Sõnale loojangu leiti 72 luuletust (parimad)
Emakeelepäeval
Ikka ilusaid päevi kevad kingib
meelele ja keelele.
Emakeelepäev toob sära silma,
kaunid sõnad huulile.
Oma emakeelega ma õnnistatud,
hoian hellalt ja armastan.
Emakeel on kallis mulle,
pole temast kallimat.
Päikesetõusust loojanguni
kevad emakeelepäeva kaunistab.
Päike oma sära peale kallab,
kallab nii, et küllalt saab.
Ses päevas kõik peab kaunis olema!
Hommik
Vahel hommik on targem õhtust,
luues värvides loomingut, ilu,
mis päevades argiselt lahtub,
viies varajase värskuse, võlu,
luues õhtusse loojanguvarjud,
ehavalgusse mõnedki retked,
kuni jälle Sa homsesse astud,
Sind tabamas kaunimad hetked.
- Tarmo Selter -
2023
järve ääres
kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime
tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees
MINA
Ema silmad ja isa nina.
Kuid kes olen päriselt? See mina.
Vanaema hool ja vanaisa lood,
Sugulaste mure- ja rõõmuvood.
Sõbra toetav käsi mu peos
Kaaslaste suured ja väikesed teod.
Killuke siit ja tükike sealt,
Rõõmsate hetkede naeru pealt,
Muremõtete kummitused
Ja igaaastased õnnitlused.
Minus on isegi hommik ja õhtu,
Päikeseloojangud ja -tõusud.
Kõik minu ümber on loonud MINU.
Toonud mu ellu ka sinu, ja sinu.
Mu kodu ja lapsed ja pere ja kaasa,
Löönud on kõik mu loomises kaasa.
Täiendab mind iga aastanumber,
Olengi segu kõigest mu ümber.
Liisile, kes jõel, oma üsas olevale lapsele
pilli mängib
lapsele üsas
flööti mängid jõel
nii pilliks saab süda
vesi õeks
ta loojangu kumale
hakkab seltsiliseks
kupule vees
ilule olemises
kus sina oled ees
*
igal hommikul
valgus peseb mu silmi
põld akna taga
üles äratab meeled
ka siis kui taevas
näha pole valgeid pilvi
sa siiski päevas ole
rõõmsalt teel
Öö
Öö saabumas koidiku eel,,
teda katmas on udune loor,
õrnalt kaisutab kastesel teel,
päikseloojangu Sinule toob.
Öövaikuses vahel on helid -
on naeru, on kilkeid öises ilus,
mis kestmas veel hetkedes seni
kuni vaibumas öökülmas vilus.
Öös kõnnime, Sina ja mina,
suvesoojus veel saatmas on meid,
kuigi pimedussse mattume täna,
koiduvalguses leida meid võib.
- Tarmo Selter -
2023
eile õhtul eha valgusel oma sisse tulla lastes
päev hääbub õhturahuks
hing muud ei soovi
oleks igavesti alles
oksal leht taevas pilv
sipelgas enne loojangut
oma pessa teel
maihommikul tee ääres
avaneks võilillel õis
sellega koos olla
saaks veel kordi meel
01. 08. 2023
Loojang
Loojangutes peitub ilu
õhtupäikeses,
luues hetki Sinus, minus,
hetkes väikeses.
Loojangus võib ette näha
kuumalainet just,
talvel suure jäise külma
varast ennustustust.
Loojangus saad purjetada
silmapiiri taha,
päiksekiiri silmitseda
kuni pole näha.
Loojang vahel peitumas
on Sinu südames,
kuni tunded koidikuna
tärkamas Su sees.
Loojang loomas õhtu ilu,
mälestusi, hetki,
mida leidub Sinus, minus,
kui neid hetki nähti.
- Tarmo Selter -
2023
Reisin täna
Reisin täna kohvrita,
seljavalu ohvrita...
Rändan ringi meigita,
seljakoti, kleidita.
Mul on kaasas sinu silmad,
sinu pildid, sinu hääl...
Väljas soojus, kevadilmad,
avarused kõrgel mäel.
Lähen lõppu loojangusse
päiksetõusu algama,
segamini sisemustes
valguskiiri valdama.
Reisin täna kohvrita,
tee ja juhi, sohvrita...
Rändan ringi sinuga,
sest armastad
koos minuga.
/Mari*Uri/
mõtlevaks kaaslaseks
teistmoodi kui kuu
elutu maale
oled kaaslaseks
päikese tõusule loojangule
lillele aias õunale oksal
pilvele ülal
sulguvale võilillele
maantee ääres
helendavale Linnuteele
selgetes tähisöödes
liblikale nektari järele
õiele laskuvale
olla selle kõigega koos
aina kangemaks läheb
veres kogu aeg see soov
see tüdruk
see tüdruk Sinus alles on
kes olid kord poisipeaga
miniseelikus
jah hing ikka veel on
haige orb mis
armastas Sind meeletult
see saanud nüüd
loojangu valguseks
mis oli me puudutuste
alguses pikaks nukraks
malbuseks kui möödund
päevast mere kohal
kauge eha kustuv viirg
tsüklist „Poisiiga“
avarus oblikais luht silmapiir
kõik teisel pool jõge
veres poisiea piin
ära tahad siit
elu kui vanem õde
midagi ei lausu
käega vaid rehmab
sinnapoole kus asub kaugus
tsüklist „Poisiiga“
1.04.2021
aastaid kulub
enne kui taeva alune
saab äkki katedraaliks
mille ees tänus
olla põlvili maas
sellegi õhtu eest
mida öö juba raamib
hõõgumas kus pilvesöed
loojangu kustuv leek
19.03.
enne päeva ära mine
kui meeli puhtevalgusega
palves pole jootnud
käsi rinnale
selleks risti toonud
siis kui hommik üleni
on täitnud taeva alu .....