Sõnale lootus leiti 552 luuletust

Lootus

Me tunnete hetk vajus tuulde
Pilgust pühiti viimne kui arm
Ma hammustan valusalt huulde
Saatus tõesti on kohati karm
Õhtul istun ma hämaras köögis
Küünal akna peal näitab mu ootust
Süda jätaks kui vahele löögid
Nii suur on mu pisarais lootus.

Lootus

Seisan merekaldal,
sina teistpool merd,
lained laksutavad,
kajakad kisavad,
ei kuule sinu sõnu,
tuul ära kannab nad
ja silmapiiri nii kauge,
vaid virvendust näen ma.
Viipan sulle käega,
tasa sosistan,
lahkumise päeva,
siin veel meenutan.
Iga päev käin rannal,
lained laksuvad,
kajakad on merel,
paati pole seal,
kas teistpool merd sa oled,
või ikka virvendab?
Oh,ole kuidas oled,
lootus kerge südame peal.

Lootus.

Päevi poetab surma kondine käsi.
Arvet peab nii täpset.
Õhtu eel kaod voodi, oled väsin´d.
Kuuled vaikuses kõndivaid kärbseid.
Ja ootad!
Natukene veel...
Ehk laseb olla,
..... Loe edasi →

Lootus armastusse

Ma loodan palju,
Armastust mida ei tule,
Aga mina ikka loodan!
Ehk ei pea enam lämbuma,
pisaratesse.
Mis tekivad kui mind tabab reaalsus,
et sa ei viitsigi
Mind armastada
Mind tähelepanna
Mulle ilusasti õelda.
Sa saad vihaseks kui räägin tõde
Tekib tüli..
Ja siis ma lepin
Et ma armastan sind
Ja ohverdan end...

Usk, lootus, armastus

Täna pealelõunal
peidan jälle silmi -
ikka ebaõnnestunult
hajutasin pilvi...

Ühel päeval aga siiski
tõstan oma silmad -
ja suveajal ilusaks
kõik muudan laadailmad!


/Mari Uri/

Lootus

Kogen seda maailma kui
hammustatud õuna:
keegi kuskil söönud on
tasuta kõik lõunad...
Keegi kuskil ikka on
vastutusest vaba,
oma aia sulgenud
väravatel taba.

Loodusel on suurim lootus,
inimestel oma -
iga tegemise taga
mõttekriips või koma...
Lõpusirget veel ei paista,
aga tahaks näha
tuletornist
valguskiiri
kaugemale täna.



/Mari Uri/

lootus

MIND POOLSADA PÄEVA
on painanud luuletus
ajusse lukustet värvide hääl
see kiusamas
justnagu purjekat tuuletus
lõputu vesise lageda pääl

detsembrikülm neeland on
ränduri tule
ei suitsu ei sädemeid
süte pääl jää
ja ühtegi värssi
mu juurde ei tule
sa luba et nõnda
see siiski ei jää

Lootus

Kuidas ma saan olla kindel,
sest ma näen Sind enda värvides,
aga see ei ole tegelikult ju nii
ning mina olen alati see,
kes vabandab
ja kellele öeldakse "ei"

Kunagi ma valisin endale tee,
siiamaani seda käin,
väsimatult longin
ja loodan,
et kunagi tuleks vastu keegi,
kes ulataks enda käe

Lootus (1818)

Kui kullase tulega
päeva silm on ujumas
halja metsa varjusse
ja maha minemas
maailma looja sülesse:
siis veel õdangu agu
roosilise merega
päeva pimedat hauda
Iiusti on katmas.

Ja kui valguse allikas
meresta üles tõustes
ööse silmade aimu
oma kullaga
ära on ajamas:
siis veel Koidutähte,
ööse viimane silmake,
oma vendade teeda
kullase sõrmega
meile on näitamas.
Nõnda, oo inimene!

Kui kurbuse udu.
sinu ümber on ujumas
ning hauasse langemas
rõõmu kullane valgus:
siis su silmade ette,
taeva laps, Jumala
juurest lootus on astumas,
mis kullase sõrmega
näitamas on sinule
vaimude ..... Loe edasi →

Lootus

Kas tõesti lootus viimasena sureb
kui jõudu pole alla annab
siis hirm vigaseks pureb
sellist koormat ei jõua kanda
Kui elu nõnda plaane muudab
unistustel laseb minna oma teed
ükskord täita kõik nad suudab
ükskord lootus leiab tee

Lootus

24.11.14-( valmis 2.12.14 „Lootus“)
Väljas sajab lund
Ööselgi enam…ei tule und.
Mõtlen, kas me
Kohtume veel.

Petta meid võib
Illusioon uuest nii heast
Iial ei tea, mil taas
Sa pettuma pead!

Ref: Fööniksina tuhat tõusta
Ei tea, kas suudaks ma veel
Soovin jääda su juurde,
Kui vaid saaks, aastateks veel.


Kõnnin nüüd rajal,
Kus Su õlga enam ei vaja.
Särav täht taevas on veel,
Loodan, et taas ristuvad me teed.

Lootus

pimeduse varjud minust mööda hiilivad
kas on see pelgalt ettekujutus-meelepete
või minu suurimad hirmud mis tõeks saada võivad

oma samme ma aeglustan ja vaatan seljataha
kuid vaid märg asfaldi peegeldus jääb minust maha
püüan säilitada selget mõistust ja sammuda edasi
ent tundmatu jõud mu sees sunnib mind minema tagasi

sügiseste puudeokste sahin ja petliku tuule kohin
ei lase mul mõelda,kuidas üldse siia tulin
mitte ühtegi hingelist ei möödu mu teelt
kas olen jäetud siia üksi või tuleb ikka keegi veel

hingematvalt kaunis taevas ja päikese soojus mu põs ..... Loe edasi →

Õnne ootel

Ootan õnne, et see astuks
minu ukselävele.
Rõõmuga ta võtaks vastu,
laseks sisse südame...

Olen teinud ära palju,
et õnn jõuaks õuele,
õuelt ukselävele
ja vupsaks südamesülesse.

Kui Varesed On Surnud

Mul koduloomaks Vares
Süsimust läikiv ja ilus
Teise endalegi loomaks soetasin
Nii kaunid kahekesti koos
Kaks minutit mikrolaineahjus
Neil suled veel säravamaks tegi
Au ja kuulsust
Majja ojana tõid
Rutiiniks
See säravnemine sai
Päevast päeva
Ööst öösse
Jällegi ühel hommikul
Varesed mikrolaineahju poetasin
Kuid meelele tormas miski
Mis oli maha jäänud keldrisse
Panin taimeri mikrolaineahjule
Tormasin alla asja järele
Oh kui vaevaline
Neist treppidest üles oli tulla
Viimane aste
Jooksuga kööki
Järgneval momendil
Ei tundnud ma midagi
Ei ühtki emotsiooni ..... Loe edasi →

Näen suurt rõõmupidu tulevat

Näen suurt rõõmupidu tulevat,
taevast musti pilvi hajuvat,
rahu maa peale saabuvat,
kurjust igaveseks kaduvat.

Elul ongi juba villand
sellest kõigest maa peal,
tulemerest, mis õgib ja hävitab kõik,
mis tee peal.

Näen suurt rõõmupidu tulevat,
elu uueks muutuvat,
kannatuste-karikat kaduvat,
rahu suurt saabuvat.

Lootuskiir

Loodame, et Looja kuuleb
rahva hääli maa peal.
Loodame, et kõik tuuled
kannavad sõnumeid maailma peal.
Et rahu lähemale tuleb
ja kurjusel ei ole kohta eal.
Elada tahaks rahus täna, homme...
kõik rahvad selle maamuna peal.

Elu ristteel!

Silmad kinni
seisad elu ristteel.
Ei julge enam astuda.
Ei öelda.
Ei julge mõelda.
Ja kogu senise raja kestel
Jääb tunne,
Et suund on olnud vale.
Vale on ka istuda,
Vaikida.
Vale mitte tunda...
Silmad kinni
seisad el ..... Loe edasi →

Õhtune päike

Kui möödas on hommikune äike,
puid paitamas on õhtune päike,
ja meelest lähevad kõik tormid,
kõik rahesajud karmid.

Kuldsed ladvad ja punased puud,
sinine lõpmatus, ei midagi muud.
Nad kutsuvad unustama.
Nad kutsuvad unistama.

See, kes ütles, et hommikud
targemad on kui õhtud
polnud kindlasti elu näinud,
polnud õhtuses päikeses käinud.

Unista

Unista
mida iganes soovid vaid unista
korduvalt
tüütavalt unista

Unistused
tüdinevad lõpuks
kui keegi neist pidevalt mõtleb
või räägib
see ajab sageli luksuma
öösiti diivanil vähkrema

Unistused
tüdinevad lõpuks
ja täituvad tasase ohkega
Sina vaid unista
korduvalt
jätkuvalt unista