Sõnale looja leiti 237 luuletust
Õpetaja meenutus
See kevad on sundinud vaatama
aastatetaguseid tulekuid.
Väiksed käekesed emade pihkudes,
pilgud akna peal saatmas neid minekuid.
Veel väikesed on käed ja te jalaast,
suurde maailma viimas on need.
Ema südamesoojus toeks alati on,
isa näitamas teil õiget teed.
Täna lõppemas ühe raamatu reis,
siin lood olid argipäevaselt soojad.
Oli sõprust ja tarkuse kogumist –
te ise olite päevade loojad.
Neli aastat me veetsime iga päev koos.
Nüüd ootamas kool sõpru häid
Mingu õpinguaastad teil tegusas hoos,
tarkus paitamas olgu te päid.
Vana Räpane Värdjas [2]
sõnad pähe tikuvad;korrektsuses;olen siin perfektsuses;lendu teel;keeldudes;
Uskumast;jutustan;vaid sellest muunduvast;julgustan,neid kes on unustand;
kuidas olla vaba,voolata nagu vesi,läbi iga pisemagi ava;kavas vaid tava mis jagab;
hetke mõtted;ei ole ma paha,lõhken,lihtsalt haru harva,vastu karva pole midagi;
ja ega ma tegelt ma suurt oma välja ütlemistest ei arva;kõige eest pean vastutust kandma;
saan oma palga,varem või hiljem;lasen lihtsalt tihkelt,õide sellel lillel,võite kujutada pilte;
sülgan lihtsalt kiirelt;armastada pühendudes kribada neid silpe;silme ees manat .....
Liblikas trellidel ...
Tahaks rõõmust valju hõisata,
väike - liblikas olla , kevadest.
Tuulel soojal kanda end lasta,
üle metsadest , jõgede veest.
Vaid lennul tunned end vaba,
maine piir tõkked kõik kaoks.
Hõljuks voore ja niitude taha,
kuhu päikene loojakul vajuks.
Tõuseks kõrgele , taevani üles,
näeks igatsus õnnemaa randa.
Üle mere kui tiib jõuaks kanda,
lootus kustumas lainete süles.
Hansi!!!
Mänglev tuul
Oled sa loll või inimene;
Pidev sisemine võrdlemine;
lõpetab seal kus põõnleb pidev;
Võitlev isend; näitlemas; Väitlemas;
Segadus teda hoopis käitlemas;
mitte tema teda; ega? A las ta jääb;
Kui pea teeb häält; ja siseneb väärt;
Ideede kulg; kerge sulg, üle paberi;
Teadmiseid veab mul, sul vedanud;
Et ta nõnda kerglaselt lennanud;
Eeldan uut; keerutan juust,
ümber sõrme;
See k kuus; usu või ära usu, omast puust;
Nagu Kitil Turbo Boost; Rüütelik Mihkel;
Ihnetele Viimne, kuulutus; hullutus,
Su jaoks karistus on unustus; kuri kuulus;
Looja peatükki omanäo .....
meenub mul veel
Meenub mul see õhtu veel
seistes sinu südame ukse ees
kauneid tundeid sai öeldud
unistusi ühiseid ja ilusaid mõeldud.
Nähes langevat tähte olen soovinud sind
võiksid ometigi korra märgata mind
sest minu jaoks oled kõik ja rohkem veel
ristuda võiksid meie eluteed ja -
Sind võiksid soojendada minu käed.
Sinu ilusad silmad ja Sinu lummav naer
särad veel eredamalt kui suvine päike
ainsa suudlusega peatuda juba võiks aeg
ainsa naeratusega kaob ka mure väike.
Ref : Viibides Sinu juures Siin
Päikeseloojang ja rannaliiv
Paludes Su armastust enda .....
sõpruse puiestee
seal õhtuse lava ees
kus mängis lemmikbänd viise
tundis teiste valu see
elust laulev muusikust mees
sama lihtne ja siiras ise.
teiste liikmete saatvad pillid
tekstide ja meloodiate loojad
parandades elust tekkinud villid
luues südametesse lootused soojad.
muutes mõistvaks argielu piinad
neile kes ei saanud sõnumist aru
kel lohutust täitis õhtused viinad
silmis möllamas mässumeelsus maru.
neid ei huvitand kuulsus ja raha
vaid tahtsid jagada enda olemust
jättes raskemeelsusena elumõtte maha
otsides eksisteerimiseks tähendust.
seal seisin publikus vaikselt .....
See on mu elu
Kuulen samme,
kukla taga
lähenemas minu poole.
Tema ongi see,
kes kaugelt
jagab hoope.
Kus on su julgus?
Sa häbematu.
Anna rusikas,
las ma näitan kuidas
lüüa,
läbi näo
südamesse.
“Ma ei saa”
ütled.
Ole siis pealegi
see prostituud,
sealt
tänavanurgalt
kuhu ma purjuspeaga
oksendasin.
Aga palun,
teinekord kui lähened
koputa õlale
sest seljatagant
lööjale,
nii pagana raske
on
andestada.
Pealkirja mõte sul
segaseks jäi?
Loe siis uuesti.
Tundmatu ...
Kui haldjas , kõndis see veetluse ime,
hõljub ta sädelus, kuni kaugusse kaob.
Looja , päiksehelk minnes siin vaob,
päevane - aeg , tundub õhtuselt pime.
Märganud kord vaid seda looduse sära,
kohtud temaga mõtteis , jälle ja taas.
Tundmatu läks , hinges jäljed on maas,
mälestus jääb , unistus vaibumas ära.
Hansi!!!
Ulmeline Vend
Kas see on nüüd luuletus,
või see on unetus,
mis edasi veab seda pummelust,
kummaline päev uurida unarust,
keegi oli siin pussanud,
aga ei kõssanud,
kas tuli see sõbra suust,
või sai võimalik just võimatuks,
võigas tuul, lehk läbi luude lõiganud,
paistab, et täna ei tulnud kõva junn
ekskremente terve elu uurind,
Eureka!
Lugupeetud Professor Punnsilm!
Õhus on gaasi! Jah! Mina seda esimesena tundsin!
nõnda said tehtud esimesed sammud-uurida eeterliku olematut,
taevalik ilming alati mu näos asub, kui keegi rõveda käraka
peeru mu akna all pannud, kui hais kadu .....
Arvamus
Kes suudaks sulgeda maailma suud?
Kes rahustada arvamuste tuult?
Kes jätaks loojale loomingu?
Miks?
See maailm ei räägi
see röögib
Ja tuulest on saanud torm
millel vinguv vorm.
Nad ütlevad
"Sel kõigel puudub
uuring või tõestus."
See on luule
hinge tõesus!
(Tuleb vaikida, peita ideid.
Oma mõtetele öelda ei)
Jälle
Tuul jälle puistab toomepuudelt lund
ja öösiti ei ole kaua und.
Suur kevad avab meile maa;
toas istuda nüüd enam küll ei saa.
Nii pikalt ootama peab ilmataadilt sooja,
veel palju kordi päike ringiga läeb looja.
Siis vargsi lillekene näitab end
ja algab tuules värviliste liblikate lend.
Nüüd päike saadab meile kuldseid kiiri
ning laululinnu lõõritustel pole piiri.
Käib kevadest ja rõõmust ringi pea,
Ma lulujuppe ise kokku sean.
Oh,tere,KEVAD;
päiksest aurav põllumaa!
Oh,tere,sügav hiiemets!
Merd unustada ka ei saa!
Kas mäletad neid sõnu?
Kas sa mäletad neid päevi,
Kui me mötted olid piiritud?
Kus polnud nuttu hääli,
Kus puudus elust lüürika.
Kas sa mäletad neid aegu,
Kus aega veetsime koos siin teel?
Sest nüüd elus püsin vaevu
Tappab mu hinge ootus sees!!!
Kas mäletad kuis röömu tundsime elust?
Kas mäletad kuis sööme rüüpasine menust?
Kas mäletad kuis röömu tundsin sinust?
Kas mäletad, sest nüüd soovin lahkuda ma minust!!!
Kas mäletad? Või oled unustand?
See kui olin vaba, kuid nüüd olen enda sisse tömbund!
Ma mäletan su silmi, päikse loojangu kumas!
Ei saa see iial enam ilmsiks, .....
Südamesoov
Mõtted, minge eest,
ma proovin soovi soovida,
mis tuleb minu seest
ja palub end proovida.
Saavad mõtted segada,
kui peaksid olema loojad?
Jätavad soovid lebama,
selle asemel, et midagi luua.
Soovi võlu on piiritu,
nii nagu mõtete mängud.
Õnnestumiste rada ikka rivitu,
mille vahel kahtluste võrgud.
Mõtted, minge eest,
ma proovin soovi soovida,
mis tuleb minu seest
ja palub end proovida.
See soov on lõpmatu,
ääretu ja energiat täis.
Mis teeb minust kartmatu,
võitmatu, just kui näib.
Tark mees
Vabanda - ei armastanud sind.
Sa olid liiga palju
minu moodi.
Ei armastanud ennastki ma veel...
Ja patupaigana näis iga segi voodi.
Ma kohtasin üht väga tarka meest,
kes ütles: valvsalt hoidke
oma kodu-ust -
sest kui sa selle ükskord lahti paotad,
ei pruugi leida sarnast armastust!
Ta ütles veel, et hoidke oma tütreid,
et nad ei läheks armu
mujalt otsima -
sest muidu nad ei naase iial koju
ja jäävad tiivutuna torme trotsima!
Sa vabanda - ei armastanud sind.
Mind põhjusega
lahkulööjaks loodi.
Üks erinevus siiski painab mind:
kas ikka poegadega on kõik sam .....