Sõnale looming leiti 435 luuletust
Kui ma tuleksin..
Kui ma tuleksin su juurde,
silmad täis mineviku valu.
Sina ju ei sosistaks tuulde,
'' anna mulle andeks palun.''
Sa võtsid mu silmadelt sära,
ainus, mis jäänud, on pisarad.
Sa võtsid kõik, mis said, ära,
peitmiseks kasutan kiharaid.
Kiharaid nagu kardinaid akna ees,
neid sulgedes,
ei tea meist mitte keegi,
mis toimub tegelikult seal sees.
Maivis L.
10 aastat.
Luba täna mul olla kurb,
luba täna mul nutta.
Luba täna mul leinata,
Luba ainult täna
valul mind haarata,
murda,
ellu äratada,
surmata.
Et homme saaksin tõusta,
et homme oleks parem.
Et homme poleks pisaraid
mis põletavad hinge.
Luba täna olla kurb,
lasta valul mind murda.
Täna sind embas surm
täna, sa lahkusid mulda.
Luba mulle ainult tänane päev,
päev, mil olid kahe vahel.
Päev, mil embasid elu ja surma,
Sest homme, homme sind enam ei ole.
Maivis L.
Elu Tänapäeval.
Tänavatel vastu
vaatab viletsus,
iga mööduja silmis
helgib haletsus.
Maailm täis viha
ja salvamist,
tahavad raha
ja halvamist.
Ihates kogu võimu
andes tagasi vaid sõimu.
Kadedus hinges,
silmnähtav muutus nii kole,
raha kui jumal,
maailma selleta pole?
Tänapäeva naisi ja mehi,
vaadates ehmun,
kui palju teesklevaid kehi,
kellele nüüd liiga tehtud?
Kas tõesti tahavad inimesed
elada maailmas,
kus pole rahu?
Kõike võib ju mõelda,
kuid valu,
seda ükski inimene kaua
ei talu,
siiski nii palju on öelda.
Me ei ole ju asjad,
vaid lihtsad inimesed, .....
Õnn...
Koristades oma tuba,
Laulan ja tantsin oma moodi.
Kohustused pole koormaks,
See on teinud ainult hoolivaks.
Laulan ja tantsin
Koristades oma tuba
Siin ei vaja ma mingit luba
Olen omades loomingu mõtetes,
Elan omas mullis
Nii tuju pole kunagi mul nullis.
Kõik on korras
Kõik on hästi
Ülejäänud maailm
Ei omagi hetkel tähtsust
Süda on õnnelik
Süda mu sees tantsib
Ei vaja ma muud kui
Enese positiivsuse tähtsust.
Sest tean et olen
Iseenndale ma tähtis...
Siin kokku lugema ei hakka ma tähti,
Elan olevikus
Olles maha jätnud mineviku
Ja tulevikku ma e .....
Sind igatsedes
Kõnnin siin ringi, kõikjal on pime,
Astun mööda tolmuseid tänavakive.
Möödun ma aiast, majast ja puust,
Kõik minu ümber on valgustatud Kuust.
Veidi valgustatud tänav mu silme ees,
Kaugustesse viib siit käänuline tee.
Silmis mul elujõuline salalik pilk,
Järsku selja taga maasse lööb ere välk.
Ehmun ja otsustan kiirendada sammu,
Meie kohtumine oli nii-nii ammu.
Kõnnin ma kaugusesse pimeduse poole,
Minu süda on jäetud Su hoolde
C.S.
,.....,
Nii on käinud teid kogu me sugu,
Teie ees, meie taga, igal pool.
Poleks sellest mingit paha lugu,
ent ema nutab, kui sind läbib nool.
Sina oled siiski tema ainus poeg,
nii tugev, nii elujõuline, nii tähtis.
Kuid kogu vaev, mis see enam loeb,
päevast, mil ema end musta mähkis.
Maivis L.
Kaotus.
Sümboliseerib surma taevalaotus,
hetkest,kui tunda sain,mis on kaotus.
Enam kunagi sa minuga ei räägi,
enam kunagi sa mulle ei naerata.
Seda valu ja igatsust ei muuda keegi,
pole miski enam ilma kurvastuse ja vaevata.
Kui ainult saaksin aega tagasi keerata
ja vähem valu sulle teha.
Oma solvavad ja valusad sõnad alla neelata,
ehk saaksin sind veel näha.
Kui ütlesid,et mind sa armastad,
ei suutnud ma sind uskuda.
Kui tõestasid, et mind sa vajad,
nüüd kahetsen sügavalt, palun andesta.
Maivis L.
Viimane peatus.
Silmis on külm pilk,
olen jäätunud,
Kui külmal talvel klaas.
Jäi puudu üks tilk,
ma oleks taandunud,
kuigi mu uhkus tambiti maha taas.
SEE oli tõesti see viimane piisk,
Mu niigi valutavasse hinge.
Heideti see kõige viimane liisk,
Jääbki minusse must masendav pinge.
Said tehtud teod ja öeldud sõnad,
Mis mürgised ja surmavad.
Ning nüüd sa teadma pead,
Et mu tunded pole enam hurmavad.
Sisemuses kõle ja vastik tühjus,
Pole mingit võimalust tekitada tuld.
Kõik see jama mu sees, üle kuhjus,
Päästev on ainult must, kohev muld.
Maivis L.
Mõtisklus.
Ilmuvad täies üksinduses, mälestuste tolmud,
neid unustustetolmu õhkõrnast kihist puhastan.
Mõtlen siis kõigele sellele, mis kunagi olnud,
mõne meenutuse peale ma endiselt punastan.
Unustama kipun kauneid aegu, halvaga asendan.
Mõne asja meenutamine on jällegi mõrkjalt magus.
Mõni südant valusalt riivab, sisemust masendab.
Kurbi sündmusi minu mälestustes piisavalt jagub.
Vead, halvad teod, end nende pärast siiani nuhtlen.
Ei saa olla nende üle uhke, ei saa neid ju unustada.
Hoolimata sellest, et mõnega neist ma veel suhtlen,
kes mu tegusi tundsid, siiski ei saa .....
Tahaks...
Oh, kuidas ma tahaks kõik anda,
et suudaks ometi selle unustada..
Tahaksin oma eluga edasi minna,
kõik siduvad köidikud purustada..
Kuis tahaks oma usu kaotada,
sel tühjal lootusel lasta surra..
Oma neetud valu maha laotada,
ja oodata, kuni see mind murrab..
Kuid kardan, et seda ei juhtu,
mind iial ei saa ju nii murda..
Sest see soov nagunii luhtub,
kuna mina iial, mitte iial ei kurda..
MaivisL.
Kunstnik
Kunstniku kunsti
pidavat mõistma
vaid haritud inimesed.
Päevinäinud ateljees
poogen õgib
vaimutoitu
rahalises valuutas
maksab maal vaid
sendikopikaid.
Kas kunstnik on näljane?
Kas kunstnik on nälgas?
Näljane kunstnik ihkab
loomingulise lennu järgi
plätserdab kõik poognale
raamib iga viimse absurdi.
Nälgas kunstnik
sureb vaesuses
hiljem teenides
postuumselt
miljoneid.
Lihtinimene vahib
maale ning kiidab
kaunid aasad aga
lehmad on puudu.
Please come home
My darling,
Autumn's already here,
Although summer is not over yet,
But the wind is cold and the sun is low,
And you are not here,
So please come home.
My darling,
Winter's already here,
Although autumn is not over yet,
But the snow snowdrift and the leaves are gone,
And you are not here,
So please come home.
My darling,
Spring's already here,
Although winter is not over yet,
But the apple trees are blooming and the sun shines,
And you are not here,
So please come home.
Because
I miss you
So damn much
.....
eebenipuust torn
kangetes tumedates jõgedes
voolab unustuse tuhk
ta kannab kaugeid mälestusi
mõne aja-ruumi taguse ruumi
põrandale kraabitud laavas
see on laastav ootus
maailma eksimise ime ees
kannan ise raskeid sulgi
unustus on ainult tolm
kulunud praokilejäetud uks
ei oota et aastaid saaks tuhat
vajan üht eluaega vaid
ja sedagi on liiga palju
millele üldse mõelda
kui mitte mõelda sellele
kuidas mitte mõelda
õmblusteta ruumid kistakse tühjaks
rõõmutud näod pühitakse valgeks
aga et ükskord peaks tulema
mingisugune vabastav lõpp
see on tuhk
kadu
udu
vabastav l .....
Lõputu piin...
Aitab juba,
ma ei ürita hiilata,
Ma ei taha enam valu,
tekib tunne, et keegi ei hooli.
Pole keegi saanud luba,
et mind piinata,
Enam kaua ei seda talu,
et südamesse lüüakse mürgitatud nooli.
Tahan natuke rahu ja vaikust,
unustada probleemid ja mured.
Ei taha kuulda koguaeg laitust,
mu hingest niigi järel vaid vared.
Ma tühje sõnu ei loobi,
ning pahandusi ei oota.
Ma ikka saan valusaima hoobi,
no mida on mul veel loota?!
Olen üritanud harjuda,
kuid üha valusam on mööduv päev.
Tahaks kuhugi natukeseks varjuda,
palveks olen põiminud käed.
.....
Meenuv valu.
Nähes sind, tuleb taaskord meelde,
kõik need tunded ja ajad, mis meil olid,
valust lõhkeda tahab mu rind.
Hammustan tugevalt keelde,
ei küsi,miks sa tulid,
ei tohi sulle enam öelda,
et armastan ikka veel sind.
Kui minema lähed, ei vaata sa tagasi,
lahkud pea püsti, vaadates enda ette.
Ei mahu mulle pähe, kuidas kõik läks sedasi,
ootan seda hetke, et kinni suudaks püüda su mõtte.
Kuid ei midagi..Oled juba kaugel,
sulen silmad, meenutan neid hetki,
neid kauneid koosveedetud hetki,
lasen pisarail langeda laugel..
Maivis L.
Sel ööl..
Sel ööl, kui saatus ühe kaheks lõi,
valu vaegsus iial ei piinanud meid.
Aeg, meie haavade põimumise tõi,
kuid siiski, tahtmatult igatsen neid.
Need sidusid meid nähtamatul moel,
kaasa toomata jäi sel ajal raev.
Nüüd seisad sina püsti viha toel,
ja mind saadab vaid nukker vaev.
Mu hüljatud kindel eneseuhkus,
iga päev sinuta kui taevalik põrgu.
Soovid, tuul kõik minema uhtus,
südames vaid valu vaikselt nõrgub..
Maivis L.
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis L