Sõnale lootus leiti 704 luuletust
Muinasjutuhõnguline
Muinasjutuhõnguline on mu muinasjutt
Piparkoogimehikene plaadilt tõusis just
Kuuseokstel sädelevad
kuldsed karrad peal
Käbikuningatel uhked lumekroonid peas
Päkapikud nalja heitsid
Valjult kaikus hääl
Jõuluvana kuu peal kõikus
Helendas Põhjanael
Pimedale ööle kaela pandud
valged pärlikeed
Elule kingitud on päevad
Muinasjutulised teed
Luik
Luiged läinudki,
lumi taga
Üks kaunis luik jäi parvest maha,
ta üksi külmas tiigivees,
kael pikka,hirm on silmades
Saiatüki talle viskan
selle noka vahelt välja lükkab
Vist liiga kurb tal meeleke
või uhke on ta veidike
Varsti tuleb tali karm
tiigike siis jääkane all
Valge luik,kuhu minna tal
ei aita ka säravad tähed
taeva all
Ma senikaua siin nüüd passin,
kuni luigel'e abi otsin
Ei saaks rahus olla ma,
kui tiigivees tuleks tal külmuda
Küll kuskil leidub paigake,
kus rahus möödub talveke
Oi,mis rõõm ja õnn on see,
kui kevadpäike sulatab tiig .....
Jõulukella kaja
Juba on kuulda,
jõulukella kaja
Näha taevas
ta imeline sära,
Sabaga täht
seal pilvede varjus,
varsti on langemas,
sellega harjund
Tule taevas appi,
hüüab mu meel!
Nii hea on mõelda,
jõulude eel
Kaugel,kaugel
juba kuskil on teel,
üks lootuskiir,
mis sõudmas su hingele,
lähemale veel...
Kui sa pole vihand
Sa ei saa armastada teda, kui sa midagi temas pole vihand, roosamanna vahus üles ehitatud suhted on vaid esialgu säravad ja uhked.
Armastus ei puhke iial õide, kui selle vahel puudub igatsus. Igatsus ei teki aga niisama, vaid, kui puudub lähedus, kas mõistad seda?
Mõelda ainult positiivselt ei tähenda, et tuleb ignoreerida kõike, mis on negatiivne!
Kullaga kaetud puuris lind- ei laula sama viisi, millest laulab vaba lind!
Ka koos olles saavad inimesed olla vabamad, jah kui nad seda ise tahavad.
"Mina olen andnud sulle kõik-nüüd on sinu kord", ütles mees na .....
Sina
Ma ei jaksa enam mängida neid mänge,
tahan lihtsalt avada sulle oma hinge.
Paluda, et saaksin kuuluda vaid sulle
ja sina mulle.
Keegi pole suutnud su aega seisata veel,
sisimas usun, et see on võimalik ühisel teel.
Ma ei karda enam kaotada,
aga kardan kaotada sind.
Ma kardan, et see lõpp on nii kole
et võtaksin lohe ja sõidaksin sinna kus kedagi pole.
Seal annaksin hinge kõiksuse hoolde
ja laseksin tuulel laiali kanda südamekilde.
Minu kodus
Me elame taevasel pinnal.
Siin valgete pilvede all.
Kus päikese kiired veel hinnas.
Ja külmem on külmemast talv.
Mustad mõtted ei pähe meil mahu.
Ainult muld on must me maal.
Meie südames peitub vaid rahu.
Sellest aru ka minagi saan.
On olnud, mis oli see läinud.
Kuid parem on alles veel ees.
Veel on palju meil tallata jäänud.
Sellel lõpmata sinisel teel.
Lootuse õis
Ei olnudki,
saanudki olla
olevast parem.
Kas õigustus,
lohutus,
käegalöök,
andestus see...
Ei tulnudki,
võinudki tulla
kõik saabunu
varem.
On treppidest, astmetest,
tõusudest,
ootustest tee.
Päev päeva kõrval
loob mõtete jada
me palved.
Roosikrants täiustub,
moodustub pühade
kee.
Keegi me sisimas
öödeski
pidevalt valvel...
Kuni saab sideme-sillaks
armastus
üle maade ja vee.
/Mari*Uri/
Ema,tule!
Ema,tule!
Ema,ole!
Ema,minu juurde jää!
Katnud Sulle laua olen
igatsenud iga päev
Ükski lill ei närtsi vaasis
janu neil ei otsa saa
Laudlinikul on tikand
oma Ema nimega
Ise küpsetasin koogi
soojad sõnad pisar sees
Ootamast ma eal ei väsi
mil Ema uksest siseneb
Palun ärge lahutage...!
Vaikne kustumine vahel
võtab vähe aega.
Korraks seisatad - ja juba
suits see tõuseb taeva.
Pikalt põlemine aga
nõuab liialt jõudu!
Iga hommik ärganuna
lisaks toob vaid õudu.
Kuskil keskel toimub pidu
- seal, kus vaikus, rahu...
Sinna usku, armastust
veel küllalt juurde mahub.
Ärge palun lahutage
enne õiget tormi!
Hinged raju vajavad,
et ajada end vormi.
Keerisega kaasa minnes
rängalt kukud maha...
Keskme tummas vaikuses
näed nähtamatu taha.
Aja silmad avatud on
keset sinu laupa -
ootustega, lootustega
liitud hetke kaupa.
/Mari*Uri/
Olemine
Ma mõtlen ja olen olemas,
Hetk minevikku mind paiskab –
Mis olnud on ja mis tulemas,
Aeg armutult elu mul raiskab.
On rõõme mul olnud ja muresid.
Arm sasinud on minu südant.
Tundnud pimedust, säravaid tulesid…
Vaikus pikalt mu päevi on tüütand.
Veel ootan ma künkale ronimist,
Mäe tippudeks aega ei jagu.
Siiski õnne loota ju tohin vist,
et täita eneses haavatud pragu.
tuleasendus
tulease
lükkas kokku
söed ja
ristas käed
poolenisti praadimata
maitsvad lihamäed
veerandiku veini lasi
maha raske käsi
haldjatele, valdjatele
toorest kes
ei näsi
katsumistest karedad on
palju puutund pihud
loomastunud lõhnadega segi
laisad ihud
ootamistest loobunud on
tänavate pojad
kartustega kaetud jäiseks
hinge puhtad
ojad
milleks valla lasta oma
olematud juuksed
kedagi ei huvita su
luksud ja
su nuuksed
sigareti tikuga küll
süütad uued halud
küünla valgel
helgel palgel
andestad
ja palud
Sanya