Sõnale looja leiti 235 luuletust
Meie
Meie soontes voolab elu,
ajalugu nõnda pikk,
kus on laulu, naeru, melu,
sõjast räsit´ minevik.
Meis on peidus tulevikku
tegudes ja sõnades,
jääme ise ajalukku,
mineviku vajudes.
Meie ise oleme
tuleviku loojad,
kui vaid ise õpime
endal elu looma.
- Tarmo Selter -
2022
ükskord
ükskord tagasi jõuan
istun Viiralti tamme alla
pilvi üleval sõuab
justkui näha oleks nüüd
alles rand ja kallas
samad varjud lõhnad
päikselaigud tüvel
taevas tardumas õhtas
hoopis armsam üksnes
enam kuhugile pole kiiret
tarvis siit minna
ümber loojang hiigel
lihtsalt oled ja hingad
argisus
seegi on ime
valgus igal hommikul
mis aknast tuppa tuleb
mu unest üles äratab
loojanguni oleme
kaelakuti koos
nii kordub see iga päev
nagu me sisse ja välja
hingame justnagu kohvi
elu poolt valguse
lõputu joomine temaga
öö järel igal hommikul
uuesti maailma loomine
Sagedused ja detsibellid
Sagedused ja detsibellid
Raske vahel armastust vastu võtta,
mitte ei tahaks,
vaid et inimestel on endal haiget saamisest tekkinud müürid ette
ja see ei pruugi olla üldse seotud paarilisega
vaid eelnevate elude ja lapsepõlve traumadega
Mitte, et ei sooviks armastada
Aga vahel ei oska endast anda ja võtta vastu määramatu süvikuga armastust,
mis on loodud inimkonna toetuseks ja päästmiseks
Vahel ma ei usu lugusid
ja siis saab minust skeptik
Ma istun tööl kulm kortsus ja lülitun ratsionaalseks
lubamata südamel tantsukingi jalga panna
või iluuiske
Ometi ma ju väg .....
Mida kõike peol ka ei toimu...
Mulle meeldib peežitada jõe kaldal
kui päike paistab enne jaane
palju rahvast on kohal
igaüks peab oma plaane;
aga, kui muss on sitt ja toit kallis
ning pileteid müüakse
kahetseb mõni, et siia koha valis
kus mõne tüübi "ära süüakse";
või siis need tatikad
kes alkot ja suitsu smuugeldavad
otse publiku silme all seisavad
ja külma kõhuga neid tarnivad;
mõned alaealised liibuvalt riides
tüdrukud teevad päikseloojangul selfisi
purjus keskealine neil piidles
paljad nabasi, sääri ja kaelasi;
jaapanlaste on ju erootikažanr sellistel
"lolic .....
Nagu sõnajalaõis
Olen nagu mees kuult
minu soovid täituvad suult
kõik see juhtus Jaanipäeval
kui kohtasin sind lõbusõidul laeval;
su pilk jõel püüdis mind ja ei saa eirata
pole pühadel ilu ühegi sõnajalaõieta
tema kutsung on mulle see lüke
mis veel kuumem kui jaanilõke;
sa oled nagu sõnajalaõis
saatus meid kokku püüda võis
olen valgus taevast sind hoidmas
sinuga samat energiat tundmas;
ja ta ütles (refr):
"kui ma kuulen siinu häält
oled mees, kes püüdnud minu poolt
kui vaatan su silma ja kuulan
siis mees kuult on see, kellele sulan
tee mu pühad võim .....
Päikesesilm
Tahaksin kordki päikesele silma vaadata,
vaadata kuldse kera sisse,
kuid päike mulle vastu naeratab
ja poeb kavalalt mu südamesse.
Kui päike laskub madalale,
üsna silmapiiri taha,
äkki saab siis,
tema maagilist silma näha.
Silmad vidus,
jälgin päikeseloojangu mängu,
püüan silma tabada.
Loojuv päike on nii ilus,
saangi silma vaadata.
elust enesest
sokke kraanikausis pesen
vaarikavärvi loojanguga aknas
kõik su ümber
nii lihtne ja ehe
et muud midagi
polegi tarvis tahta
õhtu tuleb
valge lumi kinni katab
mida meel ei talu
enda alla matab
ilma pärast valu
*
ao valges
ootab mind Sõna
mu ukseta puuri lind
noka vahel oks haljas
et sellele toetuksin
päeva minnes
seni pea kohal teeb ringe
kuni teele
ma minema pole hakanud
öö endas katki kaksanud
pilk aastatuhandete taha
Türgi mägiküladest alla tulnuna
Nikaia poollagunenud kirikus
tuled hommegi
enne vaibale astumist
kulunud kingad võtad jalast
turistide silme all
võõras kel pühadus
Meka poole põlvedel
palvetad hardunult üha
mandariinid kullendavad mägedes
puude okstel eha valguses
oliivisaludes laotakse
võrke puude alla maha
granaatõunte kastid traktori kärus
saanud on täis
hämardub
pintsli käest paneb
nüüd mus looja
kõikjale õhtu las hoovab
Vari ja persona
vahel ma pean enda alateadvust
tuulutama
narri õue päikese kätte
laskma
ta on mulle suuri probleeme tekitanud
aga on väga oluline
kuid enamjaolt olen unistaja
introvert
kes elab enda peas
olen vahel ka mässaja
eriti siis kui vägijooki tarvitan
ning sedasi kipub vari
ennast näitama
siis looja ka -
vähemalt nii ma arvan
aga nad kõik on eesmärgiga:
elu tuleb elada
ja vahel tuleb naerda ka -
seda eelkõige enda üle
kui tahan olla tervik
siis peab mul olema
ka tumedam pool -
kui tahan seda kontrollida
siis pean seda teisega integreerima
ja ongi kogu moos .....
Kevadine linnuke
Ta lendab oksalt oksale,
hõiskab üle maa,
et kätte jõudnud kevade,
kõik kauniks läheb taas.
Ta laulab loodusele,
tärkavale pungale,
mururohelusele,
kevadlille õiele.
Ta laulab varahommikul
uhkes koidukumas,
päeval ja ka loojangul,
kui maailm varsti magab.
Ta on vaid üks neist paljudest,
kes meile ilu loovad
kevadises looduses
õiteilu taamal.
- Tarmo Selter -
2022
Valguse varju loovuses
Valguse varju kuldkollane mäng.
Päikese loojangu eel.
Linnuema unelaulu unustavas kõlas.
Puudesalus tibukollases majas päikese pleekinud kaldal.
Malbe tuuleke tansib lehega valssi.
Minu mõtted on laiali viskund.
Vabanev, unustav, unelev hing trotsib elude kindlat progressi.
Moraalne moraalitus boheemlase hing,
pole loodud ratastel käima.
Klaas, müür ega asfalt köites hoia loova loovuse lõputut siugu.
Armastus jääb püsima
Päiksetõusu kinni hoidsin
iga oma meelega
Päiksetõusuga Sa kaasa minna tahtsid-
Minu juurest ära minna, lahkuda
Kuid päiksepuna tasa tõusis
taevas kõik lõi veretama
Hakkasin Sind vaiksel viisil
tahtmatult üles äratama
Su uni oli nõnda sügav
vaatasin Sind ainiti
Meid armastus on ühte köitnud
viimse hingetõmbeni
Aga päike, see käib omasoodu
kord vajub ja tõuseb jälle ta
Mu kallike, taas päike loojub-
Näe! Taeva all on vikerkaar!
Iga kord, kui päike tõuseb,
või kui vajub looja ta,
siis ma hüüan järel talle
Hea,et olid ja oled olemas!
rõõm kevadest
kevadeid vaadanud olen
kuidas raagus oksal
pungast suureks kasvab leht
päiksest lillel avaneb õis
endamisi imestades
ikka veel meel tänus
seda puutuda võib
ainult suu ka tähti
öösel aknas nähes
enam ei küsi miks selle ime
Looja küll ilma lõi mu päeva tõi
lihtsalt seda janus jõi