Sõnale loom leiti 1050 luuletust (pop)
Läheb mööda
Läheb mööda seegi päev
ja seegi öö.
Tehtud saab vaid
kõige pakilisem töö.
Rutt on varastanud kogu meie
aja...
Paari tundi oleks julgelt juurde vaja
öösse, päeva,
sinu-tema vahele...
Muidu jääbki teie suhe vahele -
ja
lipsab põlvkond mööda
nagu koolitund,
mille lõppu oodates näed veidi und...
Pakuks uusi plaane,
värskeid lahendusi,
kokku-lahku löövaid vingeid vahendusi,
aga aja puhul targutus
ei aita,
kui ei sirutu su käsi
ega paita...
Laps ei ole lemmikloom
või tuttav lelu -
ta on erakordne, ainulaadne
elu,
ta on armastus, kes annab
enne .....
Eesel
Väiksed asjad suureks puhud
nagu seebimullid,
sigadele ette söödad
puhtad heinarullid,
tühjad asjad täis kõik teed,
ajad upakile –
väärtuslikud minutid
jätad ripakile…
Kui ei tea, mis niit, mis nõel
ja kumb käib kumma taha,
siis kaamel jäta rahule!
Nii astud eeslilt maha.
/Mari*Uri/
Kunstnik
Kunstniku kunsti
pidavat mõistma
vaid haritud inimesed.
Päevinäinud ateljees
poogen õgib
vaimutoitu
rahalises valuutas
maksab maal vaid
sendikopikaid.
Kas kunstnik on näljane?
Kas kunstnik on nälgas?
Näljane kunstnik ihkab
loomingulise lennu järgi
plätserdab kõik poognale
raamib iga viimse absurdi.
Nälgas kunstnik
sureb vaesuses
hiljem teenides
postuumselt
miljoneid.
Lihtinimene vahib
maale ning kiidab
kaunid aasad aga
lehmad on puudu.
Hingeunelm
Kui oma käe sa ümber minu sead,
röövib see minult silmapilkselt pea.
Tahan suudelda sind koheselt
või hoopis suurelt ja loheselt.
Sinu nägemine - see on unelm
ja mu põskedel sirab punelm.
Oled mu vastu nii hea,
muudkui sammud looja sea.
Sinu puudutused lõõmavad mu kehal
ning mu huultel kenalt.
Need kohad on mulle pühad,
mida sina ainult sügad.
Sina oled mu peremees
ning minu vere sees.
Sinu lõhn lennutab mind meeltesegadusse
ja siis jälle sügavatesse merelainetesse.
Pean pöörduma tagasi reaalsusesse
ja pühendama end geniaalsusesse.
Sina .....
Lapsevanema armastus
Sa minu päike,
Sa minu vihm,
mu silmaläige,
olles õnnelik.
Sa minu taevas,
mis tähti täis,
ööst pilvelaevas
kuu üle käis.
Sa minu lootus,
mu õnnehing,
mu ellu saatus
on toonud Sind.
Sa minu elu,
mu hingerõõm,
mu naer ja valu,
mu elutöö.
Sind hoian hinges
ja südames,
nii kaua kui veel
ma eluteel.
- Tarmo Selter -
2022
Sellel metsateel
Astud tasa minu kannul,
lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.
Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.
Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.
Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...
Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...
Kas oli püss või teine loom...,
mul pol .....
Sähh
Poleks iial arvanud; et tuult terve elu pingutades tallanud;
tõde salganult; tuntud radadel matkanud; et saaks must hull;
et teistega ühilduda; lugupeetavuse lõksust välja astun ja endale ei luba;
sellist näitust siin; sellist lohhi käitumist; nähes kuidas lilled närbusid;
ajud kärbusid ja elu eest polnud üldse mitte tänulik; igal käänul viin;
end kuskile muutuvasse; midagi mida tundsin; kui elu pale;
välja lastes; neid malle; ei mingit promo; seistes seal kus iga teine;
on praktiliselt homo; kõik aina esinevad; Küll nad on paremad;
küll nende ütlemine on terav; tund .....
Luuletusest tunneteni
Kirjutaks nii,
et lause viiks luuletuseni.
Plaan on hea,
nii saab päris hea rea.
Saaks luuletuse kokku riimida,
suust kõik välja pressida?
Täna küll mul luule tule,
tekk peale, silmad sule.
Sügavalt ava oma meeled,
lahti päästa sõnadest keeled.
Pea pulki täis,
kui vahel tuju, eks siis näis.
Luuletus tuleb loomingust,
sinu ilust, sinu võlust.
Seda küll, õigus sul,
kuid pole tuju, mured mul.
Sõnad kirjutades piinavad,
mis luuletuseni viivad.
Teinekord on tuju hea,
siis parandame suhtlus vea.
Siis kui sul tuju hea,
siis tööle palun pane pea .....
Kirg kustub
Kirg,
see lõõmab läbi jääst,
Peagi
jääb järgi vaid tuhk.
Tuul
nii vaikselt puhub selle käest.
Peas
on justkui mingi muhk,
See
katsudes teeb kergelt valu.
Detailid,
need peagi kustuvad
Ja üksikasjad,
need enam märkimist ei talu.
Kui teiste
ja enda veenmised kõik luhtuvad,
siis ikka loodad,
et ühel päeval keegi teeb su paremaks.
Kuid lõpuks
mõte-lootus ise muutub üha vaiksemaks.
Meenuv valu.
Nähes sind, tuleb taaskord meelde,
kõik need tunded ja ajad, mis meil olid,
valust lõhkeda tahab mu rind.
Hammustan tugevalt keelde,
ei küsi,miks sa tulid,
ei tohi sulle enam öelda,
et armastan ikka veel sind.
Kui minema lähed, ei vaata sa tagasi,
lahkud pea püsti, vaadates enda ette.
Ei mahu mulle pähe, kuidas kõik läks sedasi,
ootan seda hetke, et kinni suudaks püüda su mõtte.
Kuid ei midagi..Oled juba kaugel,
sulen silmad, meenutan neid hetki,
neid kauneid koosveedetud hetki,
lasen pisarail langeda laugel..
Maivis L.
Kes teab
Ma ei tahagi olla nii ilus,
ma ei tahagi olla nii hea,
ma ei tahagi pettuda tõdedes,
millest nagunii miskit ei pea.
Ma ei tahagi olla nii sile
kui tsirkuseks klantsitud kloun -
on pirnilgi punnid ja ploomil
ja mõneltpoolt plekine õun.
Ma olengi päriselt ilus,
ma olengi päriselt hea...
Nii vähemalt ütleb mu mees
ja tema just see on,
kes teab!
/Mari*Uri/
Tütrele II
Aitäh, et tulid minu juurde.
Ootasin Sind pikalt.
Kui Sind vaatan - naeru suule,
tood Sa üha ikka.
Ja kui Sind jälle sülle haaran,
kergemaks läeb põu.
Väsimus ning mured kaovad -
Sa annad võlujõu.
Minu väike säde -
armastus ja rõõm.
On meie vahel side
ja pidev õnnelõõm.
Luban, et ma naeran,
kui Sul selleks tuju.
Luban, et ma toetan,
kui Sul kõik ei suju.
Igal ajahetkel luban,
olla ainult Sinu.
Hoolin, kaitsen, armastan.
Mu kallis eluilu!
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Ja igatsedes lõõmab hing
Ja ehapuna sõõrub ümber helendava kuu
Taas peagi täitub aastaring
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Mu mõtteis mõlgub veelgi möödund suvekuma
Nüüd puitund poosis jällegi on pargipuud
Ja lõhnab veelgi hullutavalt humal
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Ja väisavad me tundeid sinkjashallid linnud
On nukrad mõtted külmapunal suul
Ja südameisse jäävad musta mure pinnud
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Kaob kõige vastu lembus kired huvi
Ja ergav helin kiirgama jääb selles vihmakuus
Oh millal tuleb taas s .....
LIIGA VARA
Sa astusid mu meelde liiga vara,
see suvi tegi alles hoogsaid ringe,
mu ümber polnud müür, vaid nõder tara
ja värav kriipis oma roostes hinge.
Ma poleks tohtind lasta sul veel tulla,
veel pidanuks sind hoidma eemal endast -
ma teadsin ju, et võin sealsamas surra,
kui igatsus mu kohalt üle lendab.
Ja nii ma äkki vahetasin karva
ja raputasin haava peale soola,
ma tegin seda, mida sügisharva -
ma muutusin taas mustaks libaloomaks.
Kui sügisõhk on ehmatavalt karge,
siis minu hinge lõikub igatsuse kihv,
ja masohhistlik süda naudib tange,
neid kokku surub keha toore .....
Viimane peatus.
Silmis on külm pilk,
olen jäätunud,
Kui külmal talvel klaas.
Jäi puudu üks tilk,
ma oleks taandunud,
kuigi mu uhkus tambiti maha taas.
SEE oli tõesti see viimane piisk,
Mu niigi valutavasse hinge.
Heideti see kõige viimane liisk,
Jääbki minusse must masendav pinge.
Said tehtud teod ja öeldud sõnad,
Mis mürgised ja surmavad.
Ning nüüd sa teadma pead,
Et mu tunded pole enam hurmavad.
Sisemuses kõle ja vastik tühjus,
Pole mingit võimalust tekitada tuld.
Kõik see jama mu sees, üle kuhjus,
Päästev on ainult must, kohev muld.
Maivis L.
Märkimisväärne..
Lausa märkimisväärne
kuivõrd suverääne
püüab olla mõni rahvas,
kui vaid uudis valla lasta,
et vabanenud on mõneti
elumuutvad ametid.
Kuidas siis äkki,
kõik on keeranud käkki
ja valida tuleks ametisse
ning mähkida sametisse
hoopis keegi kolmas,
kes ''kogemata'' tormas
valijate silmapiirile,
pannes end orbiidile,
et saada tähelepanu,
see vajalik häältevaru
ja poolehoidjad valimisteks,
polegi tähtsust, millisteks.
Maivis L.
Tuuletallaja armuke
Olen tuuletallaja armuke
Huulil õitseb mul üksindusõis
Teetolmu rändur mu kullake
Harva tunda ta hellusi võin
Kui ta tuleb siis sajab mu üle
Roosirahet ja suudlustevihma
Ja ma lembun ta õrnuste süles
Homse tulekust mõelda ei tihka
Kui ta läheb siis jälle on aega
Ja mus küpsevad mõtete marjad
Pihl akna all kasvatab taela
Sügisnukrana lõõmavad tarjad
Varatalvises külmas ta leiab tee
Tuleb koju toob võõrast lõhna
On nii tuttav ja tundmatu mees
Suudleb minusse elumahala
Maren Toom 1984