Sõnale looja leiti 237 luuletust
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast
Ta ärkab hommikul,
ta märkab poolikut,
jätkab loomingut,
määrab toimingud,
pintsli tõmbed lõuendil,
hoolikalt maalimas igat detaili,
pildil mil teda valesti mõisteti,
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast,
kusalgi oma keldris peidus maailma servas,
pigment kujutlusest, elamas meie kõigi seas,
igat meie mõtet peas ta teab, jutumärkides,
jooksevad tulpadena read, sellel kosmilisel,
komplekselt keerulisel, samas olles imeliselt lihtne,
vaatleja, mõtlematta, minevikust lahti laskmas,
igal korral kui pintsel uue joone lõuendile kannab,
iga ta raske hingetõmme tuult .....
Sulle
Leidnud oma tee, leidnud oma kursi,
Peitnud oma ideed, varjanud pulssi,
mis saabuvad siis kui end üks kõigiga tundsin,
kuid tuul viis iga pettekujutelma, ei tea mida teha,
ei pea õigeks üht ega teist, kuid midagi ei keeland,
hoiatan vaid, et igal teol tagajärg, et sa, teaks ka,
sind oli hoiatatud, südame tuksel mille looja andnud,
soe teie kõigi vastu, kui ainult, ei aja välja vahtu,
sogaseks ajamas selget vett, oodates, antud veel üks hetk,
mis veste on teind, et äratada neid, kes eraldand ennast..meist,
Ei leia ma mida otsind sa, ei saa teda sulle ka siis ulatada,
muutm .....
Rahu
Värsil millel tunded,
pärib mis on puhkend,
mis lahti tegi uksed
Kas mind kuuled?
Kas näed, mis mu käed,
toond su juurde, liikuma,
Tasaselt kiikumas, edasi tagasi,
ühe sama silmapilguga,
kiindumas...
Et leida mis juhtus jõe tänav kolm,
jõe tänava norm oli et teen terve,
Ja siis veel pool, koht teisel pool sood,
käes noos, väed toob, näe rool,
jälgi kuidas silmapiiri tagant loob,
uue, kui gaasipedaal põhjas kulgen,
üle teinud nii vanad kui uued, tugev,
lahti jäid lukust uksed, vabaduse kutsel,
tundes milles muhe, sonisin läbi une,
et koos polnud mu juhe, no .....
Unustuse Kuristik
Keda sa teenid? Kas ennast?
Mida sa usud?Kas ise ennast?
Või neid kes meeli on petmas?
Mis sulle meeldib? Kui valetab keegi?
Või südant mis kogu väest vestab?
Kas tõde tohib peita? Kas siis;
Põgenemisteed üldse vaja leida?
Keda sa teenid? Kas ennast?
Mida sa usud?Kas ise ennast?
Või neid kes meeli on petmas?
Iga sõna, kus Mina on kõlaks, lõõmab,
õrnalt lükkab ja tõmbab, ei käse mul minna,
Sinust mööda, vaikin, jäänud olen võõraks,
üks sama ajastu, olen kasutu, pole vajatud,
kui tõde paljastus, mida nii pinksalt varjatud,
saamatult, unustuses armas .....
Kui sa vaid mõistaks..
Kasvasime koos, eraldi välja teiseltpoolt, vanaks jääb iga noot,
ja süüd endalt ei veereta seekord, kuid äkki paraneb miskit ükskord,
kannan selle eest hoolt, annan endast parima, enne kui mõni holmes
mind jälle narrimas, et ma "halamas" vaid pajatan valust,
see mu inspiratsioon, mis iial ei kadund, ma laulu kandnud,
kuniks kõigest maisest lahti lasnud, isegi kui laastun,
mulle leiba taevas pakkus, sellepärast igavene austus,
igavene truudus igavene lahkus, küsi ja saad ausalt vastust,
kuigi teid ei huvita, pole isegi süüdi kuigi vabandan,
vastikud ja kavalad, .....
Kaks Teist
Kõigest Kaks teist, ei midagi erinevat,
Kõigest Kaks teist, kes vaid teenind kus tõde elab,
/
Kaks teist, ühed vennad,
teile Hoidmas pöialt, et vabalt lendaks,
Ühe sooviga, ühel toonil nad, vaid rahu soovitand,
tulles tegema, ei midagist proovimas, hoolikalt,
silpe poolitand, et fookust roolida, mis koolitas,
seda tukset rinnus, enamikule vaid silmas pinnuks,
ei leia kahte teist kellel selline virkus, paigast nihkund,
tõe sõdurile au ja kiitus, inimkonna nimel riime vihund,
tundsin kohe, et sinust enneolematu sirgub,
ma vaid masinlik pildur, aega nõnda põgenedes viitnu .....
Loovuse Loovutus [2]
pea käib ringi, keerleb, pole mul ju muud kui präegust hetke, kaval pea..
nõnda veenev, kuigi tean vaid üht- kõigi nende aastatega jäin pehmeks,
otsimas meedet, trotsimas keelde, loopimas kasteete, ehk saan selgeks,
mis meister? Mis best seller? Silmakirja teener, ja mis teegelt? On ses-siis,
mu hingele peegel? Aga siin on igal ühel ju teistsugune reegel, ei saa käia ma nende,
sillutatud radasi, nende kirjutatud tavasi, silmust nõnda saan ja ei jaksa nii,
tunnen end kohe halvasti, kui kellegi mõtte haarasin ja kedagi mõjutasin,
nõnda sõna mängus jõlgun nagu katine masin, .....
Loovuse Loovutus
Riimikunn, äratan su, Riimimis tund, pärandan uut, pätakad kasvatab pruut,
milleks on teadmatuse teadmised, headuse-kurjuse võrdsuse seadmised,
head teed ei soovi ükski mees, head meelt, saan kui kostub see,
Pühendatutelt, üle vaatusel, sõrme vahelt lipsaval vabadusel,
tõmbe muster, pükstest leian ideed, milleks on need, ammused,
mis kokku meid tõid, ok see oli raha ja õis, vast mitte see mida lõin?
välja rögastatud tõrv, kulissi taga peidus on sõim, kas ma võin?
Natukene riimida-pihtida, tasaselt skilli lihvida, igapäev aina,
kõrgemale sihtida? Kas võin? Kas luba .....
Avaral Tuksel [2]
et mu kaaslast ei lükataks kraavi, kuigi nüüd ta juba põgenes, mõistis ohtu mu tõdedel,
tõdes end, kui mu kõnes polnud tühi paljas keelepeks, hetkest hetke selgeks teen,
meetmeks pehme veste seest, leian eriskummalised teed, hinge südame kasvatamiseks,
taeva puhastus tulele tagastamiseks, pühendus neile kõigis mu salmides, Looja poole,
rallides, igas sõnas valmis keeb, hariv meede, taas siin tassin kergelt, kui lendlen,
tõsiduses, õpin tundest, kõnnin luules, tagasi terve mõistuse juurde..Võitmata kedagi,
ei tea küll miks meelelahutust nad minust eeldasid? See pole ju .....
Truudus inimkonnale[2]
see samune, see isa kõigil valudel,
sellel on põhjus miks vihma sajule te kõik allute, ei mandund meel, kasvu teel,
aitäh, et jälle kostumas rafineeritud maitsev peen, mis selgeks oma mõtted teeb,
kui see pada keeb, puid alla pannes veel, et kasvaks üle pea see kõrvetav leek,
omadele, soovitan, näete mind inimesena, ei suuda hoolida, kindla käega roolimas,
omast koolist Jah, teist õpinud, teist teed ei kõndinud, lõplikult mitte mõõtlikult,
kruttisin kilometraazi mõõdikut, rahu deemonitega sõlminud, nende valu tõlkinud,
et pärandada, kui enam mu jalad mind ei kanna, .....
Ebameeldiv Tõde
Katsun pääseda, käised üles käärida,
soovitan käituda väärikalt, tõde pärida,
Omas sfääris, enamik oma afääris, käärib,
ei väärind tegelikku, jäävad igaveseks lukku,
ajud surnud, serveeritud kandikul, panditud,
printerile, kellel viimne irve, patakas pole tihke,
ja kõik seda röövib, üks kõik kuidas liikled,
aja eest müüte oma hinge, raha eest viimse,
armastatud omavahel riidlend, rikka järgi kiimlend,
kui nii teed, see pea ei saa iial piisavalt virgeks,
et näha muutuseid, näha mis truudus teind,
omavahelistes suhetes, kus ei ole politseid,
Relvastatu .....
Hea nali
Juunikuu lumi ei tee nalja,
ajab kananaha ihule palja.
Ei ma õlut sisse kaani,
suve lõpuks joo või maani.
Nõnda kiirelt möödubki see suvi,
vahel loojalgi lahti mõni kruvi.
Ta ei tunne vist me vastu huvi.
Vahest hülgama pean Eesti elu,
lõuna poolegi reisida on hirm
seaalsed lahingud võtavad peast tuju,
mis saab kui sealgi jahe on ilm
seda kõike ei taha näha mu silm.
Parem küdema panen kodus vana sauna
külaliste jaoks kataks ka laua.
Sadagu siis suvel taevas kas pussnuge
me lähedaste juurest otsime omale tuge.
Istub nina vastu akent
väike poiss ja aru peab:
küll on isal elu lihtne -
tema kõiki asju teab.
Teab, miks päike looja läheb,
teab, miks süda valutab,
teab, miks raha vahel vähe,
nurgast nurka jalutab.
Aga isa vastu akent
surub nina – aru peab:
küll on pojal elu lihtne -
nõnda vähe veel ta teab.
Oleks minul tema mured,
oleks lihtne elada,
aga minul käivad kured,
arved posti laekuvad.
Peagi poisist sirgub isa,
isast saanud vana mees.
Pojal peas on isa mõtted,
isal rahu rinna sees.
Nii need isad ja need pojad
eluaja õpivad,
oma nina vastu akent
ig .....
varsti enam pole
varsti enam pole
seda keha
millega sinuga magasin
rakud vahetuvad
loojangud hahetuvad
mälugi ununeb
varsti enam pole
seda hinge
mida sinuga jagasin
sõbrad vahetuvad
kallimad kahestuvad
vaimgi kujuneb
varsti enam polegi
seda ringi
kuhu tahaksin tagasi
lagedad muutuvad
kõrgused puutuvad
tundub vaid
just nagu
magasin
Sanya
Trotüüli Vöö
Kiirelt lähenen; kui tuul järsult ägenen;
silmadest une; ikka veel pikkalt tulles;
tulevik on tume; minevikul tuttav jume;
purustab kuulme; oimu kohta terav surve;
ülbel ja uhkel; nuttev see munder;
mis mureneb; kildudeks puruneb;
nagu igasugused valedel rajatud suhted;
Ei lihtsalt itsitan; apaatne ja munandeid pigistav;
ajud ära kiiritand;rehvi lasen suitsema vilinal;
vere plekk seinal mu initsiaal:
imbetsill mida sa seal itsitad?
ilge reptiil; laused lõppevad sisinal;
otse kolpa sihtimas; tabamus prahi ära koristab;
-seinal mu initsiaal; vaikida ja tõtt mitte rääkid .....
Õhtune promenaad ...
Vaatlen rannal kuis tuul lainetama tõstab vett,
kaldal rebenemas vahuks laineist voogav kett.
Uljad kajakad , neil tiib merepinda puudutab,
plinkiv majaka valgus ööpimedusse sähvatab.
Üksi päris promenaadil , minu kohal ilmaruum,
päike mere taga koitis uus seal hommik kuum.
Sinu üle miljon tähte , kuusirp selge helendab,
lõppmatuse ees meil hing härdalt kummardab.
Siin kõiksus ta looja universum koos teie ees,
kaugele pole tulla asud võimsa süsteemi sees.
Planeet Maa meid hoiab , kosmilise ohu eest,
meie rajada jääb maailm vaba turvaline seest.
Hansi!!!
kolme tärni prohvet
kohvikute topsides on
kivid, lill ja
kohv
seinal ripub pildike
ja laama valge sall
teises nurgas mustrit mängib
pudisenud krohv
lamp on hele aga lina
selle all
on hall
tuleviku peale mõeldes
tellid ühe mehe
paadisilla
loojangu ja
luuleraamatu
olgu ülejäänud elu
õnnelik ja ehe
kuidki mees võib olla
voodis
veidi saamatu
Sanya
Taevas ja Maa
Suitsune; mu aken on udune;
ununen; kildudeks kukub; puruneb;
Süttib põhjala; vedelen kivist põrandal;
veab, neil kes ei sündinud põdrana;
samblik lõõmamas; tunnen ennast tõprana;
inimeseks olles; iga päevane toodete koorem;
elu mis meenutab prügi kolle; nina püsti;
täitmas tähtsusetuid rolle; muundamas vorme;
õnneks on need unistused kõik meil paberist;
mõtetud mõõtmed edetabelis; kõrbeb kõik..Kõrbeb kõik..
paber millele trükitud valesid; loodud tahe; mille tõttu kardeti;
kaoses nähes nüüdseks ainsat lahendit; miski meis on valesti;
kui kaua veel; kui k .....