Sõnale loojang leiti 65 luuletust
Loojang mu teel
Vaatan, nõnda kaunis see,
loojumas mul silme ees...
Mõtlen mingeid mõtteid ma,
nendeta ju me ei saa.
Pea on ikka mõtteid täis,
kes küll minul nendes käis.
Seda ei tea keegi veel,
kui vaid ainult päike mu teel.
See hetk on imeline,
nii aus ja siiras,
ta lihtsalt mu vaate aknast sisse piiras.
Kuid annan selle andeks ma,
sest ilusaim kaaslane oli täna mul ta!
Sügis
Kui hommikul vara ärgata,
vaata vaikides ringi,
kas tõesti on juba märgata
sügise loodavaid kirgi?
Kas on hommikuses udus
tunda näol karget õhku,
loodus, mis on veel elus,
vaikides haihtumas õhku.
Sügis õrnalt lehti paitab,
värvides loojanguvärve,
nii suvele vaikides näitab,
et sügis vargsi saabub jälle.
- Tarmo Selter -
2022
Armastus jääb püsima
Päiksetõusu kinni hoidsin
iga oma meelega
Päiksetõusuga Sa kaasa minna tahtsid-
Minu juurest ära minna, lahkuda
Kuid päiksepuna tasa tõusis
taevas kõik lõi veretama
Hakkasin Sind vaiksel viisil
tahtmatult üles äratama
Su uni oli nõnda sügav
vaatasin Sind ainiti
Meid armastus on ühte köitnud
viimse hingetõmbeni
Aga päike, see käib omasoodu
kord vajub ja tõuseb jälle ta
Mu kallike, taas päike loojub-
Näe! Taeva all on vikerkaar!
Iga kord, kui päike tõuseb,
või kui vajub looja ta,
siis ma hüüan järel talle
Hea,et olid ja oled olemas!
varsti enam pole
varsti enam pole
seda keha
millega sinuga magasin
rakud vahetuvad
loojangud hahetuvad
mälugi ununeb
varsti enam pole
seda hinge
mida sinuga jagasin
sõbrad vahetuvad
kallimad kahestuvad
vaimgi kujuneb
varsti enam polegi
seda ringi
kuhu tahaksin tagasi
lagedad muutuvad
kõrgused puutuvad
tundub vaid
just nagu
magasin
Sanya
Mälestus
Vihmal kiire
on möödas.
Asfaldimikrofon käes,
harjutab kohalikku hümni.
Joonistab päikese lakke
peeglikild peos.
Harjutan mina
olelemist.
Saadan tervisi kaugele -
naerudele,
mis mäletavad
sind.
Muusik on muusik:
tema keel on loetav,
kuid õppimatu.
Helid alati on elus,
lohutamas
loojanguid.
(Pühendus: in memoriam Rauno Remme)
/Mari Uri/
Detsember
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
.....
õhtul mõnel meenub
elutu ja jäises pimeduses
Päikse ümber tiirlev
roostevärvi Marss
kas tõesti ka Maa
kord saab selliseks
kus üksnes päikse
tõus ja loojang
liivatormid nagu Maalgi
hommikuti pilved taevas
haljas elu ent
iial pole olnud seal Loojaks
planeedina Universumis
tal teine on saatus
Maaga võrreldes
hiigelkaotus
„On 70% tõenäosus, et ma kolin Marsile"
Elon Musk
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
Hoia
Naudi loojangut veel Sa,
vihmasadudes käi,
lumetormides sumpa,
loodus üllatab meid,
ole sõbralik, tea, et meil on hea,
kui loodust Sa hoiad, armastad.
Hoia päikest Sa taevas,
vihmapisaraid peos,
lumehelvest nii õrna,
mis sulamas eos,
hoia metsa ja merd, meeles Sa pea,
meid loodus on hoidmas siis meie maal.
Ole endaga sõber,
olles teistega hea,
avaldumas nii tõde,
keda kallimaks pead,
hoidkem üksteist ja meil on siis hea
koos ühisel teel käia taas.
- Tarmo Selter -
2023
Suvises Norras
selline loojang
et põlvili laskud
palud õhtult endale õnnistust
enam millestki pole kahju
kui ilu nõnda hinge joodab
Su tulemist ootab
pärast põlvitust
ülal miilavad pilvesöed
ilmaruum justkui köeb
ja elu on uuesti
vanemaks õeks
hing päeva tagasi võet
*
eal sõna suuda edasi anda
vee voolamist jões
rünkpilvede varju
liikumist mäel
vaevapajude õitsemisiha
igilume läheduses
*
öös mõnes
põletab sind äkki suudlus
unund õnnevalu
kui aknal mustendavad ruudud
kõiksus laupa puutub
hing mälu raskust talub
kord süttind kiivus
kire tuli
poleg .....
oma esimesele tüdrukule
jah tegin haiget
ei suu ei käed
osanud Sind hoida
alles nüüd seda näen
kui enam päev
meile koos ei koida
mälu hetki omatahtsi
kui raamatuid riiuleis
korda säeb
üksi nendega jääb
ah me suudlusjanus suud
veri hõõguvkuum
kõik siis oli uus ja suur
meis põles kui loojangust
aknal ruut
miski tähtis polnud muu
mu hing Su hingega
kui kevadvalgusega
pärast pikka talve kohtus
pilk küsis kas Sina oled see
mu heitlik meel kellest joobub
enam iial ei loobu
järve ääres keskpäeval sellest
õnnest viskub näoli rohtu
ühe öö read
Ühe öö read
nagu päev valgusest
täitub taeva alune
elu heldusest
see sinugi sees
muutub helluseks
tänuks olemise eest
aidaku meid selles
hinge puhtaks põletav
leek ka ajas
mis veel alles ees
*
kõik muu kui on
ära olnud
taas jõuad elu ilu valuni
tänagi seda endale
palusin
*
mis oleks õite ilu
kui poleks nende
puhkemist närtsimist
ööde kõrvetavat vilu
hingel sellega
toime tulemist
seemnete pikka ootust
vihmast märjaks
saanud mullas
enne kui päike
õied üle kuldab
*
nii palju surmi
üle elada
veel jääda el .....