Sõnale looja leiti 236 luuletust
Looja
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui vesi pole kastmas,
närtsib taim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui valgus pole paistmas,
närbub taim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Joonistaja pildiks saamas
avar aim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Lehvitades lahkub loodu
kaduvaim.
/Mari*Uri/
Nii kuum on ilm
Lilleõiel mesimumm,
kuum on lille süda,
päikselõõsas kuivab lill,
niiväga vihma on vaja.
Puudelehil vihmapiisku
pole ammu näind,
enneolematu läitsak
närib suve, näib.
Kogu loodus vajab vihma,
raske on põldudel,
siis viljasaaki pole loota,
nälg see puuduks veel.
Äkki loitsimine aitaks,
käed sirutaks kõrgele,
hüüaks mõttes taeva poole:
"Päästa ilmake!"
Igal hommikul
Igal hommikul ma vaatan
vastu kuldsel päikesel,
tema naeratust vaid ootan
ka siis. kui ilm on pilvine.
Igal hommikul ma lille
korjan kaunil metsateel,
linnulauluga läen kaasa,
rõõm see rõkkab südamel.
Igal hommikul ma kümblen
hõbedasel allikaveel,
püüan igat kaunist hetke
kild, killu haaval südame.
Iga päev ma juurde palun
Loojalt ühe elupäeva veel.
Hingepiin
Piin ronis minu sisse,
hinge peale istuma,
loodan,mitte elama,
puuküürnikuks ka mitte,
ise olen koduta.
Tunnen piina oma hinges,
alalõpmata,
kui jalaga mul anti takka,
jälle piin mind pigistas
või kui lootsin looja peale,
kaelast piin mind kägistas.
Lootusetult käisin ringi,
ühelt ukselt teisele,
paugutades palju uksi,
uksed vastu paukusid,
järele ei vaadanud ka keegi,
nii nõrgana,tundsin end.
Tänaval on elu kõle,
peituda ei kuhugi,
põõsa alla leiaks ase,
ah, seal magab juba keegi.
Kes ma õigupoolest olen,
ma ei ole lindprii,
sellist nime mina kanda
ei s .....
Kullane valguse tooja ...
Kaunis igatsuste suvi , täis päikest,
mõjub kraadidega , nüüd palavalt.
Suur õnn , kui lootnud vaid väikest,
meid puudutada , võib rabavalt.
Koidikul maa , kõikjal kuldab üle,
silmapiiri õhtul , vajub siin looja.
Jahtub pisutki, tema hoolitsev süle,
taas sind ootame , valguse tooja !
Koos Sinuga
Isegi kui kõnnin suga pimedas,
siis turvatunne mul sisimas.
Päris tihti ma kuulen su südant,
see ikka sama rahulik, ka külmalt.
Sind nähes mu hing läheb soojaks,
nimetan sind mu elu loojaks.
Ma tean, et sina oled see õige,
sest sa tõesti oled üle kõige.
Sa oled mulle, kui teine valgus,
Sinuga mul tuleb lõpp, nagu tuli ka algus.
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....
järve ääres
kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime
tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....