Sõnale loojang leiti 107 luuletust
Armastus jääb püsima
Päiksetõusu kinni hoidsin
iga oma meelega
Päiksetõusuga Sa kaasa minna tahtsid-
Minu juurest ära minna, lahkuda
Kuid päiksepuna tasa tõusis
taevas kõik lõi veretama
Hakkasin Sind vaiksel viisil
tahtmatult üles äratama
Su uni oli nõnda sügav
vaatasin Sind ainiti
Meid armastus on ühte köitnud
viimse hingetõmbeni
Aga päike, see käib omasoodu
kord vajub ja tõuseb jälle ta
Mu kallike, taas päike loojub-
Näe! Taeva all on vikerkaar!
Iga kord, kui päike tõuseb,
või kui vajub looja ta,
siis ma hüüan järel talle
Hea,et olid ja oled olemas!
varsti enam pole
varsti enam pole
seda keha
millega sinuga magasin
rakud vahetuvad
loojangud hahetuvad
mälugi ununeb
varsti enam pole
seda hinge
mida sinuga jagasin
sõbrad vahetuvad
kallimad kahestuvad
vaimgi kujuneb
varsti enam polegi
seda ringi
kuhu tahaksin tagasi
lagedad muutuvad
kõrgused puutuvad
tundub vaid
just nagu
magasin
Sanya
Mälestus
Vihmal kiire
on möödas.
Asfaldimikrofon käes,
harjutab kohalikku hümni.
Joonistab päikese lakke
peeglikild peos.
Harjutan mina
olelemist.
Saadan tervisi kaugele -
naerudele,
mis mäletavad
sind.
Muusik on muusik:
tema keel on loetav,
kuid õppimatu.
Helid alati on elus,
lohutamas
loojanguid.
(Pühendus: in memoriam Rauno Remme)
/Mari*Uri/
Detsember
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
.....
järve ääres
kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime
tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees
Emakeelepäeval
Ikka ilusaid päevi kevad kingib
meelele ja keelele.
Emakeelepäev toob sära silma,
kaunid sõnad huulile.
Oma emakeelega ma õnnistatud,
hoian hellalt ja armastan.
Emakeel on kallis mulle,
pole temast kallimat.
Päikesetõusust loojanguni
kevad emakeelepäeva kaunistab.
Päike oma sära peale kallab,
kallab nii, et küllalt saab.
Ses päevas kõik peab kaunis olema!
mõtlevaks kaaslaseks
teistmoodi kui kuu
elutu maale
oled kaaslaseks
päikese tõusule loojangule
lillele aias õunale oksal
pilvele ülal
sulguvale võilillele
maantee ääres
helendavale Linnuteele
selgetes tähisöödes
liblikale nektari järele
õiele laskuvale
olla selle kõigega koos
aina kangemaks läheb
veres kogu aeg see soov
MINA
Ema silmad ja isa nina.
Kuid kes olen päriselt? See mina.
Vanaema hool ja vanaisa lood,
Sugulaste mure- ja rõõmuvood.
Sõbra toetav käsi mu peos
Kaaslaste suured ja väikesed teod.
Killuke siit ja tükike sealt,
Rõõmsate hetkede naeru pealt,
Muremõtete kummitused
Ja igaaastased õnnitlused.
Minus on isegi hommik ja õhtu,
Päikeseloojangud ja -tõusud.
Kõik minu ümber on loonud MINU.
Toonud mu ellu ka sinu, ja sinu.
Mu kodu ja lapsed ja pere ja kaasa,
Löönud on kõik mu loomises kaasa.
Täiendab mind iga aastanumber,
Olengi segu kõigest mu ümber.
Jonnakas Putin
Tugev nagu kivi, Putin seisab kindlalt, jonniv pilk, mis mõistatusi mähkleb sihikindlalt. Sõnad kõlavad tema huulilt kui pronks, nagu öeldud loosungi kandvad monoklid.
Putin, nagu kaval šahh, liigub malelauas, valitseb käigud, kus võimu hoiab ta paigas. Jonniv jõud, mis tõuseb Venemaa peal, riigijuhi tarmukas samm, nagu marssalite saatel.
Ent kui päikeseloojang värvib taeva roosaks, jääb küsimus, kui puutumatu on riigipea loos. Jonniv Putin, ajaloo keerdkäikudes kootud, kas tugevus või varjud tema ümber on seotud?