Sõnale lootus leiti 697 luuletust
Lootus
Nii intensiivne, kui kevadine rapsikollane põlluvaip,
Nii sügav, kui meresinise toon,
Nii mõnus kui esimese oma aia maasika maik,
Just selline on see, mu südamesoov.
Nii oluline, kui on oma käega korjatud põllulilled,
Nii tähtis, kui on see esimene suudlus,
Nii puutumatu, kui on õhtutaeva pilved,
On see alati jääv lootus.
Lootus
On hetki nii kurbi kui häid,
neis peidus on südametukse,
aeg, mis edasi käib,
omab lootust ja elule kutset.
Lootuses peidus on ilu,
rõõm ja armastus suur,
mis päriselt polegi Sinu,
kuni leitud on lootusejuur.
Lootusejuurel on mõju
luua elu ja ilusaid hetki,
kui kurbusesse Sa vajud,
püüa leida lootuse helki.
- Tarmo Selter -
2023
Lootus
Seisan merekaldal,
sina teistpool merd,
lained laksutavad,
kajakad kisavad,
ei kuule sinu sõnu,
tuul ära kannab nad
ja silmapiiri nii kauge,
vaid virvendust näen ma.
Viipan sulle käega,
tasa sosistan,
lahkumise päeva,
siin veel meenutan.
Iga päev käin rannal,
lained laksuvad,
kajakad on merel,
paati pole seal,
kas teistpool merd sa oled,
või ikka virvendab?
Oh,ole kuidas oled,
lootus kerge südame peal.
Lootus armastusse
Ma loodan palju,
Armastust mida ei tule,
Aga mina ikka loodan!
Ehk ei pea enam lämbuma,
pisaratesse.
Mis tekivad kui mind tabab reaalsus,
et sa ei viitsigi
Mind armastada
Mind tähelepanna
Mulle ilusasti õelda.
Sa saad vihaseks kui räägin tõde
Tekib tüli..
Ja siis ma lepin
Et ma armastan sind
Ja ohverdan end...
Lootus
Kogen seda maailma kui
hammustatud õuna:
keegi kuskil söönud on
tasuta kõik lõunad...
Keegi kuskil ikka on
vastutusest vaba,
oma aia sulgenud
väravatel taba.
Loodusel on suurim lootus,
inimestel oma -
iga tegemise taga
mõttekriips või koma...
Lõpusirget veel ei paista,
aga tahaks näha
tuletornist
valguskiiri
kaugemale täna.
/Mari*Uri/
lootus
MIND POOLSADA PÄEVA
on painanud luuletus
ajusse lukustet värvide hääl
see kiusamas
justnagu purjekat tuuletus
lõputu vesise lageda pääl
detsembrikülm neeland on
ränduri tule
ei suitsu ei sädemeid
süte pääl jää
ja ühtegi värssi
mu juurde ei tule
sa luba et nõnda
see siiski ei jää
Pime lootus
Tollel õhtul oli pime.
Puhus vaikselt tuuleke.
Juhtus minuga siis ime.
Astus tuppa keegi veel.
Ma ei teadnud sinu nime,
ega kuhu oled teel.
Olgugi, et olen pime.
Sinu soojust tajus meel.
Anna mulle palun aega.
Väheke, ma tulen taas.
Tasun selle, suure vaeva.
Palun sind, mind mäleta..
Mööduda võib päevi hulgi.
Palju? Öelda ma ei tea..
Kuid ma seda ju ei jäta.
Sind vaid ikka meeles pean.
Oled loodud selles ilmas.
Kaunimaks kui kogu maa.
Ning su armsad siirad silmad.
Mulle tähtedena säravad.
Ma ei tea, kas usud saatust.
Kuid ma seda öelda saan.
Ärme se .....
Lootus
Kuidas ma saan olla kindel,
sest ma näen Sind enda värvides,
aga see ei ole tegelikult ju nii
ning mina olen alati see,
kes vabandab
ja kellele öeldakse "ei"
Kunagi ma valisin endale tee,
siiamaani seda käin,
väsimatult longin
ja loodan,
et kunagi tuleks vastu keegi,
kes ulataks enda käe
Lootus
24.11.14-( valmis 2.12.14 „Lootus“)
Väljas sajab lund
Ööselgi enam…ei tule und.
Mõtlen, kas me
Kohtume veel.
Petta meid võib
Illusioon uuest nii heast
Iial ei tea, mil taas
Sa pettuma pead!
Ref: Fööniksina tuhat tõusta
Ei tea, kas suudaks ma veel
Soovin jääda su juurde,
Kui vaid saaks, aastateks veel.
Kõnnin nüüd rajal,
Kus Su õlga enam ei vaja.
Särav täht taevas on veel,
Loodan, et taas ristuvad me teed.
Lootus
pimeduse varjud minust mööda hiilivad
kas on see pelgalt ettekujutus-meelepete
või minu suurimad hirmud mis tõeks saada võivad
oma samme ma aeglustan ja vaatan seljataha
kuid vaid märg asfaldi peegeldus jääb minust maha
püüan säilitada selget mõistust ja sammuda edasi
ent tundmatu jõud mu sees sunnib mind minema tagasi
sügiseste puudeokste sahin ja petliku tuule kohin
ei lase mul mõelda,kuidas üldse siia tulin
mitte ühtegi hingelist ei möödu mu teelt
kas olen jäetud siia üksi või tuleb ikka keegi veel
hingematvalt kaunis taevas ja päikese soojus mu põs .....
Otsin kõikjalt kevadet
Vähe veel sellest,
et lund kallab,
nüüd sajab taevast
ka jääd alla,
ilmas kõik on
pilla- palla laiali,
kevad käes on ometi!
Nüüd ei oska öelda,
mõelda ei ennustadagi,
millal kevad ilu looma,
rõõmu tooma hakkab,
jõudma ükskord meieni,
olla kohal üleni?!
Kevad on siin- Südames
Vihmapilve taga vangis
on kuldne, naeratav päikene,
sealt ei tule, ega paista välja
ühtki päikesekiirekest.
Süda ütleb, näitab mulle,
kevad siin on, kullake,
päästa rõõmud hingest valla,
taas särab sinu ümber päikene!
Aga akna taga vihma sajab,
sügist meenutab,
hinges kurbus, ringi tiirutab,
silmist pisaraid ladistab.
Lootuste Kevad.....
Meil siin õues on kevad.....
Kusagil sõda käib kaugel…
Surevad isad ja emad……
Lapsed nutavad pisarad laugel…
Meil siin talv vaikselt taandub…
Kusagil langevad pommid…
Tuhandeid lennukeid maandub…
Lapsi ei rõõmusta kommid…
Meil siin on elada hea…
Ehki me kurtmast ei väsi…
Lahingusse minema ei pea…
Ei lenda pommiga otsast käsi…
Kevad on lootuste aeg…
Äkki lõpeb see õudus mis kole…
Saab täidetud soovide vaeg…
Lastel mängida jälle on tore…
Kevad tuleb
Kevad tuleb, koputades
Talvetaadi uksele,
kes nüüd kiirelt kokutades
hanged kokku pakib veel,
aru saades, et on juba
ära vaja kolida,
tühjaks teha talvetuba,
külmasaani ronida,
sõita ära põhja poole,
härmamantli tõmbab üll,
kevadiste tuulte hoolde
nüüdsest jätta võib meid küll...
- Tarmo Selter -
2024