Sõnale loojang leiti 60 luuletust
Loojang mu teel
Vaatan, nõnda kaunis see,
loojumas mul silme ees...
Mõtlen mingeid mõtteid ma,
nendeta ju me ei saa.
Pea on ikka mõtteid täis,
kes küll minul nendes käis.
Seda ei tea keegi veel,
kui vaid ainult päike mu teel.
See hetk on imeline,
nii aus ja siiras,
ta lihtsalt mu vaate aknast sisse piiras.
Kuid annan selle andeks ma,
sest ilusaim kaaslane oli täna mul ta!
Sügis
Kui hommikul vara ärgata,
vaata vaikides ringi,
kas tõesti on juba märgata
sügise loodavaid kirgi?
Kas on hommikuses udus
tunda näol karget õhku,
loodus, mis on veel elus,
vaikides haihtumas õhku.
Sügis õrnalt lehti paitab,
värvides loojanguvärve,
nii suvele vaikides näitab,
et sügis vargsi saabub jälle.
- Tarmo Selter -
2022
Armastus jääb püsima
Päiksetõusu kinni hoidsin
iga oma meelega
Päiksetõusuga Sa kaasa minna tahtsid-
Minu juurest ära minna, lahkuda
Kuid päiksepuna tasa tõusis
taevas kõik lõi veretama
Hakkasin Sind vaiksel viisil
tahtmatult üles äratama
Su uni oli nõnda sügav
vaatasin Sind ainiti
Meid armastus on ühte köitnud
viimse hingetõmbeni
Aga päike, see käib omasoodu
kord vajub ja tõuseb jälle ta
Mu kallike, taas päike loojub-
Näe! Taeva all on vikerkaar!
Iga kord, kui päike tõuseb,
või kui vajub looja ta,
siis ma hüüan järel talle
Hea,et olid ja oled olemas!
varsti enam pole
varsti enam pole
seda keha
millega sinuga magasin
rakud vahetuvad
loojangud hahetuvad
mälugi ununeb
varsti enam pole
seda hinge
mida sinuga jagasin
sõbrad vahetuvad
kallimad kahestuvad
vaimgi kujuneb
varsti enam polegi
seda ringi
kuhu tahaksin tagasi
lagedad muutuvad
kõrgused puutuvad
tundub vaid
just nagu
magasin
Sanya
suhteline
suhe algab
esimesest tülist
vaikimisest
lahus olekust
pettumusest
nähtamatust lülist
mis ilmutub
"ta-siiski-pole"-kust
arm hõiskab aga
lootus mõistab
tasa
ei sega - tüki tühjalt
vahele
ja enne veel kui
päevake poeb looja
on ase valmis
ikka kahele
Sanya
Mälestus
Vihmal kiire
on möödas.
Asfaldimikrofon käes,
harjutab kohalikku hümni.
Joonistab päikese lakke
peeglikild peos.
Harjutan mina
olelemist.
Saadan tervisi kaugele -
naerudele,
mis mäletavad
sind.
Muusik on muusik:
tema keel on loetav,
kuid õppimatu.
Helid alati on elus,
lohutamas
loojanguid.
(Pühendus: in memoriam Rauno Remme)
/Mari Uri/
Detsember
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
.....
Haavatud lind
Vastu öö haku pehmet satiini
eksles haavatud tiivaga lind.
Tuikas loojangutaevas rubiini,
neisse kiirtesse peibutas sind.
Vastu loojuva päikese puna,
härmaniitidest lõuendi all,
rapsles püünises jõuetuna-
südant kahutas varane hall...
Vastu ergavat loojangupuna
nõrkes haavatud tiivaga lind...
Elu ohverdust nõudis... ja luna-
igal elatud aastal on hind...
Idüll
justkui oleks ikka veel aeg
kui mu juustes polnud
ühtki hõbedast karva
on õhtu vaatan koos lastega
nende koduseid töid
ülesannet kus Suur Peeter
jagab vennaga õunu
tüssates hõlpsasti teda
pean hakkama säärast ülekohut
parandama et mu poeg ei harjuks sellega
maast madalast kui paratamatusega
ajast milles räägitakse vaarao tuhandest sõjakaarikust
kus juht suunab kahe rattalist kaarikut
metsikult kisava ja odasid loopiva vaenlase poole
paariline külvab aga raevukalt
vaenlast üle odade või vibunooltega
jäetakse aga targu räà .....
elus ei olemas kõik
võin langetada pea sulepadjale
hoomata endasse kõike ümbritsevat
elu peaks olema lillepidu
peaks täiustama küllusega
kohvi aroom lõhnameeli rõõmustama
tekisoojus keha temperatuuri tasakaalustama
kõht soolast magusat täis olema
peaks tekitama meelehäid
pöörlemine takerdub
edasi miski ei kõigu
see ei hõlma just kõike
elus ei ole olemas kõik
nagu silmapilgul näib
üksindus surnud öö
vaimset tervist ahnelt sööb
toas leegitseb üksik hing
unistades soojalt
vahel hinge kinni lööb
puistata südamelt südamele
hingeraskusest tulvil lugusid
vastukajaks ka .....
on tühjaks jäänud kure pesa
ei päeva enam
loojang lõpeta
kus kurepesal armas
nokaplagin vali
meel sellest õheta
kui kure poegi
rõõmsalt vahid
ei enam lõigat odra
põllul nende uhket kõndi
lähenedes nende
õhku tõusmist
pessa tagasi jõudmist
on tühjaks jäänud kurepesa
ei õhus nende lendu enam
uue kevadeni
mõned pildikesed suvest
on igal õiel lehel oma kulg
taeva all sa lahus oled sellest
samamoodi eemal sinust
vihm ja muld õnneks mitte
meelel päikse kuld
*
metsviinapuu veretamise
ritsikate siristamise kõrvale
jasmiinipõõsas
mida on mul lisaks sellele
suvepäeva anda
jõeäärse kalda pilliroos olemine
apelsinikollaste kõrvitsate paisumine
astrite jaheda õitsemise kõrvale
aias peenral
kiirteed MacDonaldid pangad
pilgeni asju täis kaubamajad
igaõhtused mõrvad ekraanidel
inimese üksildus metroode džunglites
igikestva armastuse igatsus
ritsikad augustiöös
oma hõõguv .....