Sõnale loomad leiti 65 luuletust
Loomad rooli taga
Piirkiirust ületada ei tohi
nii seatakse teisi ohtu
kui olla juhm, ära juhi
seadus neisse hästi ei suhtu;
mul pohhui mis neist saab
pangu jah masinaga pauku
mis saab, seda saatus teab
viskame mulda nende hauaauku;
mul autos pardakaamera
ning oskan lõuga anda
kaua ülbitsejad ei naera
sest "ässad" liiklust ei esinda
Väikesed loomad..
Need väikesed loomad
nad elavad vaikselt
ja meie neid tihti ei näe
need väikesed loomad
miks segavad meid
nii kiire me jaoks on ju päev
all jalge me tallame
kõik nende rõõmud
ja kurbused samuti ka
meil teha on palju
ja väikesed asjad
me lihtsalt just laseme käest...
Loomad
Loomad
Elar Einamaa
Loomakestel raske elu,
otsivad kodu ja toitu,
pere loovad,
kasvatavad suureks.
Mõnedel loomadel on raske,
mõnel mitte,
mõni sureb,
mõni jääb ellu.
Isad ja emad õpetavad järglasi,
selleks et elus püsida,
oskavad süüa otsida,
kaitsta ennast pahade eest.
Alati kuulatakse isa ja ema nõuandeid,
selleks et olla alati valmis,
nii pahadel ja headel hektedel.
Särasilmad
Suured särasilmad
vaatavad mul vastu,
kui mind hommikune päike äratab.
Suured särasilmad,
need on minu kutsul,
oma silmavaatega
ta mu südant sulatab.
Kutsu särasilmis rõõmu on nii palju
on armastust ja õnne kuhjaga.
Ta särasilmad annavad nii palju
ja ajavad mure minema.
Armastan neid särasilmi väga-,
ei ela üle, kui nad kustuvad.
Mu kullake,
nüüd mulle kaissu tule,
mul sinust heameel on otsata.
Vanakuu jääbki Rootsi kohale
Segregatsioon on vabatahtlik
mida pigid ise kontrollivad
Rootsis elu tänaval on ohtlik
püssid, pommid ja rusikad välguvad;
mis seal toimub
on näide multikukti kurjusest
tšurka vaevalt kohalikuga lõimub
vakatab naabermaa enda loomusest;
keegi räppar sai tina
oi ei, keda kotib mingi amatöör
gängiliige võid ka olla sina
14 a. täis kurjust ja väike sütenöör;
nüüd kärgatas jälle mingi lõhkekeha
kättemaksuks mingi neegri pärast
kaoses politseil pole sittagi teha
elu seal ei erine Ameerikast;
kahel ilmakaarel naaber Eestile on loll
kahel rindel loomade .....
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
Talvine metsatee
Kiira, käära käisin eile
mööda talvist metsateed
Lumi maha sadas jälle
nüüd käia tuleb otseteed
Nõnda paks on kohev lumi
rinnustsaati hangedes
Lumes sumbata on nali
rõõmu tunnen südamest
Eemal hirveema passib,
käbikuningas kuuseokstel rassib
Ehmunud põldhiireke
ketrab peeneid jälgi lumele
Turvaline on mul olla
suure lumehange sees
Mind te uskuge - või mitte
Siin rõõm ja rahu südames!
Onu Väino vaalavaatlus
Pargis ja linnas käes on binokkel
mehel kes eelistab silmailu
ning teises käes on tal kukkel
pole vahet kui ilm on vilu;
kukliga ta püüab saaki pinnale
puistates sööta "merele"
tulevad siis vaalad ligemale
ja annavad magusale järele;
binokli ette ujuvad kõik pekised
nii sai näha suurloomade heitlust
onu Väinole meeldivad paksud naised
seepärast tegi ta vaalavaatlust
Metsmesilased teevad karu kolbas mett
Pealkiri räägib sellest
mida ükskord metsas nägin
ei lähe kaunis pilt meelest
loege isuga, millest räägin;
Pärnumaa metsad on paksud
eriti Läti piiri ääres
panin jalga matkatossud
saada rohelusse on veres;
ning sumin andis mõista
kuidas kihab elu ilma inimeseta
mesilane kolbast koduna ei välista
teevad mett ilma takistuseta;
loodus on imeline
ühe käega torkab ja teisega paitab
sellel on vaim mitmetahuline
oma algust ja lõppu mõistlikult kasutab;
ei saanud pilti ma teha
aga mu jutt on siiras
oli ellu tärganud surnu keha
vaade metsa rüppe mind haara .....
Jõulutrall metsas
Metsas suure
kuuse all,
peeti lõbus
jõulutrall,
kuuseehteks olid
käbid,
valgust jagas
kuldne kuu,
igal kuuseoksal tähti,
tähesäras terve puu.
Kuusetipus harakas,
seljas kuldne rüü,
kaelakeeks pihlakas,
kädistav ta suu,
uhkeldas ja uhkustas
kaunil kuusepuul.
Sabaotsas hõbetutid,
olid jänestel,
kaenlas ehteis
meepotid,
karumõmmidel.
Sitsid,satsid seelikul,
reinuvaderil,
kõnnak graatsiliselt
edev,
naeratav on kuu.
Hundiulgki imeline,
rõõmu temaski,
ulub laulu
kuusepuule,
kurjust polegi,
nii võiks ajast-aega
kesta,
jõulud jäädagi.
Laudaelu
Kana kaagutama hakkas,
kikas sulgi saputas,
munast väike tibukene
koorumist alustas.
Väike uteke on tasa,
üksi oma pesa peal,
mää,mää õrnalt kostus,
uteema juba seal.
Kaksteist väikest roosat notsut,
oma ema külje all,
lutsitades tissist piima,
vaikne röhin kuuldaval.
Lauda teises otsas aga,
lehmaema vissidega,
heina mälub krõmpsutades,
ninast sooja õhku laseb,
mälub,seedib heinakest,
udarasse kogub piimakest.
Seitse väikest kassipoega,
ninad väljas põhu seest,
ootamas on lüpsiaega,
mil saaks vurrud piimaseks.
Taevas pà .....
Mitte, et see midagi ütleks
aga nii see välja tuleb.
Appi, appi appi,
kass on ära läinud....
vist läks kappi.
Koer on sahtlis
taskutes kahvlid.
Riiulitel tähetolm-haldjapuru.
Ära seda küll ninna suru.
Taevas lendleb kiviklibu.
Ãœlisuur, helesinine tibu
põikleb ja pusib.
Kuid ikka õhus ei püsi.
Lillad elevandid lontidel kükitavad
kohas kus maa ja taeva piiri pole.
Island, kui kole.
Neli näljast nõrkevat nirki niblivad niudevöölt ninanipsu.
Jõllitavad Ilvese kenat kikilipsu.
Kuusikustki kostub hääli.
Dissidendid säälgi.
Ãœmber nurga ilmub sein, .....
Aastaajad
Kui talvel palju lund kord sajab,
siis kaetud on iga maja.
Siis möllab lumi ja viliseb tuul
ja lumemütsid igal puul.
Kui maakera päikest näeb,
siis on kevad käes.
Nüüd lehtib iga puu,
ees on märtsikuu.
Kui aastas kuid on möödas viis,
rohi hakkab kasvama siis.
Suvi on elu algus uus,
siis tuleb kord päikesevalgus.
Kui ükskord puudelt lehti langeb,
siis näha kuskil veel pole hange.
Kui iga loom kord urgu trügis,
siis oli kätte jõudnud sügis.
Pisike koerake
On loomi palju väikses Eestis,
kes enda eest ei seista saa.
Ning ju pole mõni ime see,
kui näed, üks väike habras loom,
kes kodu kaitseb hoolega
on ise näljast nõrkemas.
Tihtipeale arvab ta,
et pererahva jaoks on tähtis ta.
Ning kui käes on jälle aeg,
mil see sell ei süüa saa.
kõlgub mõttes küsimus:
"Miks sündis ta just loomana?!".
Triin
Looduse hääl
Metsades kostumas elu,
linnud laulmas on imelist viit,
varsti kadumas talvine valu,
langemas elustav piisk.
Elu kandmas on ojade vulin,
kuuled loomade raginat metsas,
kes pesadest välja just tulid
nautima kevadet vahvat.
Seisa looduses, kuulata, vaata,
lase süda ja meeled kõik valla,
veidike veel ainult oota,
on loodusel palju veel anda.
- Tarmo Selter -
2023
