Sõnale loom leiti 641 luuletust (pop)
Ilusat sünnipäeva
Ilusat sünnipäeva sulle,
sinu auks ma uhkelt puhun seebimulle.
Täna pead sa kindlasti lööma lulli,
vahet pole, kas püüad kirja või kulli,
Täna saagu sa palju kingitusi,
ja sulle kõige armsam inimene, kinkigu üks suur musi.
Olgu see päev hästi päikseline ja ilus,
isegi kui istud puude embavas vilus.
Täitugu täna viimane kui sinu soov,
olgu päikest ja õnne täis sinu hingehoov.
Täna ei või keegi sind sikutada,
sinu kõrvu peab jõudma naer ja lõbus jutuvada.
Täna viigu sind, su mõtete laev,
sinna kuhu ei ulatu mured ega vaev,
sinna kaunisse paika, .....
Jõulud metsas
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast t .....
Killustunud sõprus
Nii tõusus kui mõõnas
me olime koos
ja päikese lõõmas
me naer oli täies hoos!
Naer ja nutt
käisid käsikäes!
Iga anekdoot, iga õudusjutt
meenub mulle täies väes.
Lumasime teineteisele:
alatiseks jääme üksteise kõrvale!
Vandusime teineteisele,
et me sõprus eal ei mõrane.
Saabus aeg siis,
mis lahku lõi meid...
Saatus lahku meid viis,
astuma edasi pidime erinevaid teid.
põrgu kool
Kool on üks suur piinakamber
Peame iga päev orjama
õpside pilgu all
õpilased alluvad
nagu koerad
Ja saavad pahandada kui midagi
Sitasti teevad
Pxrsse kõik õpsid ,tired
ja koolid
Teeme kõike nii
kuidas arvame
Klassijuhatajad
paneme põlema ja
Kodused tööd
söödame loomadele
mitte midagi ei tee
tunnis kaasa
kui miski ei meeldi
siis paneme krillvarda
pxrsse kinni
Sõdur tuli koju
Olen kaugel,sõdin kodumaa eest,
hoolime,oleme kõik ühe mehe eest.
Ei nori,ülesse näitame vaprust,
pole aega,et näha kaklust.
Plahvatused ja surm,
kõik see väga kurb.
Ei ole hetke,mil oleksin siin valvel,
kas või paljajalu kraavis,talvel.
Ainult elus hoiab mõte see,
kodus ootab naine,tütreke.
Ema nutuselt,tule tagasi poju,
ei muud,tule lihtsalt koju.
Lahkun siit,tagasi vaatan,
oma käitumist,iseloomu taastan.
Jah pere,tagasi tulen,
selle verise mälestuse sügavustesse sulen.
Marko Vaima
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....
Ei taha uskuda...
Uskumatu,et lahkusid me juurest,
uskumatu, et sa läksid ära.
Enam ei kuule su naeru tuules,
enam ei näe su silmade sära.
Ei taha ma uskuda veel,
et see kaotus on tõeline.
Kuna alles olid sa eluteel,
nii õnnelik ja naerusuine.
See ei saa ju olla reaalsus,
liiga raske on seda uskuda.
Kuhu kadus mõistlikkus,
ei suuda sellega leppida.
Kõik nii kiiresti juhtus,
üks hetk ja kadunud.
Lootuse südamest uhtus,
rõõm minust on lahkunud.
Niigi valus on mõelda,
et enam ei ole sind..
Veel valusam on öelda,
et jätnud oled sa mind..
Maivis L.
Ma keeldun...
Ma keeldun olema osa näotust massist
... käituma eakohaselt
... jooma pooltühjast tassist
... alla andma koheselt
Ma keeldun unistustest loobuma
... suruma end sobivasse raami
... nägema vaid päikest loojumas
... austuseta kummardama maani
Ma keeldun omaks võtma võõrast tõde
... tühjust täitma aseainega
... pingutamast kui mu vaim on nõder
... imedesse mitte uskuma
Ma keeldun enda mina maha müüma
... inetuses ilu nägema
... endast kaitsetumat lööma
... oma nahast välja pugema
Gailys
Talve ootuses
Varahommik,härmatis veel maas.
peagi talv,meil saabub taas.
Merelt kuulda veel viimast lappajate häält
neilgi viimased korrad tulla mere päält.
Saabub talv,mõni loom unne poeb
kuskil oravakene oma varusi üle loeb.
Talve leevendab,mõtted uuest suvest
tule ruttu,meil kärmelt siiber saab lumest.
Varakult väljas juba pime
sõidad kodu poole,läbi jäise udu vine.
Varu välja lõhenenud huultele salv
meil kätte jõudmas on talv.
Marko Vaima
Täitsa metsas
Vahel tahaks hingata
läbi leherüppe,
turi turri ajada,
sooritada hüppe...
Nagu vana metsanotsu
ragistada põõsais,
juurikates nuhkida -
kellest jäänud hais?
Taeva poole sirutada
oma väike koon,
kokkuvõttes olla lihtsalt
täitsa metsik loom.
Kuid siis tuleb mulle meelde
eilne "Postimees",
rasvaselt kus oli kirjas :
"Jahiaeg on ees..."
Tauno Rahnu
Päkapikk
Elas kord üks tore päkapikk
umbes pikapäka jagu pikk.
Metsas kõrge kuusekännu all
oli väike majakene tal.
Iga kord kui saabus jõuluöö
päkapikul algas tähtis töö
Puude külge leiba riputas
lumme ristikheina siputas.
Tema knnul palju loomi käis
kuni igaüks sai kõhu täis.
Kõik nad kiitsid päkapikumeest
kena jõulukingituse eest.
Koolivend
Tal olid kõrvalised silmad,
loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.
Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand -
miks tast lugu peeti.
Haruldaselt madal ego,
meeletumalt heitlik,
uskumatult siiras nägu
lõõbi taha peitlik.
Nagu väike Juhan Viiding
sebis kõigil jalus,
igihaljalt oodatuna
sisselaskmist palus...
Oli tihti, väga tihti
ingliks kõrvalistmel,
hoides alal tundekihti
ellujäämis-ristsel…
Lugudel on lihtsad lõpud,
õnnelikud ikka -
hommikusse õhtud veavad
inimhinge rikka.
(Pühendus: Ott Kilusk .....
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
