puuduks veel.
Äkki loitsimine aitaks,
käed sirutaks kõrgele,
hüüaks mõttes taeva poole:
"Päästa ilmake!"
Igal hommikul
Igal hommikul ma vaatan
vastu kuldsel päikesel,
tema naeratust vaid ootan
ka siis. kui ilm on pilvine.
Igal hommikul ma lille
korjan kaunil metsateel,
linnulauluga läen kaasa,
rõõm see rõkkab südamel.
Igal hommikul ma kümblen
hõbedasel allikaveel,
püüan igat kaunist hetke
kild, killu haaval südame.
Iga päev ma juurde palun
Loojalt ühe elupäeva veel.
Hingepiin
Piin ronis minu sisse,
hinge peale istuma,
loodan,mitte elama,
puuküürnikuks ka mitte,
ise olen koduta.
Tunnen piina oma hinges,
alalõpmata,
kui jalaga mul anti takka,
jälle piin mind pigistas
või kui lootsin looja peale,
kaelast piin mind kägistas.
Lootusetult käisin ringi,
ühelt ukselt teisele,
paugutades palju uksi,
uksed vastu paukusid,
järele ei vaadanud ka keegi,
nii nõrgana,tundsin end.
Tänaval on elu kõle,
peituda ei kuhugi,
põõsa alla leiaks ase,
ah, seal magab juba keegi.
Kes ma õigupoolest olen,
ma ei ole lindprii,
sellist nime mina kanda
ei s .....
Kullane valguse tooja ...
Kaunis igatsuste suvi , täis päikest,
mõjub kraadidega , nüüd palavalt.
Suur õnn , kui lootnud vaid väikest,
meid puudutada , võib rabavalt.
Koidikul maa , kõikjal kuldab üle,
silmapiiri õhtul , vajub siin looja.
Jahtub pisutki, tema hoolitsev süle,
taas sind ootame , valguse tooja !
Koos Sinuga
Isegi kui kõnnin suga pimedas,
siis turvatunne mul sisimas.
Päris tihti ma kuulen su südant,
see ikka sama rahulik, ka külmalt.
Sind nähes mu hing läheb soojaks,
nimetan sind mu elu loojaks.
Ma tean, et sina oled see õige,
sest sa tõesti oled üle kõige.
Sa oled mulle, kui teine valgus,
Sinuga mul tuleb lõpp, nagu tuli ka algus.
järve ääres
kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime
tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
Emakeelepäeval
Ikka ilusaid päevi kevad kingib
meelele ja keelele.
Emakeelepäev toob sära silma,
kaunid sõnad huulile.
Oma emakeelega ma õnnistatud,
hoian hellalt ja armastan.
Emakeel on kallis mulle,
pole temast kallimat.
Päikesetõusust loojanguni
kevad emakeelepäeva kaunistab.
Päike oma sära peale kallab,
kallab nii, et küllalt saab.
Ses päevas kõik peab kaunis olema!
Ilus, kaunis Naine
Naises on ilu
Naises on võlu
Naises on tundeid suuremaid
Naine õitseb
kui kevad su kõrval
Naise hing õrn kui lilleksel
Naise naeratus
kui sinitaeva täheke
Naise armastus kui kuuvalge öö õhkab
Naine kui uue elu looja
iga päev toob õnnistust.
Naine toob sära homsesse ilma!
Naine on elu armastus!
Suletud ukse taga
Trampivad hääled põrandal
ja vaen õhus rammus
on ebamugavustunne endal
kui miskit kurja ligemale sammus;
see soerd takistuse taga
talle end kätte ei taha anda
miks ta nii kuri, ma ei jaga
ta ju peaks mind tundma;
see sama mees
kellelt ma ta näo pärin
aga tal rusikad jälle ees
jookseb mu mööda nahka värin;
ta hääl ja pilk ei unune kunagi
kiskja, kes hoiab mu kohal katust
aga sellest pole märki ollagi
iga vihahoog tähistab selle kaotust;
mida ma teha saaksin?
mu enda ihu ja veri ütleb
et oma karistuse saaksin
alati vaenuga suhtleb;
iga tülis mu uni .....
mõtlevaks kaaslaseks
teistmoodi kui kuu
elutu maale
oled kaaslaseks
päikese tõusule loojangule
lillele aias õunale oksal
pilvele ülal
sulguvale võilillele
maantee ääres
helendavale Linnuteele
selgetes tähisöödes
liblikale nektari järele
õiele laskuvale
olla selle kõigega koos
aina kangemaks läheb
veres kogu aeg see soov