Sõnale loojang leiti 106 luuletust (top)
Armastus jääb püsima
Päiksetõusu kinni hoidsin
iga oma meelega
Päiksetõusuga Sa kaasa minna tahtsid-
Minu juurest ära minna, lahkuda
Kuid päiksepuna tasa tõusis
taevas kõik lõi veretama
Hakkasin Sind vaiksel viisil
tahtmatult üles äratama
Su uni oli nõnda sügav
vaatasin Sind ainiti
Meid armastus on ühte köitnud
viimse hingetõmbeni
Aga päike, see käib omasoodu
kord vajub ja tõuseb jälle ta
Mu kallike, taas päike loojub-
Näe! Taeva all on vikerkaar!
Iga kord, kui päike tõuseb,
või kui vajub looja ta,
siis ma hüüan järel talle
Hea,et olid ja oled olemas!
järve ääres
kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime
tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees
Liisile, kes jõel, oma üsas olevale lapsele
pilli mängib
lapsele üsas
flööti mängid jõel
nii pilliks saab süda
vesi õeks
ta loojangu kumale
hakkab seltsiliseks
kupule vees
ilule olemises
kus sina oled ees
*
igal hommikul
valgus peseb mu silmi
põld akna taga
üles äratab meeled
ka siis kui taevas
näha pole valgeid pilvi
sa siiski päevas ole
rõõmsalt teel
MINA
Ema silmad ja isa nina.
Kuid kes olen päriselt? See mina.
Vanaema hool ja vanaisa lood,
Sugulaste mure- ja rõõmuvood.
Sõbra toetav käsi mu peos
Kaaslaste suured ja väikesed teod.
Killuke siit ja tükike sealt,
Rõõmsate hetkede naeru pealt,
Muremõtete kummitused
Ja igaaastased õnnitlused.
Minus on isegi hommik ja õhtu,
Päikeseloojangud ja -tõusud.
Kõik minu ümber on loonud MINU.
Toonud mu ellu ka sinu, ja sinu.
Mu kodu ja lapsed ja pere ja kaasa,
Löönud on kõik mu loomises kaasa.
Täiendab mind iga aastanumber,
Olengi segu kõigest mu ümber.
Sagedused ja detsibellid
Sagedused ja detsibellid
Raske vahel armastust vastu võtta,
mitte ei tahaks,
vaid et inimestel on endal haiget saamisest tekkinud müürid ette
ja see ei pruugi olla üldse seotud paarilisega
vaid eelnevate elude ja lapsepõlve traumadega
Mitte, et ei sooviks armastada
Aga vahel ei oska endast anda ja võtta vastu määramatu süvikuga armastust,
mis on loodud inimkonna toetuseks ja päästmiseks
Vahel ma ei usu lugusid
ja siis saab minust skeptik
Ma istun tööl kulm kortsus ja lülitun ratsionaalseks
lubamata südamel tantsukingi jalga panna
või iluuiske
Ometi ma ju väg .....
avarus oblikais luht silmapiir
kõik teisel pool jõge
veres poisiea piin
ära tahad siit
elu kui vanem õde
midagi ei lausu
käega vaid rehmab
sinnapoole kus asub kaugus
tsüklist „Poisiiga“
1.04.2021
aastaid kulub
enne kui taeva alune
saab äkki katedraaliks
mille ees tänus
olla põlvili maas
sellegi õhtu eest
mida öö juba raamib
hõõgumas kus pilvesöed
loojangu kustuv leek
19.03.
enne päeva ära mine
kui meeli puhtevalgusega
palves pole jootnud
käsi rinnale
selleks risti toonud
siis kui hommik üleni
on täitnud taeva alu .....
Nagu sõnajalaõis
Olen nagu mees kuult
minu soovid täituvad suult
kõik see juhtus Jaanipäeval
kui kohtasin sind lõbusõidul laeval;
su pilk jõel püüdis mind ja ei saa eirata
pole pühadel ilu ühegi sõnajalaõieta
tema kutsung on mulle see lüke
mis veel kuumem kui jaanilõke;
sa oled nagu sõnajalaõis
saatus meid kokku püüda võis
olen valgus taevast sind hoidmas
sinuga samat energiat tundmas;
ja ta ütles (refr):
"kui ma kuulen siinu häält
oled mees, kes püüdnud minu poolt
kui vaatan su silma ja kuulan
siis mees kuult on see, kellele sulan
tee mu pühad võim .....
Emakeelepäeval
Ikka ilusaid päevi kevad kingib
meelele ja keelele.
Emakeelepäev toob sära silma,
kaunid sõnad huulile.
Oma emakeelega ma õnnistatud,
hoian hellalt ja armastan.
Emakeel on kallis mulle,
pole temast kallimat.
Päikesetõusust loojanguni
kevad emakeelepäeva kaunistab.
Päike oma sära peale kallab,
kallab nii, et küllalt saab.
Ses päevas kõik peab kaunis olema!
mõtlevaks kaaslaseks
teistmoodi kui kuu
elutu maale
oled kaaslaseks
päikese tõusule loojangule
lillele aias õunale oksal
pilvele ülal
sulguvale võilillele
maantee ääres
helendavale Linnuteele
selgetes tähisöödes
liblikale nektari järele
õiele laskuvale
olla selle kõigega koos
aina kangemaks läheb
veres kogu aeg see soov
Haydni „ Lahkumissümfooniat “ kuulates
seda suve enam iial
ei tule tagasi neid lilli ja pilvi
puhtevärskeid hommikuid
täis loojangut õhtuid
taeva alust pilgeni täitnud
õitsemist suurt
pikk hüvastijätt ootamas
ees iga astriga aias õunaga
puul kokku pigistan suu
et sa ei näeks
kuidas hinges vallandub
karje valu lämmatav nuuks
oma esimesele tüdrukule
jah tegin haiget
ei suu ei käed
osanud Sind hoida
alles nüüd seda näen
kui enam päev
meile koos ei koida
mälu hetki omatahtsi
kui raamatuid riiuleis
korda säeb
üksi nendega jääb
ah me suudlusjanus suud
veri hõõguvkuum
kõik siis oli uus ja suur
meis põles kui loojangust
aknal ruut
miski tähtis polnud muu
mu hing Su hingega
kui kevadvalgusega
pärast pikka talve kohtus
pilk küsis kas Sina oled see
mu heitlik meel kellest joobub
enam iial ei loobu
järve ääres keskpäeval sellest
õnnest viskub näoli rohtu
Hommik
Vahel hommik on targem õhtust,
luues värvides loomingut, ilu,
mis päevades argiselt lahtub,
viies varajase värskuse, võlu,
luues õhtusse loojanguvarjud,
ehavalgusse mõnedki retked,
kuni jälle Sa homsesse astud,
Sind tabamas kaunimad hetked.
- Tarmo Selter -
2023
Armastus
üksteise võidu me jookseme
läbi heinamaa
üle põldude
paljajalu
- milleks neid kingi vaja oligi?
rõkkav rõõm
mis tatsab aeglast südant
mis käib meloodias
kahe hinge sädemega
just seda vabadust me tahtsimegi
kesköist rabavee kosutust
päikeseloojangut
pungil korvid maasikaid
ja muid marju
ja vanaisa vaatamas meid
pärast sauna uhkel pilgul
"küll teist kord asja saab"